niiet siis, ees ootab vaid surm?!
mu arust surm ootabki ees ja seda alates hetkest, kui oled siia ilma sündinud.
vanadus polegi mingi rõõm, aga vanadus on üks elu osa, mis kuulub igaühe elu juurde. vähemalt nii on plaan ette näinud. kui õnnetus või haigus su enneaegselt ära viib, siis jah, võib öelda, et vanadust see inimene tundma ei pidanud ja suri noore ning ilusana.
elu on nagu aastaring.
kevadel tärkad seemnest, oled tilluke taim, kes kasvab ja kosub, suvel lokkab õiteilus ja kannab vilja. mida enam aeg sügise poole, seda rohkem kolletama hakkab, kuni lõpuks kaotab kogu värskuse ja lõpuks muutub kõduks, mille talv kenasti lumevaibaga katab. ja ongi üks eluring täis, talvevaikusega lõpetatud.
inimene on looduse osake ja pingutagu ta kui palju tahes, jääb ta ikkagi alluma looduse seadustele.
looduse vastu võidelda on sama rumal, kui omaenese elugi vastu võidelda.
praegu, vana inimesena, suudan lõpuks seda päriselt mõista. nooremana uskusin, et mõistan, aga praegu tean, et ma vaid arvasin, et mõistan. siis olin rohkem veendunud, et inimene suudab kõike, mida vaid tahab. päris nii see aga ei ole.