M39,

-Pappmajal on kindlati ka vägah äid omadusi: ta on uus, ta on natuke moodsamate materjalidega tehtud 8just elekter-torustik), mõnel majal võib isegi päris mõistlik küte olla aga nad jäävad siiski pappkuurideks-lehmalautadeks. Miks? Sest normaalse suuruse ja planeeringuga UUT majao tsi tikutulega-

Oled sa reaalselt näinud mõnda PAPIST tehtud maja? Ei. Aga räägid. Ka "põllumajad" on ehitatud fibo või aeroc kiviplokist või siis puitkarkassmajad. Suurusest- kõik uued majad, mida KV ja City24 portaalides näha, on avara planeeringuga 4-5 tuba ja 130 m2 või rohkem. Mis on sinu jaoks normaalne suurus siis? 360 ruutu või?

/Vanad majad: jälle on kõik õiged vead välja toodud kuid sellised asuvad siiski väärt elurajoonides! Kõik muidugi mitte aga näiteks mina olen oma 5 km kesklinanst Nõmmel 760 ruutu õega vana majaga rahul. Koos kütte ostmise, elektri ja maamaksuga kulu põllupealse pappmaja 2 kuu laenumakse/

Ise vaatan 1,5 milj piires ja Tallinnas sees 30 ja rohkem aastat vanu maju saab 1,5 aga turvalisem tundub osta pigem uus, isegi kui põllu peal. Eriti kui pole iseehitaja.
Sest vanasse majja läheb veel mitusada tuhat juurde:
uus katus,
seinad-põrandad vahetusse,
tihti pole kaasaegset avara planeeringuga kööki, vaid mingi pisike kuubik ja wc on kas kuivkäimla või samuti pisike kuubik ja duššinurk kusagil koridori keskel kabiin.

Just praegu lõpetasin suure "uurimustöö" Tallinna ümbruses müügis olevatest uutest ja "vähekasutatud" majadest, ja võtaksin neist 50% hoobilt ära, mis sest, et mul endal on juba uus maja olemas... Lihtsalt - tagavaraks ostaks, sest lapsed ka varsti selles eas, et hakkavad oma elu peale mõtlema. Poiss (15) on mitu korda küsinud, et kui ta täisealiseks saab, et kas ta siis ikka saab omale kuskile Tallinna lähiümbrusse oma maja. Linnas kasvanud lapsena ei kujuta ta enam ette, et peaks oma lapsi linnatolmu sees kasvatama. Korterielu on tema jaoks pöördumatult möödas. Kui tema peaks oma iseseisvat elu linnakorteris alustama, hüppab ta aknast alla või poob ennast laelambi külge üles. Ta meenutab heldimusega oma lapsepõlvesõpru linnapargist, kuid oma lastele ta sellist elu ei taha.

Mine palun koos oma pojaga psühhiaatri juurde. Kui ta juba nii tühisel põhjusel on valmis end ära tapma, mis saab siis veel tulevikus?

Minu jaoks oleks ideaalvariant, kui saaks omada korterit kesklinas ja majakest metsa veeres. Täitsa eraldi ei taha, mu naabrid on enamasti olnud täitsa toredad inimesed.

suhtun neisse igatahes hästi.Nad vähemasti püüavad oma kodu luua ja mis sellest kui nende soovunelm just selline oli. Praegu ehk lage ja kole,ent aja möödudes tekib oma toimiv sisestruktuur kindlasti ja ümbruse haljastus näitab oma ilu. Kõigil ei ole võimalust osta vana peremeheta jäänud talumaja metsade rüpes(ja ise ei tahaks ka ,sest Eestimaal on siiski neli aastaaega:). Vana maja keset linna on kindlasti parem kui linnakorter kivimajas, ent linnaõhk on siiski liiga lähedal. Ja tuletaks ka meelde,et elu ei ole ainult Päälinnas ja selle ümbruses. Aga eelnevat kommentaari lugedes tekkis küssa ka:).Leian,et see 15 aastane poiss peaks oma kodu siiski ise rajama. Praegu mõtleb ta ehk tõepoolest,et oma lapsed tahaks murul joosta paljajalu(KUI ikka mõtleb nii see 15 aastane nooruk,mitte tema keskealine emps)...Ent aastate möödudes kasvatab ta omad lapsed ehk kusagil piiri taga ja võimalik,et vägagi härdudes polegi tal plaanis aknast alla hüpata oma kuuenda korruse korteriaknast kusagil Stokholmi äärelinnas ...

