Kui see sõbrannalugu üldse õige on, siis väga hea, et nii läks. Üks õnnetu saatusega laps jäi sündimata ja ega see P peikagi õnnelikuks oleks saanud.

Sa ju olidki loll ja mis siis nüüd peaks juhtuma?!

Kui olitegi mõlemad tõrjutud koos sõbrannaga, siis MIS SELLEST nüüd enam. olite, aga sõbranna võttis ennast kokku, leidis mehe, sai lapse ja tal oligi sulle õigus öelda, et loll oled. Olidki ju, kui lootsid eluaegset "armastust" oma sõbranna seltsis.
Ta poleks sul iial käskinuid last kaotada ega mehest lahti öelda, kui sa ise poleks seda tahtnud. Saad sa aru, sina ise ju tegid seda kõike, sa ise tahtsid jääda kuni surm meid lahutab vaid sõbrannaga kokku. Muidu sa poleks tema juttu kuulanudki.
Ja mis siis, et tema sinu juures passis. Las passis, ega sellepärast pidanud kohe abordile jooksma. Las oleks kõht kasvanud ja las oleks mees ka seal olnud, küll sõbranna oleks ise lahkunud lõpuks, kui sina seda talle öelda ei julgenudki.

Nüüd halad oma lörri läinud isikliku elu pärast, kirud ennast, et olid nii loll. No mis sellest enam tolku on. Olidki loll ja ära rohkem enam ole. See ongi hetkel ainus võimalus, muud polegi.
Seda aga, mis läinud, seda sa nagunii enam tagasi ei saa. Ei aita siin ei ussi-, ega püssirohi.

Niiet, edasi ja ainult edasi.Kui ei suuda, siis sure ära, ega muud üle jäägi.

PS
Ma tahan sinu sõbrannaga juttu rääkida. Pidi ta ju Tallinnas elama. Mina ka elan. Anna kontaktid siia ja siis räägime edasi. Tahan selle hullu üle vaadata, kes sind niimoodi suutis mõjutada ja ikka veel mõjutab...

Kas sõbranna pani sulle noa kõrile ja käskis abordile minna?
Otse loomulikult ta hakkas sind mõnitama, kui sa pärast ei suutnud leppida asjaoluga, et tema mehe leidis, aga sina halasid ja süüdistasid teda, et ta sind sundis aborti tegema ja et oletatavalt sinu elu tuksi keeras.
Sõbranna tahtis eluga edasi liikuda, aga sina klammerdusid ta külge nagu pidur ja halasid ja nõudsid selgitusi...
Mida ta oleks pidanud sulle selgitama?

Kui sina ei saanud mõistlikult asjadest aru, siis oligi vaja sind minema ajada, et sa hakkaksid aru saama ja jätaksid ta rahule.. Kahju, et sa siianigi ei suuda mitte millestki aru saada. Kahju tõesti sinust...

P, uuuuu, kus oled, räägi meiega, ära poe peitu. Küll me asja selgeks saame, usu mind.

Üks küss
Miks " sõbranna " siis MINU KÜLGE KLAMMERDUS, kui mul peigmees oli.
Miks ta ei lasnud mul edasi liikuda ja pereelu elada ?

Tuli minu juurde ja käis nagu uni peale, et jäta peigmees maha.
Selles on ju probleem, sealt kogu jama alguse saigi.

Miks ta siis mind rahule ei jätnud ja ei lasnud mul pereelu elada ????????????
Liikunud siis oma eluga edasi, mina teda ju ei seganud.

Üks küss
Vaata, mul ei olnud südant " sõbrannale " öelda, et mine nüüd ära ja ära rohkem siia tule, sest mul on pereelu.

Ma ei suutnud seda öelda ! Südametunnistus ja kohusetunne " sõübranna " ees ei lubanud teda ära saata.

