"sotsiaalmees" oli ehk samuti kunagi andekas ja südamlik ja lokid lehvisid tuules, aga karm elu räsis veidi. kuku iseloom ei pidanud ju samuti maailma parim olema, ometi keegi ta pidevalt rentslist välja kougib, puhtaks peseb ja üritab kodustada. kuni järgmise rentslini. võibolla mõnele annab selline tegevus elumõtte ja tunde, et oled kellelegi vajalik?

Kooselu mõte vanemas eas...

Huvitav teema. Eks iga vanem paar mõtasta seda oma moodi.
Neil on ehitatud 70 aastatel oma maja. Samas lapsed juba, kes Tallinnas, kes Ameerikas.
Elad ja oledki niimoodi mälestustes ja lootustes, et järsku... Ei nad tule tagasi.
Siis, et kooselu mõte ongi, oma laste lollipärases ootamises. Koos oma saatusekaaslasega.

Mis puutub seksi, härrased-prouased...
See ei puutu absoluutselt teemasse!

Enne kui see koos elu ja elamine ka kooseluks saab, on palju muid probleeme, nende tulles ongi asi jäänud mõttetuks ja nii nad edasi soiuvad, on mõtet või pole mõtet. Mõlemal on ju oma eluase olemas ja tark ei põleta sildu nii jäävadki paljud 50+ kooselud mingiteks külastusuhteteks, mis viitsimatuse ja tunde hääbumise korral lõpuks ära jäävad ja kõik jahtub.Unustatakse ja leitakse keegi teine. Kui aga ühine elu luuakse vastastikuse kooskõlastamise ausaks kokkuleppeks,armastuse korral muidugi, et kumma pool elatakse rohkem ja kuidas ning mil moel oleks see asi ka kasulik, materiaalses mõttes mugav, siis pole mingit muret, et kooselu elamata jääks. Kui on mõlemal poolel olemas pärijad, siis pole vajadust ju seaduslikku abiellu enam astuda, vaid elada vabas kooselus ja õnnelikult. Koos on kergem: süüa valmistada, kodu korras hoida, väljaskäimisi või kodusistumisi kahekesi korraldada ja olla toeks, isegi kevadise viiruse tulles, on hea, et teine pool apteeki rohu järele lippab ,ka teine tema eest poes käib ja kahele söögi koju toob. Igal juhul on kahekesi etem.Niisama jutustada ja arutada, vaielda ja olla lihtsalt kahekesi tollis.

Kui 58-aastaselt ei saada veel aru, mis kooselu mõte on, siis ehk polegi mõtet seda kooselu tahta.
Teemaalgatajale: Kui oled kogu aeg koos partneriga elanud, siis sellist küsimust ei tekigi. Hea on tunda teist inimest enda kõrval. Kui aga juhtub nii, et teine su kõrvalt kaob, siis uuesti üksi elama harjuda on väga raske. Olen seda - peaaegu paanikat - pärast mehe surma kogenud ja võttis aega, enne kui aru sain, et üksi on päris hea. Nii kui paanika kadus, leidsin endale hea kaaslase, kellega elu jagada.
To N55. Mis puutub (lõunamaa) reisidesse kord aastas, siis ma küll ei arva, et mees peaks tingimata oma reisi ise maksma - kui naine tahab mehega koos reisida, siis, kui naisel juhtumisi palk kõrgem, pole probleemi ka ise oma mehe reis kinni maksta. Kõrge elustandardi tagaajamine lõpeb sellega, et reisid üksi.

Mõlemad varjandid ok, saab kulusid kokku hoida ja seks ka alati olemas. Tänapäeval tasub praktiline olla.

kui ollakse aastaid koos elanud ja lapsed kasvatanud, ega siis lihtsalt sel põhjusel , et vanemaks on jäädud, ju teist uksest välja ei lööda? iseasi, kui tekib küpses eas mingi tutvus, siis küll ei kisu koosellu, oma harjumused ja privaatsus on vaat et tähtsamad kui teine inimene :)) paraku...

äkki
ei, "sotsiaalmees" pole kunagi olnud andekas, töökas ega muidu tark. piiratud, laisk ja rumal inimene.
aga korteriga naine, kes ta üles korjas, temal on antud "sotsiaalmees" juba kolmas samasugune.
millegipärast antud naisele meeldib sarnane mehetüüp:))
kusjuures ta eelmised mehed on ta maha jätnud ja ka ta korterid kaasa võtnud.
heade sugulaste abiga on proua taas uued eluasemed siiski saanud.

iseasi, kui tekib küpses eas mingi tutvus, siis küll ei kisu koosellu, oma harjumused ja privaatsus on vaat et tähtsamad kui teine inimene :)) paraku...

Ongi nii, peale selle veel lapselapsed.. Vahel on küll üksinduse tunne ja tahaks meeshinge enda kõrvale, aga see pole enam reaalne...

vanaema
väga hästi öeldud.
meeshinge tahaks just enda kõrvale, kuid mitte enam oma korterisse, oma koju, oma majja.
siin on ikkagi kõik minu oma käe järgi seatud, ei taha mingit papit minu kodus ringi tosserdama.

meeshingega võin ka väljspool kodu kohtuda. kohvikus, teatris ja sellest mulle piisab.