Korteris istuvatele kadetsejatele:)
Minu maja, 2km linnapiirist, 500m lasteaed, 1km pood ja kool, 500m bussipeatus. Fibo plokist kivimaja 160m2, korraliku gaasikütte ja sundventilatsiooniga, maja ette viib valgustatud asfalteeritud tee. Maja lähedal kasvavad suured põlispuud, krunt on 3000m2. Ja kujutad sa ette, et tegu on majakesega põllu peal:)

Ei saa meie kohalikud tõusikud ikka kuidagi üle oma igavesest tungist näidata, et nemad elavad "nagu peab". Vt "mina" näiteks.
Muidugi on sul tore elamine, "mina", aga see,et sa arvad, et korteris istujad kadetsevad, annab tunnistust su piiratud, õigupoolest kahemõõtmelisest eluvaatest.
Ei viitsi hakata seletama siin, mis paneb inimest ühel või teisel juhul siin või seal elama - majas, korteris, üürikas vms. Aga ühte ütlen küll - kahju on neist, kes muudmoodi elada ei oska, kui ennast upitades. Kui raske see võib päevast päeva olla!

Just-just, "just praegu", ise ka said aru, mis jama sa ajad? Maja sul on, aga laps kipub juba praegu minema? 15-aastane tavaliselt sellistele asjadele ei mõtle, midagi on teil kodus kõvasti viltu.
Vähemalt on su pojal tugev õpitud abituse sündroom - et kas ta ikka SAAB oma maja? Et nagu muud varianti kui saamine polegi? Et nagu mees saab suureks ja hangib endale, see pole kõneks tulnudki?

Kuulge, mingi sündroom on pigem teil, harrastuspsühholoogidel. Ka mina unistasin 15 aastaselt (nooremaltki) OMA majast. mis selles imelikku on? Laps ei tohigi unistada? Ja unistasin tõsiselt. Nii tõsiselt, et nüüd elangi oma majas. Ja olen 100% rahul. Elasin linnas ja tundsin kogu aeg, et see ei ole minu jaoks. No ei meeldinud.
See iga sõna kalla närimine, sellest kinni võtmine ja siis selle sõna ümber oma mingite teooriate arendamine näitab, et pigem on teil midagi peas viltu.

to just praegu :

nuhh,kribinal krabinale oma pojakesele kastikest põllu peale ehitama,ups majakest.no kuidad muidu saab,kui poju äkki ei SAAGi oma maja.irw.

Max

Aga miks siis lapsed ei tohiks SAADA maja, kui mina olen saanud ja minu õde on saanud, ja kui me ARUTAME lastega, mis neile oleks parim, mida nad tahaksid oma elu alustades saada. Poisil on väga selge nägemus, milline tema tulevane kodu peab välja nägema, kui suur õu, millises kohas see võiks olla jne.
Aga ega teile siin pole mõtet oma pere asju rääkida, te nagunii ei mõista.
Head päeva teile!

mina, siis on sul vedanud, aga põld ja maja läheduses põlispuud, kui just see lähedus ei tähenda majast rohkem kui 300 m2 raadiuses, ei käi omavahel kokku.

Jumala eest, on hea kui lapsed saavad maja. Kui 15-aastane on nii valmis inimene, et teab täpselt, kuidas ta elama hakkab, no väga tore. Ja kui on tõesti võimalus, et ta saab, nii nagu on saanud ka "just praegu" ja tema õdegi.
Õnne ja edu, ei muud.
Mul on kaht sorti tuttavaid majaomanikke lihtsalt - ühed ELAVAD majas, teised ei väsi rõhutamast, kuidas nad muudmoodi elamist ette ei kujuta. Vägisi näis, et "just nimelt" ja "mina" on seda teist tõugu. Kindlasti tublid inimesed, aga tüütuvõitu.