Kui ma oleks sõbrannale öelnud, et ärgu minu elu segagu, siis ma oleksin ennast nii suure süüdlasena tundnud.

Kõik see aeg, mil mul oli peigmees, oli "sõbranna " minuga väga tihedas kontaktis.

Miks ta siis ei liikunud oma eluga edasi, vaid haakus minu külge ?

No elu läks lihtsalt nii, ega see sõbrannagi mingi selgeltnägija ole, et pidi ette nägema seda, et ta mehe leiab.
Aga see, et ta sinu juures olla tahtis, ju see oli huvitav siis ikkagi ja võib olla ta ka kartis, et jääb sinust ilma, sest sel hetkel tal polnud veel peikat. See pole midagi nii 1:1 asi, seal oli kindlasti väga palju erinevaid motiive ja emotsioone mängus, ja mitte ainult sõbranna poolselt, vaid ka sinu poolselt.

Aga sellest ei saa mina aru, et sa kohe abordile jooksid, kui sind kästi?! Ja ära ütle, et sõbranna käskis ja sa seda sõbranna heaks tegid. Rumal vabandus sul selline jutt.
Saad sa aru, sina ise läksid ja tegid seda kõike ja ei saa sa nüüd end vabandada, et sõbranna käskis. Kui sa ka nii tunned, siis mis see aitab praegu enam.
Mul oleks häbi rääkida üldse, et nii napakas olin, lihtsalt lepiksin teadmisega.
Kõige napakam sai selle kõige juures olla see, et sa pärast veel, kui su sõbranna sinust enam kuuldagi ei tahtnud, sa ikka "kraapisid" ta ukse taga.

Ütle, palun, mismoel see sind praegu enam aitab, kui sa aina sellele kõige mõtled? Ütle!

Vaata ennast, P, miks sa siis ei ole siiani oma eluga edasi liikunud ja haakud ikka sõbranna kunagiste asjade külge. Samamoodi haakus temagi siis sinu külge. Ainult vahe on selles, et tema ei jätnud sinu pärast oma elu, aga sina lootsid igaveseks ajaks vaid sõbrannaga kokku jääda ja loobusid oma elust. See oli sinu enda valik, saad aru.
Ütle, mis kohustus see niisugune oli sul sõbranna ees, mis sundis sind nii talitama. Olid ta hooldaja või tugiisik või järelevaataja?
Ütled, et te polnud isegi palju koos, peale viimase aja, kus ta kleepus su külge. Niiet praktiliselt võõras naine?! Mida te koos tegite sellist, mis teid nii sidus, et sul olid kohusetunne ja süütunne jne tunded?
Ma ei saa aru, palun selgita.

Üks küss
Ma ei lootnud sel hetkel midagi.

Kui "sõbranna " mu poole tuli, siis mu südametunnistus ei lubanud teda ära saata.

Mingeid muid mõtteid mul sel ajal peas ei olnud, ainult see, et ma pean tegema seda, mida teine naine ütleb.

Mind oli kasvatataud nii, et peab seda tegema, mida teised tüdrukud ütlevad.

Alles hiljem oli täielik shokk, et lõhkusin oma suhte kellegi pärast, kes mind üldse enam tundagi ei taha.

Lõhkumise hetkel lihtsalt automaatselt allusin "sõbranna " käskudele.
Kui ma seda ei oleks teinud, siis ma oleksin ennast tundnud halva ja kõlbmatu inimesena.

Ja veel.
Kuna " sõbranna " oli õõnetu, siis tundsin ka mina KOHUSTUST õõnetu olla.
Tundsin, et mul ei ole õigust ennast paremini tunda.

Vabandust õnnetu

Üks küss
Koos olles käisime talle meest otsimas.
Õigemini tema ise otsis, aga ma olin kaasas, sest üksinda oli tal imelik minna.

Tänulikust ja kohusetunnet tundsin ainult sellepärast, et üks naisterahvas minuga üldse rääkis, suhtles.
Muud põhjust ei olnudki.

