teiseks..no ja siis...no ma ei tea..ei see tõesti ei lähe..lapsele tuleb rääkida jaatavas vormis...mitte eitavas..positiivsust rohkem:P

Siin võime pikaks ajaks eriarvamustele jääda.:)

Arvan, et "hukkaläinud" põlvkon(na)d kipubki "siidikinnastes" kasvatatud olevat.

Vaata näiteks paljulapselisi peresid, kus lastel ei ole selliseid hädasid-muresid olemaski, kui üksiku lapsega perel.

selle hukkaläinud põlkonnaga tuleb see meelde...et kui esivanemad...no alates nendest ..kes puuotsas veel elasid:P no igatahes alates sealtmaalt...alates ..on olnud nii..et iga järgmine põlvkond on hukka läinud...eks meie vanemadki öelnud..et meie põlvkond on hukka läinud..aga kas me sellepärast oleme ikka nii hukkas?

"Vaata näiteks paljulapselisi peresid, kus lastel ei ole selliseid hädasid-muresid olemaski, kui üksiku lapsega perel."

Kas arvad tõsimeeli nõnda? Paljud hädad-mured sõltuvad sellest, milline on antud konkreetse inimese kaasasündinud (!) isiksus ja meelelaad, mitte tema õdede-vendade hulgast. Sarnase suhtumisega võib paljulapselises peres jääda märkamata loomult tundlikum ja õrnem laps, kes vajabki pigem "siidikinnastes" kohtlemist. Hellusega ei maksa kunagi koonerdada.

paljulasteliste ja üksikute oma võrrelda jälle ei saa no..kohe mitte kuidagi....ei hakka vist siin näiteid tooma...ma arvan:P

Seda juttu, nagu oleks noorem põlvkond "hukas", on räägitud juba tuhandeid aastaid. Nad ei ole mitte hukas, vaid eelmisest põlvkonnast mõnevõrra erinevad.

seda ma püüdsingi kuidagi kirja panna..aga ei kukkunud päris hästi välja:PPP

:)

Miks mul siis "hukkaläinud" jutumärkides oli, ikka sellesama pärast.
21.31-le, kus on juttu, et hellust ei jagata? Aga nõud võiks ikka ära pesta ja kapsapeenralt lapsi ei tule. :)

Juba 30 a tagasi oli vaidlus kahe noore pere vahel, üks hoidis oma last kõigest maailma kurjast eemal ja teisel oli laps köögilaua taga koos perega arutamas, kas osta külmkapp või minna koos lõbustusparki. (Mõlemad lapsed eelkooliealised)

Tänaseks on mõlemast lapsest kasvanud VIPid, vahe on praegu vaid selles, et allikaveel ja maheporgandil kasvanud on 34 a veel pereta naine (tööd ON palju), kõigest osa võtnud poiss on kõrges riigiametis ja tal on 2 last peres.

Seega ma ei saagi öelda, mis õigem, kuid mina pooldan ilma akvaariumita kasvamist.

Mõttetu on otsida erandeid ja nendele toetuda, rääkigem enamusest.
Paljulapselisest perest lapsed on paremini elus hakkama saavad, neis ei ole nii palju egoismi.

Siinsamas foorumis on noore naise teema, kes on šokis, et tema mees läheb rändama ja tema jääb 3-aastase lapsega 3-6 kuuks üksi.
Muidugi ei tea sealseid tagamaid!

Mina pean silmas ikka sedasama ja minu primitiivne ettekujutus on - see noorik on üksiklaps.
Foorumites sageli on juttu ideaalist: igal lapsel peab olema hoolitsev isa. Peab küll! Aga pole ju, vaadakem statistikat. Mismoodi hakkama saada siis, kui elu veeretab ette takistusi?
Siis peab pingutama!

Minu veendumus ongi, et vati sees hoitud laps ei ole nii ettevalmistunud eluks, kui elust osavõttev ja kohustustest teadlik ARMASTATUD laps.

seda nüüd muidugi..kuigi suures peres on täiesti erinevad inimesed..on, kes saavad hästi hakkama ..aga samas peres o ka, et teine jälle ei saa kuidagi hakkama:P tulles selle hällilaulu jurde tagasi...siis turgatas pähe...et kui ma väike beebi oleks...siis ma seda kuulata ikkagi ei tahaks...eas ma ka just vatisees pole kasvanud...aga ikkagi ei taha:Ptegelikult vist pidi ju nii olema..et ära tee teistele seda mida sa ise e taha, et sulle tehtaks...aga näiteks kui sulle meeldiks, et sulle seda laulu lauldaks,...siis ma arvan, et sobib ka lapselapsele:PP...geeni värk ma ütlen:PPP

no näed..keegi on vahepealt tähed pihta pannud..aga egas see mõni täht lugemist sega..või hoopis arvuti on rooste läiud....:PPP

elu on näidanud, kui vanaemaks olemise aeg kätte jõuab, siis pole neid vanaemasi võtta kusagilt ja seda väga lihtsal põhjusel. vanaemad käivad tööl, elavad oma isikliku elu, sest tänapäeva vanavanemad on nii noored, mitte nii nagu meie (vähemalt minu lapsepõlves) kus vanaema oli kodune ja lapselapsi pidevalt kanseldada sai. isegi vanavanaemad käivad veel tööl ja elavad muidu aktiivset elu. tänu sellele kõigele näeb järelkasvu paremal juhul korra kvartalis, kui sedagi või siis skypes ;-) ja üldse olen ma arvamusel, et iga üks kasvatagu omad põnnid ise, kui vaja, võin tunni-kaks ninnunännutada ja sedagi vahel harva. õnneks pole ma ka vanaema, vähemalt mitte veel :-D

Jagan laskmata karu nahka :) praegu, kuid see tuleb mul suurest vaimustusest.

