Värskeima Eesti rahvastiku tervisekäitumise uuringu kohaselt on 49,6 protsenti meie täiskasvanutest ülekaalulised. See tähendab, et sööme halvasti ja palju.
Me teame seda. Aga mida teha?
Paljudele on võitlus kaaluga saanud mõtteid ja päevi sisustavaks elulaadi osaks. Tuhanded viskuvad meeleheitlikult ühest imedieedist teise, üritades leida õiget nuppu, mis paneks paika nende kaalu ja tervise, teeks meele kergeks, tooks silmadesse tagasi sära ning põskedele jume.
Olen aastaid kõrvalt jälginud, kuidas üks kaaluga krooniliselt hädas sõber on proovinud läbi vist kõik, mis selles vallas vähegi välja mõeldud.
Telepoe aparaadid, Levini dieet, lõputu kaleidoskoop toidulisanditest... Kui käisime koos Indias, jõudis ta minu silma alt eemal olles osta turul ühe hambaid täis riputatud ajurveediku käest purgi kõhnumispulbrit, mille eest maksis – mis te arvate, kui palju? 4000 Eesti krooni! Pistis selle kodus nahka ja... asus järgmise dieedi kallale.
See näitab, kui tugev on inimese usk ja arusaam, et lahendused tulevad väljast, mitte temast endast. Ühelt poolt sisendab seda jõuliselt pideva foonina meie ajusid puuderdav reklaamimaailm, mis kinnitab: meie teame, mida sa vajad, mis teeb sind ilusaks, terveks, rahulolevaks ja õnnelikuks!
Teisalt juurdub moodsasse inimesesse järjest rohkem vaimne mugavus ja vastutuse delegeerimine. Minu ülesanne on teha oma tööd ja maksta, minu tervise eest hoolitseb arst, suhete eest advokaat, välimuse eest kosmeetik, laste eest kool. Sümptomaatiline – toosama sõber, kui ta kodus jala välja väänas, ei tormanud mitte külmaveekraani alla, vaid traumapunkti.
Muidugi, kõige peale ei jaksagi mõelda, kui sa lõhud kuuel päeval nädalas tööd, sul istuvad kukil hiiglaslik maja lahmaka krundiga, mitu autot, hoolt vajavad kinnisvarad mööda linna, pidevalt tõbised lapsed, äripartneri segaseks pööranud abikaasa ja miljon muret veel.
Söömine pole sellise elu puhul mitte rõõm, vaid lohutus. Mida pakuvad hommikusel töölesõidul kaks pakki sefiiri ja õhtul unerohuks veini kõrvale tubli tükk hallitusjuustu.
Juurviljahautis ja läätsesupp pole ju mingi lohutus?