Janita - kirjutasin seda selleks, et siin teema püstitanud inimene aru saaks, et ega ikka ei tähenda see põllupealne maja mingit küprokonni väikse krundi, poriste teede ja olematu haljastusega. On võimalik põllule ehitada/osta ka täiesti normaalne maja ja jah inimesed maksavad rõõmuga selle eest laenu, miks ei peaks? Samamoodi peaks laenu maksma ka mõnes korteris...
Eelviimasele, ma põllu ääres...aga põhimõtteliselt ikkagi endisel põllul. Muuses väga hea pinnas on, kõik taimed on läinud eduliselt kasvama:) Seetõttu soovitan just osta maja endisele põllule:)

/to just praegu!
Aeg: 11-10-09 10:47

Just praegu lõpetasin suure "uurimustöö" Tallinna ümbruses müügis olevatest uutest ja "vähekasutatud" majadest, ja võtaksin neist 50% hoobilt ära/

Anna lingid mõnedele, oleks ka huvitatud neist Tall. külje all majadest hinnaga kuni 1,5 milj. Ka lapsest saati oma majast unistanud, kuna elasime linnakorteris.

Sama siin. Linnakorteri 2-3 toal saaksin tasuta kätte, kuid ikkagi ei taha sea elada. Tahan oma maja. Et oleks oma aed, palju ruumi ja panipaiku, aias päikesevõtu-ja grillimisvõimalus, ilusaid lillepeenraid teha, oma õues autot pesta jne.

". mis krdi õuest sa räägid? kannikasuurune murulapp, seegi naabriga pooleks. Naljazilk!"

Isegi paarismajadel on 1000 m2 suurune krunt. Kas su kannikad on 1000 ruutu?:) Miks naabriga pooleks-igale majaosale kuulub ikka oma privaatne aiaga eraldatud krunt
"nüüd igatsevad linna tagasi. Sest kui peres kahte autot ei ole, siis on need pereliikmed, kes kodus LIHTSALT VANGID"

Millisel noorel perel tänapäeval ainult 1 auto on? Ikka reeglina igal pereliikmel auto+ osadel veel tööauto ka hoovipeal. Lisaks on paljudes uusrajoonides marsad-ühistransport ka olemas lisaks.

Pooled ostaks hoobilt ära!? Kas su maitse või soovid on nii väikesed, pooled kuulutused ei sunni mind peale tutvustavat selgitust isegi end avama, sest juba esmapilgul on see kas ülehinnatud, asukohalt täiesti vales paigas, infrastruktuur olematu ja arendaja pankroti tõttu ei tule ilmselt ka, maja kuskil, kus ümbruskonnas ainult pooleli ehitusega jäänud tondilossid, kuskil on kalle viltu ja suurvee ajal on kõik hoov vee all, kuskil hirmuvalitseb Valdes. Neid maju, mis väärib telefonitoru tõstmist ja sinu huvi on heal juhul 5%.

Enda maitse on näiteks
funktstiilis uus kivimaja,
2 korrust,
4 tuba,
kamin, saun, terass,
Krunt 600-1000 m2.
Peavad olema asfalteeritud teed ja tänavavalgustus.
Muid erinõudeid infrastruktuurile ei ole, pole vaja lähedusse lasteada, kooli ega poodi, sest nagunii enne kojuminekut sõidan linnas kaubanduskeskusest läbi, tulevased lapsed hakkavad algul olema vanaema hoida, siis käima kesklinna eliitkoolis, autosid peres 3 tk.

to 12:20

Korteris istuvatele kadetsejatele:)
Minu maja, 2km linnapiirist, 500m lasteaed, 1km pood ja kool, 500m bussipeatus. Fibo plokist kivimaja 160m2, korraliku gaasikütte ja sundventilatsiooniga, maja ette viib valgustatud asfalteeritud tee. Maja lähedal kasvavad suured põlispuud, krunt on 3000m2.
@!#$
Paljuga sa oma maja müüksid eeldusel, et jutt ikka Tallinna linnapiirist 2 km?