Nohile, hällilaulust, muidu on ju sõnad ilusad, kui asendada: "kergem on meil kannatada üheskoos" sõnadega
"vanaema jääb sind igatsema siin"? Mõte on laulul ju ilus, et kui laps hakkab sära kätega haarama lendab lind kambrinurka ja kui jalad juba kannavad, siis lendab metsa äärde. Kui tuleb aeg kodust lahkuda, lendab üle mere kuldne lind. Või on kogu lugulaul sinu kõrvale liiga kurb?

Meie rahval oli suuline mälu, rahvalaulud ja "Kalevipoeg" antigi põlvede kaupa edasi laulmiste kaudu.

c*) - mina olen kodus ja olemas, aga ei taha oma tarkust noortele peale suruda.

Meil on kombeks, et igas kodus kehtivad oma reeglid, kui onu juures ei tohi diivanil püsti hüpata, siis tädi juures võib, üks vanaema lubas joosta esikust magamistuppa, teine mitte ja lapsed võtsid üsna loomulikult need erisused omaks.

Nüüd tahaks teada, kas teil pole meeles, mis sõnadega lohutati või rahustati ja uinutati väikelapsi?

See kõik on ju üsna pisikene killukene lapse kasvatamise juures. :)

vat näed ei mäleta, kas meile keegi üldse on laulnud niimodi...ja siinkohal peab ütlema nõnna..elud on erinevad...meie vanemad rügasid tööd ja siis veel need aialapid ja pudulojused..no neid oli ikka hulgim..kellel seda aega veel laulda oli...see oli meie eeskuju..ja nõnna oleme me ka oma elanud..seda eeskuju järgides...muidugi...ei oleks miskit selle vastu...kui oleks teistsugune elu..hällilaulude ja unejuttudega:P

siis ma mõistan isegi su entusiasmi, kui kodune oled aga vaata, et üle ei pinguta, võib edaspidi kurjalt kätte maksta ;-) ainuke ütlus, mida mina mäletan valu või mõne mu häda kohta, et see läheb pulmadeks üle ;-D

Sellest on kümmekond a tagasi. Poiss tuli, kopsti, külla, oli väsinud olemisega, süüa-juua ei tahtnud, vajus diivanile istuma.

Istusin tema kõrvale, tõmbasin ta pea oma sülle ja juukseid silitades laulsin:
„mõmm-mõmm, mõmm-mõmm nutab karumõmm, memm läks metsa maasikale, taat läks laande vaarikale, kes küll laulaks ää-äh, ää-äh, magama nüüd jää-äh, jää-äh, mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karumõmm ... „
poiss tõusis istuli ja ütles: „Tead, ma isegi mäletan seda!“

Natukese aja pärast läks ta ära oma tegemiste juurde.
Sellest juhtumist sain kogemuse, et pole sugugi tühised need laulukesed.

loodan väga siiralt, et vanaduses katus sõitma ei hakka..ja pulmadega jändama ka ei hakka:PP
aga see karumõmmi laul on juba hulga parem...see nagu laste laulu moodi:P

Katus sõidab juba kõvasti, loodetavasti rahuneb maha. :)

miks katus sõidab?

katusele rahustuseks paelad peale ;-)
20 aasta pärast võib isegi noh veel naise võtta, kasvõi vanaduse toeks või abiks või siis varanduse püsimiseks. või arvad, et uus lepinguline kord on parem? ;-D

Pea segi, sest tüdruk oli veendunud "ühiskonnale kahjulik element" ja karjäärinaine nagu M.Helme ütles.

No nii, suvi läbi, september varsti käes. Kuidas kube kärab? Kas suvi läks nii nagu lootsite?

Unetud on viimasel ajal passiivsed ning kadunud. Ma ise lähen homme kohtingule üle pika aja. Mulle nimelt lubas külla sõita üks kaunis slaavi neid Sillamäe linnast. Saatis mulle endast foto ja pean ütlema, et päris kenakene teine, selline minu maitse 174/56 mõõtmetes. Panen veini täna külma.

Mis kära see selline siin on? Ma ei saanud oma magusat ja pikka und lõpuni magatud. Kohe on sügis käes ja talv tulemas, vaja end teiste unetute kombel pikale ja sügavale talveunele sättida.

Unetud on kuidagi unised, jutt ei jookse kohe mette kuidagi.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita! Pane jutt jooksma.
Õige Mihkel on iga asja peale mihkel, mitte nii, et hüppab siit korra välgukiirusel läbi ja ups - läinud ta ongi!

Mihkel ka täna unetu.
Kus viga näeb laita, seal tuleb ja aitab ka laita.

Rääkige jah midagi huvitavat. Välgumihkel hakkab kohe aitama ja laitma. Paluks siis pikemalt kui üks või kaks lauset.

Naerma ajab juba. Sama hea kui astuda sisse norskavate ja sügavas unes viibijate tuppa ning hakata endaga rääkima.:)

Samas on siin ju võimalus end sõlme keerata ja kukkuda mediteerima. Keegi ei sega. Vahepeal teemaalgataja võibolla vaatab uksest korra sisse ja lahkub taas kikivarvul.