Kuule P, sa oled lammas, ilma naljata. Misasja sa halad mingi eide pärast, kes su elu p..sse keeras. Krt, aja selg sirgu tee ennast ilusaks ja mine teatrisse või muuda soengut ,osta uued riided, mine trenni, vms. See on kättemaks sellele mehe kehaga fuuriale,lisaks annab sulle enesekindluse. Enesekindlale inimesele tulevad ise juurde sõbrad ja inimesed tahavad suhelda. Hirmunud silmadega halli hiirena sa ei saagi uusi tutvusi saama.
Muide mingis mõttes tuttav jutt, olen ise olnud ka selline aga see oli teismelisena!! Praegu mind küll need kooliaegsed "sõbrannad" ei koti ja kui neid näen siis naeran üleolevalt näkku, kui nad juuksed salkus tited käekõrval, lodevana vastu jalutavad...

ärge vastake talle enam, siis jätab ka halamise järgi

Normaalse keskealise naise elu on lill. Poolearulisel on ta muidugi põrgu.

P on tubli, ta teeb selle foorumiga katset, et millal lõhki läheb.

Kas juba ei väsi??
Sul on õigus. " Sõbranna " nautis, kui nägi, et suutis mind täielikult rööpast välja viia.
Tundub, nautis oma võimu, et mida kõike ta ikka suutis teise inimesega teha.

Arvan, maksis mulle kätte selle eest, et teised naised teda ennast ei hinnanud ja alandasid.
Mina olin lihtne saak, teiste peale ta hammas ei hakanud.

Vahepeal tegin helistamises pausi ja järsku tuli temalt sõnum " kas oled suhtes ? "
Viga oli, et vastasin, et ei ole. Oleksin pidanud mitte vastama, mitte helistama.
Las siis oleks mõelnud, et sain ikkagi oma elu korda vaatamata tema ponnstustele.

See oleks küll olnud kättemaks, sest siis oleks mõelnud, et san ikka eluga hakkama.

Kummaline on see, et juba mehel olles püüdis ta mind mõjutada, et leiaksin vähemalt 50a äpu mehe.
Vahepeal suhtlesin ka paari sümpaatse mehega, keda ta nägupidi teadis. Siis hakkas ilkuma, et kas on SINUGA koos, SINUGA.
Õudsalt vastikult toonitas sõna " sina ". Nagu ma oleks see viimane.

Mul oli selline komme " sõbrannale " telefoni teel kõik ette kanda, mida teen, kus käin jne.
Kuigi ta minuga suhelda enam ei tahtnud, siis ma ikkagi rääkisin enda asjadest edasi.
Olin lammas jah.
Enda asjadest rääkisin, sest mul ei olnud kellegi teisega rääkida ja suhtlemisvaegus oli meeletu.

meestega ei saanud rääkida? Ikka tõmbab naiste poole, ja jah

69
Mehed olidki sõbrannade aseaine.
Soovid ikka sõbrannasid ka.

Ei saa meestega midagi alati nii rääkida nagu teise naisega.
Näiteks tuttav mees, keda ka siin mainisin, mõistab väga hukka inernetis suhtlemise ja üldse interneti.
Et netis suhtlevad ainult poolearulised ja muidu alamklass -- nii ta mõtleb.

miks sa bomžidega suhtled, kultuursemaid mehi on ka?
Tänapäeval netis MITTEsuhtleja saab küll ainult prükkar olla.
Mina ei saa aru sellest naistega pläkutamise vajadusest. Et hakkaksidki kõike enda elust ettekandma?? Milleks?

Maia
Ta ei ole mingi bomz, vaid mõistlik inimene, kes peab endast ka lugu. Ja korralik, ei joo, ei suitseta.

Ega suhtlemine siis ainult pläkutamine ei ole.
Saab asju arutada, ka muret kurta, infot vahetada.
Ei saa ju kõigest meestega rääkida. Miks alati toonitatakse, et pläkutama ?
Kui seda sõna kasutada, siis ka meestega suhtlemine võib olla pläkutamine.

