keegi seda tuhahunnikut kaugelt toikaga susima..., on seal ka mõnda hõõguvat elementi?

Vaene Mari, aitähh, sain aru, mul ei ole siia pööbli hulka rohkem asja ma kuulun teise pööbli hulka, möistmne on mu nõrk külg, nagu teemaalgatajalgi.
Kena reedeöhtut köigile önnetutele.

Huvi
Vabandan.
Läksin tõesti liiale, aga häirib nähvamine ja ärapanemine, milleks seda üldse vaja on, kõike saab ka normaalselt öelda.

Kui inimesel tõesti on nii palju erinevaid huvisid, miks ei võiks nendest kirjutada keele teritamise asemel ?

Sulle ma ei öelnudki, Nn-le hoopis.

Siia tulin lootuses arendada sõbralikku vestlusse, aga mõni lihtsalt ei taha seda.

Kui inimene mängib ärapanejat, siis miks pahandatakse, kui temaga samuti räägitakse ?

Sa ei pea end puudutatuna tundma, sulle nii küll ei öelnud.

Nüüd on lausa süümepiinad, et nii ütlesin. Päriselt ka.
Andke andeks, lihtsalt nähvamine viskas üle.

sina huvi ära solvu, siin Mari leidis Malle(P) ja kuna nemad teineteist niivõrd hästi mõistavad, siis selle üle on ju ainult hea meel. P on omale lõpuks hingesugulase leidnud. jagagu teineteisele meilid ja meie laulame kooris nad elagu, naaad eeelaaagu...
igaühe jaoks on kusagil keegi

Jätke teiste ebatäiuslikkus neile enestele. Las nad ise saavad sellega hakkama. Teie saage hakkama oma ebatäiuslikkusega — sellest peaks piisama.

...D

miks mulle tundub, et teemaalgataja minusugust otsib

Kahju, et Nn oma huvidest rääkida ei taha.
Need oleksid mind küll huvitanud. Päriselt.

Kasvõi sellepärast, et äkki saaks mõne idee, mille peale ma ise ei ole tulnud.

Aga tänitada ja nähvata on ju palju mõnusam.
Mõistan.

Pealegi solvas oma kommiga kõiki psühholoogiahuvilisi. Panna see huvi ja klätsimise vahele võrdusmärk, selle peale annab tulla.
Siis on kõik psühholoogid ja psühhiaatrid klätsimoorid või ?

Mängid küll kangesti tähtsat nina, aga sellest sa aru ei saa, et psühholoogia vastu tunnevad tavaliselt huvi need, kel endal on probleemid.

Sind ei huvitagi arusaamine, peamine on ikka teravusi pilduda, nii mõnus ju !

no kui P, see õnnetu naine, on ise vabatahtlikult valinud õnnetuks olemise siis tuleb teistel tema valikuga nõustuda...

kulla teemataja siin. vaata on olemas head, halvad, tavalised, keskmised, kehvad, väga kehvad ja väga head psühholoogid. miks see nii on? kui oskad selle siin adekvaatselt ära põhjendada on sinust saamas väga hea psühholoog.

Kus ütelsin, et plaanin psühholoogiks saada ?
Selleks peab ülikoolis 5 aastat õppima, sinna ma ju uuesti vanas eas ei lähe.

Sa tark, vasta palun oma küsimusele.

Õnnetu naine, sa pole isegi 50 aga pead ennast vanaks. Mina läksin ülikooli peale 50 ja löpetain ka. Sa oled ennast õige noorelt maha kandnud.
Psühholoogid on tavalised inimesed ja nagu igas ametis on halbu, keskpäraseid ja häid, aga oluline psühholoogi juures on hoopis patsieniga ühele lainele saada ja see ongi kõige keerulisem.

Keegi on öelnud et ka köige õnnetumat inimest ei saa õnnelikuks teha, kui ta seda ei taha. Kes saabki keelata õnnetul naisel õnnetu olla?

no P võtab seda õnnetuks olemist ikka täie mõnuga. Pühendunult 100 %.

Olen nii aru saanud, et õnnetu inimene ongi teistele igav. Masendus vist ( ? ) paistab välja ja see on inimestele tüütu.
Selline mulje on jäänud.

Õnnelik inimene aga on alati huvitav.
Õnnelikuks ei saa ennast sundida, kui endal on kõik pahasti.
Sellised tähelepanekud elust.

Kõik jääb pahasti, sina jääd õnnetuks ja teistele tüütuks.
Kas sa tõesti arvad, et teistel on kogu aeg kõik maruhästi? Aga mitte keegi ei unda siin sinu kombel aastate viisi.

kes vajab enda ümber negatiivseid inimesi? mitte keegi. kõigil endalgi probleeme küll ja selge teadmine, et nutt ja hala ei lahenda, ei vii "august" välja.
Aga jube mugav on ju netist tähelepanu kerjata ja kõiki teisi ja kogu maailma süüdistada oma ebaõnnetunud elu eest.

õnnetunne on tunne, mida tunneb inimene. õnnetutunne on samuti tunne, mida tunneb inimene. See, kumba tunnet inimene tunneb on vaid ja ainult vaid selle inimese enese otsus ja see ei kuulu kellelgi teise otsustada. Loomulikult haakuvad õnneliku tundega inimese tunded ja tegevused ja meeldivused teise õnnetundega inimesega. Seega peks ka õnnetud inimesed lävima vägagi hästi omavahel. samas erinevused rikastavad ja saavad lävitud ka erineva tundmusega inimesed..aga siin ei saa kumbki omi tundeid suuremaks ja tähtsamaks teha, kui teise omad on.

