No ma ei tea... ma ka suhtlen oma eksiga, lõppude lõpuks on meil ju ühised lapsed, kui mul omal ajal kõlbas neid temaga teha, kuidas siis ei peaks nüüd kõlbama omavahel suhelda. Intiimolukordi mul eksiga ei juhtu, ehkki ta on ajuti mõned päevad minu juures öömajalgi olnud, ka nii, et mu praegust kaasat kodus pole. Selle peale ütles mu sõbrants, et mu praegune on ikka supermees, et tema mees ei usuks eales, et kui eks mitu ööd majas, siis asjaks ei lähe. Ma jälle ei kujuta ette, et läheks. Mu meelest on ikka nii, et kui on kahepoolne usaldus ja pole haiglast armukadedust, siis elab igasugused olukorrad rahulikult üle, ka eksiga töisel pinnal või laste asjus suhtlemise nt. Aga mõnele naisele piisab vähesest, et tänitama kukkuda ja tänitama jäädagi - nii sõi mu õde oma mehel nt närvid seest ja ajas suhte lörri täiesti põhjuseta.

ega ma eriti adekvaatne hetkel ole(liiga rahulolev), aga minumeelest ja teadmistest ja kogemustest on naistel üldiselt täisminevik st jäätud mees on jäätud, aga sõbrana/abistajana kõlbab suurepäraselt tarvitada:)) seega welcome exid:)))

soooh?
:)
ah, et mõni siin mõtles, et see jutupaunik olen mina. hmm, mees, kes laotab kogu oma elu kogu eesti miljoni ees lahti..nunuh..keegi veel, aga sina, kraaks, peaksid mind vast nagu tundma, noh, sry, tunnetama oleks vast õighe sõna..a ma saan aru, tõesti tegelt saan.. eks oskan ka mina jutust pauna teha, aga tõsiselt, ma mõtleksin ikka väääga põhjalikult järele enne kui sellise lahkamise ette võtaksin..ja jätaksin selle siis tegemata;) v.o vasti siis kui teaksin, et surmabuss mulle varsti järgi tuleb, v.o oleks siis niipalju pohh, et netimaanteele oma elust raamat sodida /materjali ilmselgelt jaguks/
njah
naistele tegelt meeldib meeste eludest lugeda ja huviga päris, olen seda näind täitsa oma tumeda silmaga, ju sis on huvitav
egas midagi, loeme vast varsti järge...teada ju tõik, et kui dumas hakkas vestma, siis enne järgi ei jätnud kui poognad täis olid ja jooksupoiss need tellijale viis...ja kes see ütleb, et sellest kirjajast siin uut alexandrit ei saa...pealegi on avalikuks tulemise nädal ikka veel käsil, seega jaksu sulele, mis muud

kuulge, miljon lugejat on 50+ nurgakese kohta ikka liialdatad, mis liialdatud. on muidugi ka erandeid, näiteks luuletaja lullasid käib igapäevaselt nautimas kolmandik hiina rahvavabariigi elanikkonnast. a kus me lihtsurelikud ennast nüüd sellise universumi produktiivsema loomeinimesega võrrelda saame.

;D jaaaah, lullike on produktiivne tõesti, SELLES ei ole kellelgi kahtlust

noh aga mis liialdamisse puutub, sis, khm, selle vastu ma hangu ei tõstaks, oleks patt, mis patt, a kaitseks väidaks küll paar sõna - no aga vada kui illosti see kõlab - MILLJON ;D /üldse on vähe sõnu mis selliselt kõlavad/

onjjuuu

;:P

tegelikult kõlavad veel päris hästi mega ja suppper. ehk natuke totakalt küll, aga see polegi vist oluline, tähtsam on rõhuasetus kui asi iseeneses. mille iganes kohta see siis käib.

njah, vast on sul õigus, jumalime, see rõhuline asetus on vahest väägade määrav.....nagu hetkel....tunnen kuidas rõhk soonib tungivalt sõnale põhhhku /jook on peaaegu tilgatum, söed miilavad mõnusasti oma viimaseid hingetõmbeid, suurninal on käsil vähemalt kolmas unenäo kolmas vaatus, päramine tund vedada end põhhhku/

uniseid nägusid sullegi, nohistaja:)

