Hommikut! Pühendan selle Ellen Niidu luuletuse ühele 50+ mehele, aga ta on noorem kui 58. Minu arvates ilusasti öeldud:
Kaks on kõrgel pilvelaeva
rännul üle laia taeva,
rõõm on nendest päikesel.
Kaks on nõlval nõtket kaske,
sest et üksi väga raske
oleks olla kevadel.
Kaks on kõrget kuuske palus,
kaks on õitsvat toome salus,
linde kaks on igal puul.
Kaks on kivi männi juurel,
valgeid laineid merel suurel
kahekaupa tõukab tuul.
Kas on see siis mingi ime,
et me kokku sattusime
kahekesi kevadel,
et me kahekesi käime,
et me hoopis ühte jäime
ja et hea on südamel?
(Sannuke tahab jälle olla tõsiselt armunud. :) )