Mina olen see, kel paremat ja vasakut poolt pole. See tähendab, et pean alati kaks-kolm pikka sekundit mõtlema, enne kui välja mõtlen, kumb on kumb, automaatselt see ei tule. Vähemalt viimased viiskümmend aastat pole tulnud. Kellaaegu tean nii eesti kui vene keeles (pjatnadtsat bez tretjeva on kolmveerand kolm), nendega pole kunagi probleeme olnud, deebet ja kreedit ning aktiva ja passiva on automaatselt olemas, sest neil mõistetel on oma sisemine loogiline tähendus, kuid parem ja vasak on nii abstraktsed mõisted, et need meelde ei jää. Liiklemiseks on mul autos suur ebamugav sõrmus, mille panen vasakusse kätte ja mis mind segab ja see segatud pool on siis vasak pool. (Ei tea, kas eelmises elus olin midagi nii ümmargust, et pooli vaja ei läinud? Millimallikas?)
Küsite, mis tööd minusugune teeb? Arvutitööd, IT-kas olen. Raamatupidamist olen ka teinud, sealt see deebet ja kreedit. Ja nii ma autot juhingi: keeran kreeditisse, suunatuli üles, keeran deebetisse, suunatuli alla. Reguleerimata võrdkülgsel ristmikul lase läbi need, kes passivas on, aktiva omad võivad oodata. Tegelt lihtne ju ja täiesti töötab, kui kord meelde jääb.
Muuseas, see omadus tundub olevat päritav - kolmest lapsest ühel on sama jama varasest lapsepõlvest saadik, teised kaks said parema-vasaku nagu naksti selgeks. Hullem on see, et see parema-vasaku puudega laps on tegelikult kolmest kõige intelligentsem. Aga tänu kõrgharidusele on nüüd tal ka vähemalt deebet ja kreedit kindlalt olemas, saame vähemalt omavahel normaalselt teed juhatada.
Selle sõrmuse-nipi sain just sellesama lapse käest, tema selle peale tuli.
Nii et jah, on selliseid inimesi, kel vasakut-paremat mõistet peas pole ja nad veel paljunevad kah.