Kui mul oleks olnud peigmehe ajal mõni ÕIGE SÕBRANNA, kes oleks aru pähe pannud, et ma ei ole kohustatud liba- " sõbrannale " alluma, siis oleks see alandav minu elu rikkuv lugu ära jäänud.

Maia
See oli minu viga ja nõrkus, et ma " sõbrannale " kogu oma elu, kõik liigutused ja mõtted ette kandsin.

Ta minuga enam suhelda ei tahtnud, aga ma ikka helistasin ja kandsin kogu oma elu ja tegevuse ette.
Ühelt poolt tundsin nagu kohustust kõik endast ära rääkida, teisalt oli mul suhtlemisvaegus.

Väga ennastalandav oli küll, et rääkisin endast kõik inimesele, kes mind enam tundagi ei tahtnud.

siin eespool soovitati sulle kuskile kursusele minna (neid on isegi tasuta) suhtlema ja sõbrannasid leidma. Sellele sa isegi ei vaevunud vastama, ei-ei, sina tahad aina selle sõbranna üle halada ja minevikus elada. Nii mõnus on ennast ammuste aegade alanduses marineerida, kuidas kõik olid alatud ja sulle lillekesele liiga tegid.

Nii pikk teema, olen tükati lugenud ja ei ole leidnud ühtki P mõistvat ja toetavat kommentaari. Kas keegi on sellist näinud/kirjutanud?

P,miks sa meis reaalseid inimesi ei näe?

Maia
Näen ikka, aga ma ei saa ju teistega naistega kuidagi jutule.
Naistel on barjäär ümber, kust mind läbi ei lase.

Aga kas sa arvad, et siin foorumis olevate naistega saad jutule?

B
Ei tea, aga kirjalikult õnnestub paremini.
Kooli ajal olid mul kirjasõbrad, suhelda reaalis ei saanud, siis kirjutasin.

Kuna ma olin ka kooli ajal peamiselt üksinda, siis oli mu jaoks kirjade kirjutamine suursündmus. Vastuseid küll alati ei saanud, aga ootasin pikisilmi.

Ka siin on sulle pikki jutte ja nõauandeid kirjutatud. Miks sa kõigile vastata ei suvatse?
Vastad ainult juhul kui lõputut möga sõbrannast saad korrutada.
Miks sa ei vastanud kursuste küsimusele, miks sa nendel ei võiks käia ja uusi sõpru sealt otsida? Ilmselt on seal suhtlemist vajavaid naisi palju.

Aga kui sulle kirjutada meeldib , kirjuta siis oma elust raamat.

Maia
Olen üritanud kõikidele küsimustele vastata.

Lahendus
Raamat on mulle endale ka pähe tulnud.

Miks arvad, et sul kirjalikult suhtlemine paremini välja tuleb? Kust kandist seda näha on? Sulle on igasuguseid asju kirjutatud, aga sina kirjutad vastu ainult sõbrannast ja oma lapsepõlvest. See pole ju teps mitte suhtlemine, vaid monoloog. Kõik need kirjasõbrad, kes sulle siin on kirjutanud ja teiste kirjutatut lugenud, mõistavad üksteist võrratult paremini, kui sina keda tahes siinsetest. Naised oskavad sinu teemaski omavahel suhelda, aga sina oled siingi üksi. Ja üksi pole sa mitte seetõttu, et teised sind oma kampa võtta ei taha, vaid hoopis seepärast, et sa ise armastad kirjutada vaid ühel teemal. Teisi jutte sa tähele ei pane. Aga vaata, see sinu jutt ei huvita enam pea kedagi. Palju huvitavam on lugeda sulle saadetud kirju ja sinu omadest vaid silmadega üle lasta. Ega miskit uut su kirjutatust nagunii leida ei õnnestu.