Probleemid peab inimene ise laehndama või nende abiga kes oskavad. Ega siis teised inimesed ei ole planguaed ega nutumüür, et neile peab oma tekkinud probleemdiest rääkima ja neid tüütama.See ongi asi, mida inimesed, (kes on asjalikud ja õnnelikud ning kes ei lase asjadel kunagi üle pea kasvada, vaid hoiavad oma elu enda kontrolli all) ei salli ja hoiduvad neist isikike probleemide kogujatest eemale. Kujuta nüüd ette, kui päeva jooksul käib sulle oma asju kurtmas mingid viis iniemst on juba täistatistatud plangu tunne. Ei taha.See pole ka teema, mis hoiaks võõraid inimesi väikeses tutvuskonnas koos ja veel kaua.Nagu ka pidevalt rahulolematud, ei meeldi valitsus ei meeldi meie riik, ei meeldi elu ega valikud ega võimalused, miski ei meeldi ja kuidas ma siis sooviksin sellise mitte- tegelasega lävida ja veel pidevalt tema jaoks olemas olla, et ta oma negatiivsust saaks mulle peale paisata, mis ei tee mitte rõõmu.Hoidun neist.Veel on olemas ka tuulelipud, täna arvab nii aga homme juba teistmoodi.Mis veel tavaelust rääkida kui neid on isegi poliitikas. Ei usalda.

Reaalis EI ole ma mitte kellelegi halanud.
Õnnetu olek ilmselt on tunda, ei pea mitte midagi kurtma.

Võid teha head nägu, et kõik on korras, aga inimesed ilmselt tunnetavad ilma sõnadeta, et ikka ei ole küll.

Miks pidevalt räägitakse reaalis halamisest ?
Ma ei julgegi kellelegi öelda, et üksik olen ja põen. Teeksin ennast lolliks ja muud ei midagi. Ja piinlik ka öelda.

Teine õnnetu otsib ka õnneliku seltsi.

Tibu
Ma ei olegi reaalis kurtmas käinud.
Estiteks on häbi.
Teiseks tunnen juba ETTE, et see on mõttetu üritus ja enda lolliks tegemine.

Siin saangi rääkida asjadest, milles reaalis ei saa.

no sa P, naudid ikka delfi tähelepanu täie mõnuga.
kui sa midagi muuta tahaksid, sa teeksid ju midagi reaalset..

juba teine jutt aga kurtmisest saab ka abi.

Öelda seda on väga lihtne.
Kui mul oleks õnnestunud midagi reaalselt teha, siis ma oleks seda juba teinud.

Toome näite.
Homme hakkan reaalselt sõbrannasid otsima. Püüan olla elurõõmus, pakkuda eri ideid-tegevusi välja.

Usud tõesti, et see õnnestub ? Asi lõpeb sellega, et õhtuks olen asjatutest katsetest veel hullemas masenduses.

Mitte sõbrannasid ei hakka otsima, vaid püüad mõelda nii, et ei pea iseennast ja teisi pööbliks. Hakkad käima kuskil, kus midagi reaalselt tehakse ja teed ise ka, mitte niisama jalutamas või baarides teisi vahtimas. Hangid omale elu, teed midagi, saavutad midagi, mis paneb su enda üle uhkust tundma. Teed kellelegi midagi reaalselt head. Ületad ennast milleski. Siis hakkab välja paistma, et sa oled endaga rahul, selg läheb sirgemaks ja nägu lahkemaks. Ja siis pole vaja tutvusi otsidagi, need tekivad ise.

Sa lahenda enne oma probleemid,tegele sellga.Alles siis otsi kedagi, kellega oleks vastastikku jutukaaslust.Sõbrannaks ei saa hakata lambist nagu ka sõbraks, sõprus eeldab ikkagi märksa rohkem kui seda on vaid kellegi soov vanas , et hakkab alles nüüd sõbrannat otsima, kes tahaks hakata. Ei usu, et tegemist on keskealise inimesega, kel mõistus kodus.Sõprus kui selline kujuneb aastatega, seda peaks keskealise teadma ja tal peaks ses vanuses ammuilma sõbrannad olema.

Mul oli kunagi üks meestuttav, kea armastas alati korrutada: ega siis eluaeg ei pea sõbrad olema, s.t. suhelda tuleb mõnda aega ning ei pea elu ühe inimesega suheldes raiskama.

Seda kõike ütles tema, mitte mina.

Tegelikult selgub vastupidi, et sõbrad tekivad just noores eas ning vanas eas enam ei tekigi.

Nope
Kuhu näiteks minna, kus midagi reaalselt tehakse ?
Olen käinud eneseabi kursusel, kus oli ka suhtlemine, tekkis soe õhkkond, aga mitte kellegagi ei tekkinud mitte mingit hilisemat suhtlust.

Olen trennis käinud, seal ka midagi ei tekkinud.

Heategusid olen elus ka teinud. Lihtsalt kasutatakse ära, aga mitte midagi enamat.

Ära sellest "pööbel" sõnast nüüd nii kinni haara. Vastasin lihtsalt nähvamisele samaga.

No kust mina tean, mis sind üldse huvitab (peale psühholoogia, khm)? Igasugu kursusi, õpitubasid, trenne on ju jalaga segada.

Käisin mitmel kursusel, samuti kahel erineval eneseabikursusel, mitte kellegagi ei tekkinud hilisemat suhtlemist.
Vaatamata sellele, et kursusel oli mõnus õhkkond ja soe läbisaamine.
Mida mõtled õpitubade all ?

midagi siu käitumises on eemaletõukvat lausa läbi neti.
reaalis jookseks kauge kaarega eemale.

Sina õnnetu oled kõik teinud, aga näe teised inimesed, need pahad, need ei tea ju kuidas sina oled hea ja tore, millest nad küll ilma jäävad.

Kindlasti olen suhtluskaaslasele hea.