Enne kui üleüldse jätkata, teeme veidi statistikat.
Minul on purunenud kolmas abielu, minu endisel teisel abikaasal on käsil neljas ametlik abielu, kusjuures nüüd on abikaasaks 10 aastat noorem meesterahvas, kellel on see üldse esimene abielu.
Seega on meil kahepeale kokku 7 abielu ja 6 lahutust. Koos minu viimase lahutatuga oleks kolme peale kokku 10 abielu ja 9 lahutust.
Eriline ime oleks siis, kui me teisega uuesti abielluksime, siis oleksin kolme naisega neli korda abielus.
Igatahes.
Kas leidub veel lugejaid?

Sul kindlasti kõigi osapoolte nõusolek ja heakskiitmine olemas laotamaks eraelulisi seiku mööda internetti laiale ringile lugemiseks?

Kõik on ju anonüümne, mis nõusolekut siin vaja? Ma küll loen teiste kogemusi iseendale õpetuseks päris meelsasti - eriti kuna ma ei oska mõelda nagu mees, on see praegune huvitav lugemine.

jajah, kolme peale kokku 10 abielu ja 9 lahutust, see on ikka natuke kurb, kui asjasse pisut syveneda...paneb ohkama ja nentima vana tuntud tarkust, et inimene otsib midagi ja ise ka ei tea, mida...aga kirjuta edasi, M51, huvitav lugeda ikka.

20.aprill,kl 08.37
sina oled lausa nii konfitentsiaalne, et ei pane endale isegi väljamõeldud nime:))
õudselt ebameeldiv on, kui sedasi teise kommenteerija nime alt kiibitsetakse, küll to-sid ette ja le-sid taha toppides.
eraelulised seigad on siis avalikud, kui on pandud juurde ka inimese täisnimi. mina käin siin aastaid lugemas, kuid tea ega tunne teist küll mitte kedagi. kas teie mind tunnete?
vaevalt.

nii, et oma kahtlustus- ja jälitusmaaniaga mine psühholoogi juurde.

Kena päikselist päeva sulle. Tore lugeda, et aastaid siin lugemas käid :)
Suunates kommentaari kellegile kindlale on to ja -le põhjendatud, ära nüüd solvu, aga kõike siin sinu jaoks ka ei trükita. Ja see on vaba portaal kõigile, mitte ainult sulle. Loobi veel millegagi ja püüa suruda teisi oma harjumuspärastesse raamidesse- nii tohib, aga see on õudselt ebameeldiv. :D

Jah, mõnikord ei tunne enam iseennastki ära. Ning nimesid mitu ja meiliaadressegi on 7 tk.

Ja pole ka õige see vana õpitud filosoofiatõde, et ühte jõkke ei saa kaks korda astuda , või vanarahvatarkus, et reha peale kaks korda ei astuta.
Samuti öeldakse, et kes mõõga tõstab, peab mõõga läbi ka langema. Nii läkski.

