Kae siss, hää et üks aritlane lollikarja sisse on eksinud.

viimasele
ma ikke endast räägin, mitu sõnaraamatut tuli uurida, enne kui selle laksi-trinki mõte selge

tere!

aeg muudkui möödub, aga jutupaunikul on jätkuvalt virtuaalne kõhulahtisus käsil...

hmmno mis seals ikka, ilmselt on survepesu soolestikule hea...ja mitte AINULT soolestikule;)

...muidu tõesti, vat kui saabki ükskord taburetist ilma abita jagu....;)

a kui nüüd ilma lõõbita, PÜÜDES selle hädalise väljutusvajadust mõista /no võõrastav see ju on, a kui elupäästev, sis on häste/... et ikkagi MIKS...miks MUUTUB /siinses jutus sis emane/ inime sedamoodi kalgiks kellegi suhtes, kes talle on pikka aega olnud kallis/oluline/ihulähedane..mis? niisama lambist selline muutus ei teki...minu paljuelanud nina haistab siin hoopis midagi muud..midagi elulist ja tegelikult täiesti tavalist....njah, nagu kõik siin elu

**nah, kui nüüd (loba)pidamatu kuskil tuha raputamise sees ka väheke põhjusi pajatas ja mul see kahe silma vahele jäi, andeks, egas ma siis kõike kah jõua siin sõna-sõnalt veerida**

Jah, ma tean, et slline kirjutamine pole tüüpiline ugri-mugri. Ja veel hullem on USA-s oma isikliku psühhoterapeudiga - Tahad sa sellest rääkida?
MIna olen üht-teist kirjutanud ja suutnud võibolla tänu sellele edasi elada.
Elamise talumatu raskus - võib ka nii öelda.
Olen mitmele tuttavalt viimase aasta jooksul korduvalt öelnud, et olen vaba, tõeliselt vaba.
Ja nüüd on lõpuks nii mõnigi sellest aru saanud.
Jah, olen selles maailmas vaba - võin olla ja võin minna. Ei ole kellelegi võlgu (peale oma vanemate - ja see veel seobki - on ju nemad üle 85)ja kõike, mis veel teen, teen rõõmu pärast. Ei orja panku, lastel on oma lapsed, töö loob ainult lisaväärtust. Kuna olen konsultandina ametis, siis keegi ütles, et olen põhimõteliselt rantjee. Jee. Suurim probleem ongi aeg. See võib iga hetk lõpppeda ja siis jäävadki põhjalikud memuaarid kirjutamata. Aga see tähendaks paljudele tegelastele väljateenimatult rahulikku elu... Tuleks ikka anda täisnimedega ja lõpuni. Aga praegune töö ei jäta selleks piisavalt aega. Loodan, et nädala pärast, kui uus elu on stabiliseerunud, külastab mind viljastav Pegasus. Ja siis tuleb, tuleb, tuleb...

Head aega.

Hispaanias on hooti hoovihmahood.

Tere,

Kas ma aiman õigesti, kes on G. B. Shaw nime taga - kas pr. T.K.?

Austusega

T.

Ja!

pegasus siinses foorumis niigi üleekspluateeritud ja lonkab kõiki jalgu.

Lp. pr. T. K.

Minu lugupidamine ja siiras kahetsus, et peame siitkaudu suhtlema.
Minu jaoks on H-s käes viimnepäev ja pärast tänast õhtut ei kavatse pr. K. R-T -lt midagi mõistlikku enam oodata.
Kas kirjutate äkki pr. K. R-T. eesnime?

Lugupidamisega

keegi T.

Kas see avaldus tähendab kõige lõppu?

Jah, 1994 juhtus midagi, mis tõi mind plaaniväliselt tagasi.
Nüüd olen õppinud. Hemingway.

Kahju!
Mis parata. Lõuad pidada ja edasi teenida. Joseph Shveik

Mauhl halten und weiter dienen - kes tõlgiks meile?
Otsin veel inimlikku kontakti?

Hea on öösel üleval olla, siis on palju kergem südamelt ära rääkida. Remarque

Ütle palun üks koht, kus oleme koos sõitnud.
Kirjuta pooled tähed, tunnen ära.

Vana agent

Elamine on kannatamine, et jääda ellu, peab inimene leidma kannatuses mingi eesmärgi. Nietzsche
Homseni!

Sinu..........

Olen vist eksinud.
Loobun.

Ei eksinud!

