sina õnnetu P oled kohe nagu kuu pealt või pigem mingis kinnimajas eluaeg elanud, ei saa ju ometigi inimeste keskel elanud naisterahvas nii eluvõõras olla. sa kasvasid vaesekene nagu teises dimensioonis, reaalsusest helikiiruse kaugusel. ja veel vihane teiste peale, et sinust keegi aru ei saa, selmet ise kuidagi üritada ennast selle maailma järgi kohandada.
vaata sina kuu pealt kukkunud õnnetusehunnik, minul on ka selline probleem, et mina ei jõua nii palju suhelda, kui kõik minuga hirmsasti suhelda tahavad.
suhelda tahavad minuga kolleegid töö juures
igasugustel teemadel,töö on mul iseenesest juba selline, mis vajab ohtralt suhtlust, suhelda tahavad minuga majanaabrid, ka igasugustel teemadel, suhelda tahetakse teatris, kinos ja igasugustel üritustel. suhelda tahab minuga õmbleja, ikka tassike teed ja juttu jätkub jälle mitmeks tunniks, suhelda tahavad minuga minu kodupoe müüjad, minu lemmikpoe müüjad, ( nemad riietest ja moest üldse), kuna mul on koer, selline päris haruldane tõug, siis suhelda tahetakse minuga koerte jalutuskohtades.
muidugi jätkub mul nende kõigi suhtlejate jaoks ikka paar head sõna ja naeratus, mõnikord kui tuju on, siis võin võhivõõraga näiteks koertest lobisema jääda päris pikaks ajaks ja jälle üks tuttav juures, kellega iga kord paar lauset vähemalt vahetama oled kohustatud. suhtlen ka internetis oma sõbrannaga, kes elab võõrsil.
ja nii see suhtlus siin maa peal käib. jõuab kohale?
lastelaste jaoks vahel mind enam ei jätkugi, sest olen väsinud, tahan vaikust ja rahu. põgenen loodusesse ära.