Tere õhtust jälle.
Vahepeal on aeg merre voolanud ja üle-eelmisel aastal saabunud ajutine neljas abieluõnn eelmisel sügisel lõppenud. Sest inimesed on erinevad ja minagi eriline, muidu maailma kannatlikuim inimene, aga kui aeg jõudis minu varade uurimiseni, siis tõusin püsti ning lõpetasin selle lehekülje.
Ilus oli olla,
sest et kole oli möödas,
kahju vaid et ei juhtu´nd miskit erilist.
Edasi jälle uues kodus, ärid õitsevad, akna all on kolm MB-d ja üks flamenkopunane lahtine suveauto. Ostetud sai Võrtsu-äärne kinnistu, seal võeti suvel puud maha ja valmis on nii puurkaev kui elektriliin, sügisel paneme maha vundamendid ja uuel aastal sisse.
Elu on tõesti lill.
Mis pagana suhteid me ikka veel otsime?
Vaatan oma ekse ja muid tuttavaid - hirmus tõmblemine, nagu parim enne kukuks. Leitakse uus Toomas ja Aivar, aga midagi pole jäävat. Keegi väga ei kavatsegi kellegagi koos elada või elu jagada. Üksi on muretum, turvalisem, keegi ei himusta ligimese...
Minagi olen endast ära lõiganud need endised suhted-tuttavad, saepuru saagimine pole põhitegevus. Üks inimene on südamesse jäänud, aga temagi ei suutnud valida mitmete hulgast, otsib siiani oma kullakest, aga ühise leivakapini vist ei jõuagi.
Igaüks on oma õnne sepp
ja oma tinavalaja, ja-ja-jaaa...
Olen kõigest lahti lasknud ja ei looda millelegi. MInu kolm poega vaatavad ka huumoriga oma kogenud isa seiklusi, ka lapselapsed on oma vanaisa viimases pulmas olnud ja sellest lasteaias rääkinud. Naudime pikka suvepuhkust ja -soojust, reisime ringi ja naudime elu.
Küll see õnn ükskord tuleb, kui ta muidu ei saa, mina olen avatud.
Vaatan oma 87-aastast ema ja isa. kes saab kohe 92. Elavad nagu koer ja kass, aga ikkagi koos.
Kui mullegi peaks arusaamatul põhjusel veel 30 aastat antama, mida ma selle ajaga pihta hakkan? Praegugi jätkan memuaaride kirjutamist, mis sai alustatud paari aasta eest Hispaanias. Oodake, minevikuvarjud !!!
Aga me ei tõmble.
Vötame mönuga.