Teine abielu oli nagu lill ja enam paremaks poleks saanud minna. Abikaasa suhtlusringkond ulatus saatkondadeni ja sealsed härrad suutsid teha sama, mis mina mitu aastat tagasi. Teisel abikaasal tekkis uus suhe võõrriigi ohvitseriga, kes peagi lubas oma pere kodumaal jätta ja end uuele armastatule täielikult pühendada. Aga see pole veel kõik - inimvõimed lubasid veel uue suhte kodumaise kolleegiga. Arvatagi, et mina leidsin endale seepeale uue elupaiga kesklinnas ning külastasin meelerahu huvides jätkuvalt aeg-ajalt oma lapsi nende kodus. Saime endise armastatuga vahetevahel kokku, aga mõistlikku juttu pärast selliseid juhtumisi ei tekkinud. Püüdsin talle meelde tuletada meie paremaid päevi. Uueks suhteks ei olnud minul mingit tahtmist. Ühel haigel hetkel leppisime kokku, et proovime siiski veelkord, abiellume ja kolime kokku minu poole, tema suured lapsed jäävad omaette elama. Abiellusime augustis ning oktoobris läksime lõplikult lahku, tema oma vanasse korterisse laste juurde tagasi ja siis tekkis sinna ka see kodumaine kolleeg. Mina elasin omaette ja niimoodi järgmise aasta oktoobrini, kui tema nõudel viisime kokkuleppel läbi kiire lahutuse. Pärast seda ei soovinud mina oma teist eksabikaasat enam loomulikult kunagi näha. Muuseas, selle viimase aasta jooksul jõudis ta muu elu kõrvalt ka teisel mandril tolle ohvitseri juures käia, kes oli lubanud ta enda koju võtta ja jätta. Tulgu taevas appi - sel ajal olime meie veel juriidiliselt abielus ja temal oli kodumaal kolleeg-elukaaslane. Aga ju siis sai ka ohvitser kaineks.
Aga jah - loomulikult elasin mina üksi edasi, nägin aegajalt oma lapsi, tegin tugevalt tööd ja ei sülitanud kordagi konjakipitsi. Tegelikult oli tegu juba konjakiämbritega, sest reede õhtust esmaspäeva hommikuni läks aeg väga ruttu, olin kodus üksi ja tegelesin "põhitööga", mõnikord tuli vend seltsiks. Aasta jooksul käisid ükskord lapsed ka mind kodus vaatamas. Aga tööd sai tehtud kõvasti ja see täitis elu. Mingil järjekordsel joobehetkel lõin lahti interneti ja sattusin tutvusleheküljele. Vägagi uljalt sisestasin kuulutuse, kes olen ja keda otsin, kõik läbi huumoriprisma (liikluspolitsei lemmik!- oli sellinegi aeg). Ja loomulikult saabus kuulutusele 12-15 vastust, neist kirjutasin 3-le, kohtusin ühega ja siis teise naisterahvaga. Viimasega lõppes esimene kohtumine järgmise päeva päikesetõusul merekaldal.
Kolm nädalat hiljem istusime kodus pika laua taga koos vanematega ja täpselt kolm kuud pärast esimest kohtumist abiellusime. Mõlemal oli see kolmas abielu. Hiljem rääkisime omavahel et see kohtumine päästis mind vältimatult lähenevast konjakisurmast.
Sellega oleks alanud nagu kolmas rahulik abielu, mis oleks võinud lõppeda nagu muinasjutus - kui nad surnud ei ole, elavad nad edasi - kas õnnelikult või õnnetult.
Aga see pole veel kõik - küll aga selleks korraks.
Käsi haarab veinipudeli.

selge, nüüd siis otsid neljandat, et mitte veinisurma minna ja siis viiendat ja siis kuuendat või viiendat tagasi janiiedasi kuni numbrid või aastad otsa saavad. naisena ei impoeeri su jutustus mulle eriti, selgelt su lookeste alatooni pärast, mis alati näitavad su naisi süüdlastena, endas pole sa kordagi midagi vajaka näinud ja see teeb ettevaatlikuks

Õudne isend see M51 ja veel joodik ka.Las elab üksi ja käib ex-idele meest tegemas.:)))))))

Naljakas, miks siin ikka süüdistustega lagedale tullakse? Mis selles siis halba on, kui inimene ei taha veinisurma surra? Ega ta kedagi vägisi enda külge köieta - kes tahab päästa, see tahab, kui keegi ei taha... no eks siis näe, mis saab.Ega seda, mis olnud, enam olematuks tee, aga ma küll aru pole saanuid, et härra siin ennast veatuna näidata tahaks - see, kuidas ta esimese abielu lõpetas, ei olnud just härrassmehelik ja seda ei püüdnud ta ka väita. Aga elu on elu ja on nagu on, veidi pealt viiekümnesel on mingi vaat et veerandsada aastat veel ees, see võiks ka ikka sisukas elu olla, mis neid arve siin tulutult liita ja lahutada ja nende üle imestada. Ma ka kadestan neid, kellel veab ja saavad oma kord elus antud tõotusega "kuni surm meid lahutab" eluõhtule vastu sammuda. Endal nii hästi pole läinud, kaks kooselu selja taga ja praegu üksi küll üsna rahul eluga, aga kui normaalse mehe leiaks, ei välista sugugi, et ka kolmandat suhet ei looks.