Kirjuta vahelduseks mis täna tegid ja sõbrannaheietusest mitte sõnagi.

pr. Molly
Ma olen ju enamusele vastanud, aga teised ei tea täpset olukorda ja siis olengi "sõbranna " alatut käitumist selgitanud.
Sest mõned vastused on ebaõiglased ja teevad haiget.

Jah
Ikka üksinda ja terve päev kodus. Süüa tegin, telekat vaatasin, netis.

Kuidas kursuste soovitusega jääb, miks sellele ikka ei vasta?

Maia
Kursustel olen käinud ka. Arvuti, maakleri, müüja ja eneseabikursus.
Inglise keele ja tantra või jooga kursus huvitab, neis võib küll osaleda.

Kursustel kellegagi lähemalt tuttavaks ei saanud. Ühe naisega sealt ainult teretame, aga põhjus ilmselt selles, et meil on ühine meestuttav.

Nägupidi mäletan küll mõnda naist, kellega koos kursusel olin, aga me ei tereta, mingit suhtlust ei tekkinud.

Eneseabikursuselt üks naine elab mu lähedal, mu vanune, 1 täisealine tütar.

Olen korduvalt mõelnud, et võiksime suhelda, olen lausa unistanud sellest. Aga me ei suhtle, ei tereta.
Olen soovinud juttu alustada, aga kardan, et ta see naisterahvas ei ole huvitatud.

Essand, preili, te olete ilmselt asperger või miskit pidi obsessiivne või? "Me ei tereta" - astu ligi ja ütle tere, s..tta sest kui ei ole huvitatud, aga äkki on? Kell tiksub, tik-tak, surijana ei leia sa oma voodi veerelt kedagi ja matustel on aint hauakaevaja, labidas üle õla. See ongi su unistuste hind!

Mida sa suhtlemise alustamiseks peale unistamise oled teinud?

Maia
Noorena on mul suhtlemise alustamises mitu ebaõnnestunud kogemust, enam ei söanda ennast lolliks teha.

Näiteks olin 20 tegin ühe tüdrukuga argliku katse suhelda. Järgnes see, et hiljem mind nähes läks üle tee, et äkki tulen juttu tegema.
Seda ütles kellelegi, kes mulle edasi ütles.
Olin solvunud, sest me ei rääkinud õieti midagi, aga ju siis mina ei meeldinud.

Või teine juhus. Üritasin jälle ilmselt kohmakalt juttu teha. Teine tüdruk kõrvalt nähvas, ära määri ennast pähe.

Neist kellegagi mul ei olnud pikka juttu, lühike ebaõnnestund katse.

NOORENA oli ebaõnnestunud katse ja põed seda tänaseni???
Arvad tõega, et oled normaalne?

P Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Maia
> Noorena on mul suhtlemise alustamises
> mitu ebaõnnestunud kogemust, enam ei söanda
> ennast lolliks teha.

Kui sa suhtleks rohkem või õgemini üritaks, siis ajaga tulevad kogemused, kui sa ka aju sisse lülitad ja natuke analüüsid oma suhtlemisstiili. Ma ei kujuta ette, mida ja kuidas sa võisid sellele vasele tütarlapsele öelda, kes üle tee põgenes, aga see oli arvatavasti veider ja imelikult tehtud, kuna selline reaktsioon on sinu jutu järgi alati. Seega, kursus, mis aitaks, on mingisugune suhtlemiskursus, milliseid tehakse palju teenindajatele näiteks. Kui sa sunniks ennast rohkem suhtlema, siis see ei oleks sinu jaoks nii iidsuur sündmus, mida mäletad ka 20 aastat hiljem ja saadud muhke kompides. On ka muidugi võimalus, et oled lihtsalt sotsiopaat, aga ka sellisena on võimalik hästi toime tulla. Kõige suurem pidur oled sa ise!