Sa oled alati olnud loobuja. Kahjuks!

Nii, et kooselu mõte vanemas eas ikka kahekesi koos on etem kui üksi.

loomulikult ,kuid pole ju midagi parata kui ainult üks üritab ja teinepool ei näita seda kuidagi välja.

Siis pole vaja sellelt vägisi üritada koosellu astumist, kui ta ei tee sust väljagi:)))) Kooselu elatakse ikka kahekesi ja kahepoolselt teineteist armastades, millest ka mina räägin, et kahekesi on etem kui üksi.

paaris olija vaade ..üksinda on parem, kui paaris
üksi olija vaade..paaris on parem, kui üksi

huvitav kummal poolel on siis õigus omis vaadetes. seda ma tean küll väga kindlalt, et minul on alati õigus:P

Terekest.

Minu seisukoht sõltub minu istekohast. :-)
Kümme aastat on kooselu parem, ühel päeval on üksi parem ja seitsmendal päeval on koos etem.
Elu muutub ja heal juhul muutuvad ka inimesed. Eluvaated pole ka kivist.
Aga praegu ajab asja ära ka tööelu. 6.15 kodust välja ja täna jõudsin tagasi 22.40.
Homme päev läbi koosolekuid ja nõupidamisi, õhtul eraprojekti arutelu.
Äkki tulebki õnn õuele. Või tuleb keegi must sügava kapuutsiga tüüp ja viib minema.

Parimas unenäos istun taksosse ja ütlen juhile: Viige mind siit ära!"

Võibolla kirjutame veel.

Ciao, bambino, sorry

lugesin ainult viimse lehekülje postitusi mis andis aimu sellest, mis siin varem kirjutatud oli - kui andis?
Keegi mees on jube uhke et ta on tõeliselt vaba - ok. naisena ma ütleksin et lähedase inimesega kooselu annaks mulle rohkem vabadust kui üksiku elu. Aga ju siis paljude inimeste elu on nii ühekülgne et polegi midagi teisega jagada. Ainult töö ja töö ja veel ollakse nagu uhke et ei oskagi teistmoodi elada. lugesin hiljuti uuesti üle neid 5-t tähtsamat põhjust mida inimesed kahetsesid enne surma. teise põhjusena oligi - "Töötasin liiga palju"
Kolmandaks -"Mul polnud julgust oma tundeid väljendada" ja veel"Ma ei lasknud endal õnnelik olla".
“Seda ütlesid surijad üllatavalt sageli. Paljud ei saanud viimase hetkeni aru, et õnnelik olemine on valik. Harjumuspärase käitumise petlik mugavus varjutas nii nende emotsioone kui ka füüsilist elu. Hirm muutuste ees pani nad teiste — ja iseendi ees rahulolu teesklema, ehkki sügaval sisimas tahtsid nad siiralt naerda ja rumalusi teha.

Kolm pimedat juhatati elevandi juurde ja paluti seda elukat kirjeldada.
Üks katsus lonti ja ütles, et see on nagu voolik.
Teine võttis käega ümber jala ja ütles, et see on nagu sammas.
Kolmas katsus saba ja leidis, et see on nagu köis.

Soovin edu üldistuste tegemisel detailide järgi.
Ega teiste laitmise ja enda kiitmise töö lõpe eales.
Ka minul.
:-)

Peale kooselu kirjutatakse siin listis ka inimlikust soojusest.
Ja jube oli lugeda, kuidas sellinegi teema kohe ära lörtsiti.
Oma viimase kooselu lõppemisest on möödas juba seitse kuud ja üksikuna on elu Maal võimalik, aga tuginedes oma senistele kogemustele ja uutele unistustele sooviks midagi enamat - hoolivust, ühise kodu tunnet ja just sedasama inimlikku soojust. Tunnen isegi, et kõik jaheneb ja kaugeneb.
Käisin täna juuksuris ja need on ainukesed naisekäed seitsme kuu jooksul.

vaat kus loll, lasknud ainult 2 millimeetrit lühemaks lõigata, paari nädala pärast jälle 2, kuu aja pärast läinud kogunisti teise juuksuriproua juurde - väike truudusemurdmise moment kah lisaks:)

7 kuud ainult, et võiksid järgi mõelda...Kui võrrelda, seda 7 kuud ja juba viriseb, sellega,et inimesed elavad aastaid ilma läheduseta, ilma hellade käte kallistuseta.Ja näe, ei nad tule siia kurtma.