Lugesin kirjutas
meeshingega võin ka väljspool kodu kohtuda. kohvikus, teatris ja sellest mulle piisab.

See siis seksivaba sõbrasuhe?

Mis seal siis imelikku. Palju neid mehi selles vanuses siis on, kes aktiivselt seksivad. Minu mehel juba praegu on potentsiga probleemid, kuigi pole aastate järgi veel nii vanagi. Ah, ja ega ise ka ei taha, kliimaks.

Tahan musitada oma kalli surnuks oma käte vahel.

Sadist :)):D

Meie oleme vanemad inimesed, seks harva,on komunaalkulud, elame teineteisel pool lahte, on lapsed- elame ära küll! Võib-olla külg-külje kõrval ei tahakski kogu aeg olla..........inimesi on igasuguseid.

sellise inimese juurest põgeneksin tagasi vaatamata

Armastan oma värvut.

Tõepoolest, on raske leida põhjust kooseluks. Ja visiitsuhet veel vähem.

Tegelikult on väga raske jälle lahkuda oma abielust, juba kolmandat korda. Et siis ei oska lihtsalt elada.
Tegelikult tuli tagasi eelmine, teine armastus, seekord ühie tegevuse - äri kaudu ja kolmas abikaasa tõmbaski kohe 10-aastasele abielule vee peale. See aga juba hoopis pikem lugu.

Kui need naised sul muudkui tulevad ja lähevad , mis roll siis sinul naiste tulekutega ja minekutega on? Mingi seinapaneel oled või, et kontstateerida fakti, esimene naine läks, teine naine tuli , teine naine läks ja kolmas naine tuli, teine naine tuli jälle ja siis läks kolmas naine. Mingi toss oled, m51.

tibu varsti 60 ja ikka pole meest leidnud. Mingi saamatu oled , tibu

Eks nähvitsaid olen ennegi näinud ja nende tekste lugenud.
Seni olen ise otsuseid teinud ja elu juhtinud. Suureks kasvatatud on kolm poega (viimane veel ülikoolis) ja olen ka noor kahekordne vanaisa.
Aga eks kohtumine teise naisterahvaga põhjustas omal ajal esimese abielu (11 a.) purunemise ja seejärel uue daamiga viieaastase kooselu, mis päädis teise abiellumisega ja seejärel kiire suhte purunemisega, kuna ma ei olnud teisel siiski ainukene. Seejärel paariaastane üksindus ja 40-selt jälle uude, kolmandasse abiellu. See sai sõlmitud kiiresti, 3 kuud pärast tutvumist ning kestis rahulikult ja lootustandvalt 10 aastat. Oli see ka meil mõlemal juba kolmas ametlik elu. Ja siis palus teine uuesti majandusnõu äriasjades ning pooleaastane suhtlus ärritas üles kolmanda, kes nägi seinal olematut tonti ja nõudis kategooriliselt lahutust.
Olin teda 10 a. normaalseks pidanud, nüüd siis lõpuks ilmnes, et arvatavasti vaatas tema asju oma rikutuse tasandilt ja seetõttu kartiski midagi pöördumatut, mida tegelikult ju ei olnud.
Iga täiskasvanud inimene ja elukogenud abikaasa võiks ju arvata, et inimesed võivad ka edaspidi omavahel suhelda, kuna vanu tuttavaidki jääb aina vähemaks ja oleme ju ka vanast minevikust üle saanud ja mõlemad endised oleme enda arust uutes püsivates abieludes.
Aga näe, eks siis jumal juhtis seekord sedasi.
Nüüd siis ongi kolmas abielu katki ja üksindus majas. Valu ja pettumus on suur, aga ma ei ootagi, et keegi tagasi tuleks.
Kõlab vist nagu mehhiko seebikas, aga sellele luukerele tuleks väga palju liha juurde kasvatada, et kogu lugu lõpuni mõistetav oleks. Olen ise inimese jätnud ja on ka mind väga valusalt hüljatud.
Seljataga on kolm abielu ja eripõhjuselised lahkuminekud, neist viimane alles verivärske.
Ja ikkagi on mulle selge, et koos on parem, olgu nende paberitega kuidas on. Esimesest abielust oleks sel aastal saanud 30 aastat. Poegadega on saanud mehejuttu rääkida ning nemad mõistavad mind. Loodan, et kunagi keegi ka veel mõistab koosolemise võlu. Eriti kui ta on varem koos olnud.

Aga andke siis nüüd jälle tulla!

Ja mis segas sind oma eelnevate meestegs kooselamist? Sul on ka neid mitu olnud?

Koosolemisel/elamisel on oma võlu, sa ei eksi. Paber on paber ja ei oma suhtesügavuse ja püsimise juures mitte mingit tähtsust.

