võib ju olla, et päev korraga elada on kuidagi parem, ainult, et kuigi ma olen püüdnud seda soovitust järgida, pole see õnnestunud.
olen tundnud, et selline päev korraga elamine on lihtsalt loksumine, sarnane just vanadekodus olijate elule, sarnane vangis istujate elule, kus nad teevad ristikesi seinale, kui päev jälle loojas.
inimelule annab eesmärk mineku, see hoiab vormis, see ei lase tunda, et elu on mõttetu.
kui aga jõuad punkti, kus eesmärgid hägustuvad, või näed, et inimesed, kelle elul oli vunki, oli minek, eesmärk ja tulemus, rajalt maha langevad ja lausa järjest... siis küsidki, et milleks see kõik, et milleks üldse see hullumeelne elu, see tormlemine, milleks....
samamoodi, milleks see üks päev korragagi loksumine, milleks....
üksiku inimese olemist ja elu annab ehk mõtestadagi, aga üldplaanis üleilma kogu inimrassi oma küll mitte.
on kamp psühhopaatilisi võimurhulle, kes solgutavad ülejäänud alamhulle..no kas see on siis elamist-olemist väärt?
loomulik, et me elame, loomulik, et püüame võimalikult mööda vaadata ebameeldivustest, leppida nii halva kui heaga, püüdleme millegi poole, usume homsesse päeva, usume elusse peale surma, usume ja loodame...aga samas meie sees miski sosistab ikka, et milleks kõik see...
me oleme vangis siin maa peal, meil pole midagi, me oleme siin ja meist ei olene mittekui midagi.
see, et tikkida või teha ükskõik, mida piskut, see on nagu saatemuusika, mis aitab mööda saata aega.....aga üldplaanis????...kas sel kõigel on siis mingigi mõte?
no noorena võidakse ehk küll enesetappe teha, aga need on egoistlikud või enesehaletsuslikud rohkem või siis nurkaaetute viimsed karjed..niisama kui kõik enesetapud tavaliselt...
aga laias plaanis, terve see melu ja möll terves maailmas...mis mõtet sel on?
mis selle eesmärk peaks olema, kes teab?
jah, kui ei mõtle, siis tundubki kõik loogiline ja sa elad sulle antud aja naksti ära, jätad maha oma elutöö, lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed...lähed rõõmsal meelel, et kohtuda igavikus juba lahkunud kallitega..
kuid me ju ei tea tõde.
me vaid arvame.
me usume illusioone, me oleme küll ammu suured, aga see tilluke laps meis vajab ikka veel muinasjutte..