Jah elu on pidev otsimiste ja leidmiste jada.Ikka vaatad tagasi ja mõtled,et miks võisid ebaõnnestuda ,mida saaks paremini teha?Mingi sisemine tunne ütleb ,et kuskil on õige lahendus.
Kaalulangetamist ette võttes kipume tähelepanuta jätma oma sisemise mina.
Toit ei ole paljudele mitte ainult keha kütus vaid ka rahusti,naudingu allikas ,sõltuvus.Eriti magustatud toit.Tihti mätsime toiduga kinni oma probleeme,hirme,valetõdesid ,kellegi halvasti öeldud sõnu,mahajätmisi , ära kasutamisi,näljas olemisi.....
Vaatan vahest TLC 29.kanalil saadet 300kg .inimestest.See on 15,35 tööpäeviti.Ja panin tähele,et kuigi neile tehti maovähendamis lõikus aitas neil kaalu liikuma psühholoog,kõigil oli mingi probleem mida nad toiduga kinni mätsisid.
Ülekaal on nagu vähk ,kui sa teda oma mõttemaailmast välja ei juuri jäädki temaga elu aeg võitlema.
Nüüd võib nii mõnigi öelda-mõelda,et näed ma võtsin kaalust maha ja jäingi ideaalkaalu.Jah me lahendame tihti probleeme ka endale teadvustamata.Põhiliselt nii tehaksegi,aga on inimesi kellel need lahendamata probleemid lohisevad aastaid kaasa lisakilodena,haigustena. Tekitades järjest suuremaid probleeme.
Parim mida me teha saame on saada iseendaga sõbraks.Teha ajarännak sinna kus meil probleem tekkis .Ja kui ise hakkama ei saa otsida mõni väga usaldusväärne inimene või psühholoog abiks.
Ka mul endal on üks vana koll kapis-üks vana hirm,mis siiamaani lohiseb minuga kaasa.Nimelt kartsin ma kohutavalt oma ämma ja seda kohta kus ma elasin nagu oleks otse teed põrgusse sattunud.
Edu kõigile oma probleemide lahendamise raskel teel. Ehk on abiks.