P, sa solvad neid paljusid inimesi, kes elavad sünnist alates Kohtla Järvel. Minu lapsepõlv just seal möödus, möödus ka minu õel ja vennal. Minu vanavanemad elasid seal oma terve pika elu, minu isa ja ema sündisid seal ja elasid surmatunnini seal, enamus minu sugulasi elab praeguse hetkeni veel Ida-Virus...
Nad ei olnud seal sugugi õnnetud, mina polnud õnnetu.
Ise elan küll Tallinnas, sest käisin Tallinnas koolis, õppisin TPI-s väga mehelikku ala, kuigi olen naisterahvas. Olin täiesti tasemel ja ei märganud, et tüdrukud oleksid olnud poistest kehvemad. Kes ikka seda õppima läks, see ka õppis.
Peale kooli mind suunati Ida Virusse kohustuslikult tööle 3 aastaks ja ma töötasingi seal, ei halanud, ei tundnud, et see on nagu küüditamine.
Nüüd elan Tallinnas, tänu abiellumisele läks niimoodi, muidu elaksin praegugi veel Ida Virus.
Mis seal häda oli tollel ajal, ma aru ei saa. Inimesed ju elasid seal sünnist surmani ja ei tundnud, et asumisel oleksid.
Sa usud, et su ema raiskas vaimuressurssi. Mis sa arvad, et õppejõud oleks kuidagi parem olnud olla v?
Tead, see, mida sina praegu arvad, on sinu ema ja vanaema ja tädi jutt vaid. Nad pididki ennast turgutama sellise jutuga, sest tahtsid end paremini tunda. Olidki rahulolematud, sest uskusid, et nad on teistest üle. Oma sisimas uskusid nii. Aga kuna ei paistnud eriti silma, siis lasid paista, et on parajad tolkamid, kes järelikult polegi au ja sära ära teeninud. See tekitas mõttetuse tunde ja nii siis kurdetigi isekeskis, et riigikord on süüdi, et vanaema lehmad on süüdi, et kõik on süüdi.. ja tunti end kannatajatena. Ema sulgus endasse, vaikis, isa unistas Kohtla Järvelt minema saamisele. Tädi oli koolis õpetaja, ikkagi õpetaja, ja tema jutt panigi kogu teie suhtumise paika.
Mina näen teie eluskeemi sellisena.
Sulle aga, P, soovitan lõpetada hädaldamine ja süüdlaste otsimine. Mõtle parem, et selline oli üks ajatsükkel, kuhu kuulusid sinu vanavanemad ja nende loomad, kuulus sõda ja riigikorra vahetus, kuulus sinu ja sinu venna sünd, kooliskäimine ja elu praeguse hetkeni...
Aeg kulgeb ikka omasoodu, ei loe meie häda ega vaev, ei loe meie rõõmud ega õnn siin midagi.
Oleme noortena tulvil unistusi ja elu tundub lõpmata pikk, tundub lausa igavene.
Mida vanemaks aga saad, seda selgemini hakkad tundma, kui lühike elu tegelikult on ja kui mõttetu on raisata sulle antud üürikest aega "poris sobramisele" ja pidevale halale.
P, naudi seda aega, mis sulle veel jäänud on ja las kõik see, mis olnud, jäädagi sinna, kus ta kunagi oli. Sel pole täna enam mingit võimu, see on möödas kõik. Ka täna on homme möödas ja nii saab kõik kord mööda.
Luba endal rõõmus olla, luba endal rahul olla, sest vaid sina üksi saad iseendaga rahu sõlmida.
Ole tänulik, et võid kogeda elu, just sulle kingitud erakordset ja imelist võimalust.
Elu on nii lühike, vaid sähvatus igavikus...