Ega see jutt ei olegi tutvumisrubriigis.
Öeldakse, et iga inimene võiks elus ühe korra püüda oma elu läbi kirjutada, või vähemalt läbi jutustada.
Vast siis selguvadki paljud asjad endale ja hea, kui ka teistele (õppigem teiste vigadest ja muu blää-blää).
Ja selle teema nimi on ju lõppeks kooselu ja selle mõte (mõttekus-mõttetus?).
Kuigi kõik on läbinisti (?) anonüümne, et saa ma kajastada lapsi puudutavaid teemasid täpsemalt. Samuti ei saa ka rääkida oma haiglakogemusi ja -elamusi, ehk siis jälle veidi läbi kooseluvõtme.

Eks iga inimhing ihkab teise järele, aga samas - homo homini lupus est.
Loodame/tahtsime alati parimat - aga välja tuli, nagu alati (kuulus idanaabri ekspeaministri Tšernomõrdini tsitaat).

Ma ei ole siin väitnud, et pole oma eludes vigu teinud. Vastupidi - neid on nii rohkelt, et neist kõigist ei jõuakski kirjutada.
Olin 33 a. vana , kui esimene abielu hakkas minu süül lõhki minema ja meil oli peres siis kolm poega. Kui oma pere esimest korda maha jätsin, oleksin pidanud tagantjärele mõeldes end ise maha laskma, või oleks võinud seda keegi teine teha. Siis oleks neist saanud aus lesk ja vaeslapsed. Mina lörritasin oma uue elu otsimisega ära laste kujunemisaastad ja õnneks on nad jäänud niivõrd terveteks, et on edukad nii kõrgkoolides, tööl ja ka oma pereelus. Võibolla said nad liigagi hea elukooli.
Teiselt poolt olen nüüd ise tundnud seda, kui keegi lähedane keerab sulle selja ja kuulutab kooselatud aastad tühisteks ja mõttetuteks. Tegin seda ka ise.
Läks üks abikaasa, tuli teine, läks teine, tuli järgmine.
Aga tegelikult ongi inimesele tähtsad eelkõige tema lapsed, kes on ju ainsad veresugulased. Muu koos- ja abielu on emotsionaalselt vajalik ja toob kaasades esile kõik parima (seniks kuni), kuid siiski - easy come, easy go. Alati võib kõik mõne päevaga muutuda.
Maailm on liiga suur ja lahti, inimesi on ka Eestimaal piisavalt, muust maailmast rääkimata.
Püsisuhe ei ole jäämas enam väga püsivaks. Et midagigi säilitada, tuleb mõlemal iga päev pingutada. Ja nagu alati, nõrgim lüli veab alt.
Võibolla ei ole ma siis olnud nii pühendunud oma abikaasale, et tema hinge on mahtunud ka keegi teine. Ja ega kaasajal ei peeta ka enam duelle, kus tegeldi oma au kaitsmisega või lasti lihtsalt vaenlane maha.

Jah - kooselu (eriti abielu) on suur väärtus. Olen seda korduvalt (!!??) tunda saanud ja võibolla jätkub seda tunnet mulle veel kõigiks viimasteks aastateks.
Kui praegu alustada veel kellegagi uut suhet, siis kangastuvad juba silme ees pildid, mis võib kõik juhtuda ja kuidas lõppeda.
Kas on vaja veel kedagi algul õndsaks, aga siis samavõrra õnnetuks teha? Ja lapsedki vaataksid seda kõrvalt juba põnevusega - et kes ja mis siis nüüd?
Eriti lahe oleks jõuda uues suhtes pulmadeni, kuhu saaks kutsuda oma lapsed, lapselapsed ja ka vanemad - mõlemad on hea tervise juures. Ja kutsuda võiks ka eksabikaasad. See oleks juba nagu koerapulm või mis?