Kooselu võludeks on vastastikune usaldus ja jagamine, hoolivus, emotsionaalne rikkus ja sinna otsa ka paljumainitud lootus koos vananemisele.
Üksindus on tegelikult kohutav - tean mida räägin - olen mitmed jõulud jt. üksi vastu võtnud. Ja üksi haiglas olnud.
Suurim tugi ongi nüüdseks minu lapsed, kes on suureks kasvanud. Nendeta oleksin ammu kadunud.
Üksindusele ja unustusele ei aita ka alkohol, mul on kõik ära proovitud.
Olen praegugi üksi kaugel reisil ja loen hotellis Vahingut ja Hemingway´d.
Sõidan varsti tagasi ja püüan edasi elada, vaja elamine uuesti sisustada jne.
Vaatan, kaua veel jaksan.
Armastage ja hoidke, kui on veel, keda hoida.

Üks tüüpiline naistevahetaja oled,m51, nõrga iseloomuga mehike ja mida aitab see sinu kiukiu siin. Solvasid viimast naist ja lendaski komosesse su 10 aastane abielu...Või ei tundnud naist,nagu oleks 10 aastat vaid viiv ja erinevaid olukordi poleks sind hoiatanud, et siin on piir, sulle ilmselt öeldi ja eks sa ise ka teadsid, et ei tohi ex-idega litutada aga sina ei arvestanud ja nüüd jäädki ripakile.

Tundub, et võin teinekordki siia saata oma kirjanduslikke katsetusi.
Aga TIBU on küll vist rohkem KANA moodi, vähemalt ülemisest otsast, kui mõelda selle linnu häälitsemise peale.
Uute kohtumisteni.

Kirjutad kenasti M51, kyll leidad veel uue naise ka kui tahad. Kui number su vanust naitab, siis pole sa ju sugugi vana, nii et ara lootust kaota. Teema kohta niipalju, et arvan, et pohjused miks koos elada vanemas eas on ysna samasugused, kui noortel inimestel st. kui leiad sobiva kaaslase siis asjad lihtsalt lahevad nii, et soovid kokku kolida. ps. palun mitte kommenteerida tapitahtede puudumist:)

"...pooleaastane suhtlus ärritas üles kolmanda, kes nägi seinal olematut tonti..."

Naisena küsin, miks sa pingeid maha ei võtnud? Kui üritasid rääkida ja naine enam su jutust aru ei saanud, järelikult olid selleks hetkeks juba usalduse mahamänginud. Ei ole olemas situatsiooni, kus süüdi ainult üks osapool:)

"...ma ei ootagi, et keegi tagasi tuleks..."

Suhteid peab parandama hetkel, kui nad lagunema hakkavad. Kildudeks purunenu kokkukleepimine ei anna soovitud tulemust.

"...luukerele tuleks väga palju liha juurde kasvatada, et kogu lugu lõpuni mõistetav oleks..."

Pane need luukered kappi ja uks kinni. Elada tuleb täna ja praegu, möödunu tuleb jätta minevikku.

"...Üksindusele ja unustusele ei aita ka alkohol..."

Alkohol aitab tekitada endale lisaprobleeme andes vastutasuks hetkelise unustuse päevakorral olevale probleemile.

"...Vaatan, kaua veel jaksan..."

Inimene jääbki proovima kuniks temas on veel raasukegi lootust oma unistuse täitmiseks.

"...Tundub, et võin teinekordki siia saata oma kirjanduslikke katsetusi..."

Võtsin endale vabaduse sinu loometööle kaasa/vahele mõelda, loodan, et sa ei pahanda:) Kohtumiseni.

to m51
Kust nurgast asjadele vaadata...eks!
Sul oli 3 kooselu.. ehk siis toredad elud kõik:)
Sul oli ühes elus 3 elu... ehk siis 3-e kordne vedamine:)
Sul on nendest kooseludest jäänud lapsed, lapselapsed.
Su 2 naine on taas mingis osas mõttekaaslane-sõber.
No ja et üks naine(3) vajas oma ellu tugevaid negatiivseid emotsioone...on tema, mitte sinu probleem:)
Rahu, naudi elu ...ei jää see 4-gi tulemata ja aega küll jõuad ka 5-ni:))
Mida nutad lillekene:))
Südamest ja siiralt!!!

küll mõnel on ikka seda elujulgust antud
teine ei saa ühe kooselugagi hakkama

Olen oma elude üle õnnelik, tegelikult on neid olnud kokku neli, aga abielusid kolm. Lisaks olen elanud mitmeid töised elusid, mitmeid samaaegselt ja ühte sellistki, millest kunagi rääkida ei või.
Olen käinud ära ka teiselpool elupiiri, sellest möödas 19 aastat.
Eks iga päev ongi nagu kingitus - endale ja sooviksin, et ka teistele.
Praegu on hing jälle sassis ja sellepärast siin kribangi.
Olen plaaninud juba ka memuaare kirjutada, aga nüüd näen, et veel kaugelt vara.
Aga tundub, et võiksin kuhugi oma teema teha ja võibolla sellega siiski vaikselt alustada.

tee see teema siia!
Tagasiside tuleks seinast-seina ja üle aia kah:)

Tulevane tänulik lugeja:)