Kujutage ette, et kunagi oli isegi Toompea nõlva alune maa-ala (praegune Baltijaama asukoht) karjamaa, kus lehmad sabade lehvides muru närisid :))
Allikas: vanad maalid KUMU-s

Nojah, kui soovid nii minimaalsed ja miski seda seisu ei väära, siis muidugi. Ei ühtki töökoha kaotust, ei lahkuminekut, ei mõne vanema pereliikme ootamatut surma, ei mõnd uut hobi.

kas peame nüüd ootama mitu põlvkonda, et Tallinn nii palju laieneks, et 30 km praegusest linnapiirist oleks juba Tallinn, mitte kauge-kauge eeslinn.

Ringivaatajale: Kuna ma ei plaani oma maja niipea müüa, siis ei kujuta ette ka, mis hinnaga ma müüks.

Ühinen Maxiga - nt k-nimeline kommar on ju ka täpselt samasugune väikekodanlik tõusik - vaja ikka kogu oma maine vara letti laduda, muidu pole nagu see, pole "nagu peab". No mis teha, kui mütsialune hõre.
Aga majas põllu peal võib igatahes elada, kui sobib. Elama peab seal, kus sulle sobib, mitte mingite imaginaarsete käsulaudade kohaselt. Tean inimest, kellele meeldib elada madaltihedas asustuses – mu oma sugulane ütleb, et talle sobib küll, kui naaber on vaateulatuses, olevat turvalisem. Ja tema naisele sobib ka - no jumala eest, kui nad on rahul ja õnnelikud, siis ongi ju kõik korras. Eks seal suviti kärinat-mürinat ole, kui kõik muudkui muru niidavad, aga paistab, et seegi neid ülearu ei sega.
Soovin K-le, et tema tulevased lapsed sünniksid terved ja tublid - kujutage ette seda elutraagikat, kui mõni neist ei pääsegi pealinna eliitkooli? Olgu peres või 5 autot.

uusrajoonide laienedes hakatakse ka koole juurde ehitama. vaevalt oli Veskimöldre valmis saanud, kui kohe tekkis ka Laagri kool sinna, ülimalt moodne kusjuures. rääkimata uutest rongijaamadest, Saue ja Laagri vahele ehitati kiiresti 2 uut "teivasjaama", kui need uusasumid seal valmis said.

samas peetriküla koolist räägitakse seoses uputuse ja Steiner-pedagoogika, tänan ei.

Mis sel Steiner-pedagoogikal häda on? Uputus on muidugi juba tõsisem asi.

kui piirkonnakool steinerile pühendub, siis ikka on küll, sest alternatiivi ei pakuta.

kas seal Steineris siis "tavalist" kooliprogrammi ei võetagi?

Minu lapsepõlvekodu Tallinnas oli Kristiines. Vähe maju, palju tühja maad, kus ringi joosta, naabril oli koguni kits. Nüüd on sellest piirkonnast tasulise parkimise ala vaid natuke üle 500 meetri kaugusel. Nii et praktiliselt kesklinn. Möödas pole ühte inimpõlvegi.

/to utor: appike
Aeg: 11-11-09 09:59

Nojah, kui soovid nii minimaalsed ja miski seda seisu ei väära, siis muidugi. Ei ühtki töökoha kaotust, ei lahkuminekut, ei mõne vanema pereliikme ootamatut surma, ei mõnd uut hobi./

Kuidas töökoha kaotus, lahkuminek, pereliikme surm või uus hobi välistab oma maja tahtmise? Osad ostavad majakese põllu peal laenuvabalt. Osad teevad laenukindlustuse töötuaja puhuks. Lahkumineku korral küll ei kavatseks maja müüa, sest maja on minu nimel ainuisikuliselt. Üksikul naiselgi on uues oma majas ägedam elada kui korteripugerikus.Mis see pereliikme surm asja muudab-päranduseks saadud asjad müüks maha ja panka intresse teenima. Miks oma majast ei või käia uut hobi harrastamas? Sõidad autoga oma hobiringi ja asi tahe.