Et siis kooselu - kahe käega poolt, aga säilitage kainus.
Ja käsi haarab veelkord veinipudeli.

ei saa aru...miks Nils arvab, et ma temast midagi arvan? tegu oli M51 ja see, mis mulle enne tundus, tundub mulle praegu edasi.

kooselu tibuga oleks samuti õudus

vabandus varesehäälele, iga mees on ekslik, näe minagi

kas nüüd õudne, igatahes mitte igav...kõik oleneb mehest :)))

iga mees on ekslik,...

ma nii küll ei ütleks. enamus neist eksimatud, enesekindlad, usldavad, teavad mida teevad ja sellised keda usaldada võib.
aga muidugi...erandeid on :)))

oled utopist, kraaks;) no aga kui see sobib sulle miks mitte

Mehed ei tea meestest tuhkagi. Jätku mehed meeste üle otsustamise naistele. Oletamised ei maksa midagi, loevad kogemused.

m56

Oleks küll.:)



Lissi

Toetan mõtet, las meeste üle otsustavad naised. Selgituseks, kuidas saab mees meeste üle otsustada kui ta ei saa endagi valikute üle otsustatud.:)

Ma vaidleks M51 vastu et need filosoofilised laused ei pea paika.
Kui sa selle filosoofia mõtet ära ei taba, niikaua sa omaarust astudki samsse jõkke, aga gtegelikult puha vale, ei ole see jõgi enam sama. Seal on uus vesi, uued kalad ja kasvavad uued taimedki. See on kujundlikult öeldud.

Nii kaua, kui sa arvad, et teised(eriti naised) kujundavad su elu ja sa ise oma elu peremees olla ei oska, niikaua sõltud naistest ja pead tõelisi tarkusi valeks, niikaua sa jah omaarvates seal jões aina sumpad ei saa välja ei saa sisse...

m51...mis põed enda põneva ja eluliselt elatud elu pärast. lihtsalt mõned on meist kirglikumad kui teised ja me kirglikud armume kiiremini ja sügavamini. me lähme rohkem teise hinge ja me võteme rohkem teise enese hinge.
oleme armumise ja armatsemise sügavaimad tundjad ja tunnetajad. me järgime alati oma sisemist hinge põlemise tuld. Need, kes on külmad ja kalkuleerivad, need ei iialgi mõista meid vaid lihtsalt proovivad igatmoodi meid õpetada elama. aga me olemegi juba elu.

Igatahes,
ei hala ega põe, vaid lihtsalt toksin siin tasapisi klahve.
Ei otsi ju praegu midagi uut, vaid vaatan tagasi, mõtlen kogetule ja leian et need kooselud ongi olnud väga eripäised ja eks ikka erinevate inimtüüpide koosolemise võlu/valu tõttu.
Osa meist on olnud rohkem sissepoole vaatajaid, osa väljapoole pakkujaid. Mingi aja (5-10 a.) on kestnud ju kõik kooselud. Kas siis on lahkumineku põhjuseks kellegi uus suhe ja truudusetus, või tõesti tüdimus, väsimus - tegelik põhjus on ikka inimestes endis, kes ei suuda suhet edasi hoida ja arendada, vaid hakkavad rohkem kõrvale vaatama ja midagi uuemat ja veel huvitavamat otsima. Kui uutes kooseludes oleksid olnud ka ühised lapsed, oleksid need elud kindlasti kokku jäänud, sest igaüks meist on hoolitsenud omade laste eest ja tegelenud ka teiste järeltulijatega. Et nagu öeldakse - minu ja sinu lapsed mängivad meie lastega.
Paraku neid meie lapsi ei olnud ja tagasi vaadates tunneme sellest kõik puudust. Aga see-eest suudan vabalt suhelda oma poegade emaga, kes on nendele oma elu pühendanud, ning nüüd siis olen pärast 10-aastast eitamise-faasi ka oma teisele ex-ile konsultandiks.
Kolmandaga on praegu suhe loomulikult null.
Kas siin on siis tegu iseloomutusega, otsustamatusega, polügaamiaga?
Mõne arust olen ju jõhkard, õudne isend ja joodik.
:-)))
Ise arvan, et olen elanud täie rinnaga, tundes ise elust naudingut ja pakkudes teistele nii palju kui oskan. 30 aastat elu, tööd, reise, lapsi - rohkem kui kunagi oskasin loota.
Ei, praegu veel ei otsi midagi uut, praegu vaatan tagasi ja tõmban hinge.
Sedamoodi siis.

Nii pika jutu peale võiks öelda, et m51-l on seelik seljas ja teema on sulepeast välja imetud.