Mina tean, kui raske on võtta omaks ja kui raske on lasta lahti. Jätta hüvasti. Kasvõi ajutiselt. Ma ei ole inimene, kes suudaks jätta hüvasti. Kasvõi ajutiselt. Inimesega, kes on nii lähedane. Mis sellest, et vahel ajame teineteisel hinge täis. Mis sellest, et vahel ütleme teineteisele mitte just alati häid sõnu. Kas siis kogemata või sellepärast, et me oleme haiget saanud. Ei, ma ei räägi mehest või naisest. Armusuhtest. Ei. See on sõprus. Sõprus, mis on kestnud aastaid ja nüüd teeb elu mõneks ajaks oma korrektiivid. Sa saad aru, et igaüks elab oma elu. Selge ju see. Kuid kui see elu viib sulle nii lähedase inimese kaugele.... Sinu juurest ära. Ei ole enam kokkusaamisi, kohvitamisi... Midagi ei ole enam. See jutt, et on Skype ja FB ja mida iganes... Ei, see ei ole enam ju see. Ei saa enam nutta löriseda või pisarateni naerda või... Midagi ei saa enam. Isegi kui sa tead, et ühel päeval on kõik endine. Kuid kas on? Iga lahkumine võtab sinult killu, mida enam tagasi ei pane. Killu, mille sa sobitad oma paigale tagasi, kuid mõra on see, mis jääb ikka silma. Aga kui sa uuesti lähed? Aga kui sa enam ei ole tagasi tulles see, kes sa olid? Või ei ole mina enam see?
Hüvastijätud on alati rasked. Ajutised, lõplikud või igavesed. Iga minek jätab jälje ja tulek toob kaasa küsimuse: kui kauaks?
Ei ole kerge lubada inimesi nö privaattsooni. Sinna, kus oled sa ise. Päriselt. Ilma maskide, ilustamise ja glamuurita. See võtab aega. Nädalaid, kuid, aastaid. Ja kui sa oled kellegi sinna lubanud, siis on raske jätta hüvasti. Kasvõi mõneks ajaks. See tühjus, mis jääb sinu sisse... See jääbki sinu sisse. Alati. See on justkui sinu uus sõber. Sõber Tühjus.