Tere.
Oleme loodud koos olema.
Mõnikord see ei õnnestu, ja see on valus.
Tahaksin saata kõik Kuu peale ja vaatan igatsusega imetablette oma laual karpides.
Konjakit joon niikuinii.
Kes annaks kindlustunnet, kes elumõtet edasiseks?
Saame ju kõik ise hakkama, kuigi suu on seda öeldes nii krampis.
Olin 10 aastat kolmandas õnnelikuimas abielus, aga see purunes 3 kuuga, ja praegu annaksin kõik, et oma kolmanda eksnaisega koos jätkata.
Kuigi mind ees ootaks veel võibolla mingigi uus variant, ei unusta ma tema ühte viimastest meilidest, kus ta kinnitab, et armastab oma vana kronu.
Ja siiski arvas ta perekonnaseisuosakonna laua ees seistes, et lahutus on vajalik, kuigi mina kinnitasin, et ma ei soovi seda.
Ma ei oota teiste hinnanguid, arvan vaid, et tean, mis on armastuse ja kooselu väärtus.
Kui on võimalik sõnadeta suhelda, teada, mida ootab partner, kui ta surub voodis oma külmetava keha sinu vastu, kui ta saadab abielu 10-ndaks aastapäevaks endatehtud video neist aastatest.
Igal inimesel ja elul on väärtus, aga kooselul on see omakorda kuubis.
Iga pisiasi omandab tähtsuse, nii kehakeel kui ühised saladused.
Isegi suuur ja tark saksa lambakoer saab inimsuhetest aru ja püüab omamoodi korda kehtestada -
sekkub valjudesse kõnelustesse ja näitab oma kiindumust siiralt.
Inimesed ei mõista vist lahkumineku valu enne, kui see pole paberitesse prinditud ja pöördumatuks muutunud.
Minu kolmas lahutus jõustuski augustis 2013.
Pärast seda võtsin puhkuse närvide puhkamiseks, aga see viis omakorda olulise ärisuhte purunemise tõttu ülistressini, mis viis ootamatult mõlema silma operatsioonini.
Siis on inimesel juba kõigest ükskõik.
Iga päev on kingitus ja veidigi arengut on boonuseks.
Ees ootas aga hoopis muu areng ,mis viis lõpuks kõige muutumiseni.
Andke veidi aega sõnastamiseks.