Ja naiivselt uskusin, et temagi on tänulik, sest sel ajal oleks temaga üksinda olnud.

temagi

P, seda kõike me oleme juba sada korda kuulnud - ehk aitab lõputust kordamisest!

Üks küss
Lisan veel.
Mul oli selline nõrkus või hälve, et tundsin kohe KOHUSTUST seda teha, mida teised naised käskisid.
Eriti naine, kellega suhtlesin.

Ei meeldinud mulle üldse peigmehe ära saatmine ja abort, aga ometi tegin.

" Sõbrannast " oli VÄGA ALATU minu nõrkust MEELITADES ja KEELITADES ära kasutada nind veel hiljem irvitada, et ma olin haletsusväärne jobu.
VÄGA ALATU INIMENE.

Kas minuga hilisem suhtlemine oleks seganud ta kooselu ? Ei oleks ju, oleks oma mehega rahus edasi elanud.
" Sõbranna " ise oli väga armunud ja algul meeleheitehoos kurtis, et mees ütles, et nad ei saa koos olla, sest ei armasta teda.
Koos hakkasid elama, sest jäi rasedaks.

Minuga lõpetas suhtlemise, sest MINU TÖÖ OLI TEHTUD ja orja ei olnud enam vaja.

Ühe lausega öeldes - kokku said sadist ja masohhist.

Miks sa seda lõputult korrutad? Kardad, et muidu ununeb see ainus mis sinu elus on toimunud?

P Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui "sõbranna " mu poole tuli, siis
> mu südametunnistus ei lubanud teda ära saat
> a.
>
> Mingeid muid mõtteid mul sel ajal
> peas ei olnud, ainult see, et ma pean tege
> ma seda, mida teine naine ütleb.

See on lihtsalt hämmastav, milline südametunnistus sul on! Selline südametunnistus, mis ei luba sõbrannat ukse tagant ära saata, aga lubab näiteks aborti teha. Hüpnoosi all olid vä? Kuigi räägitakse, et hüpnoosi all ei tee inimesed kunagi miskit sellist, mida nad tavaolukorras kindlasti ei teeks. Minu arust oled sa hämmastavalt rumal, kui sellise tähtsa otsuse juures nagu seda on abort, ei olnud sul muid mõtteid peas, et pead tegema, mida teine naine käseb - sest see on sinu vastutusala, Vasja. Süüdi ja vastutab hoopis sinu ema, eks ole, kes sind valesti kasvatas, sõbranna, kes valesti sõbrustas, inimesed, kes valesti sinuga käituvad ja suhtlevad!? Veel kord, ärka üles ja tõmba pes p...sest välja! Sa oledki haletsusväärne jobu, sest keeldud oma elu elu eest vastutust võtmast - oled ennam teiste ori, kui enda heaks midagigi teed. Mul läheb süda pahaks, kuigi ma elades sind ilmselt näind pole.

mingi hull eit ketrab 57 lk ühte ja sedasama mantrat. ei idane ega mädane, üks ja seesama inin läbi aastate.

Sinu probleem, P, paistab olema selles, et sa oled lollilt siiras ... sellise lapse mõistusega sa elus üksinda hakkama ei saa ... Ka sinu "kadunud" pere ja laps poleks asja päästnud - mehe oleksid sa oma klammerdumise ja undamisega eemale peletanud, ja lapsest oleks kasvanud sinutaoline allaheitlik ja koogutaja inimene. Samuti puudub sul elementaarne eneseiroonia ja ka humorimeel - ilmselt sinu suhtlemine teistega ongi läbi ja lõhki tõsimeelne ja ängistav. Ka siinses suhtluses on sama - mitte ühtegi "kildu" sinu poolt, aina hala ja vigin ja lõputu kordamine! Kui seda juttu oleks pajatanud 20a inimene, siis saaks veel asjast aru, aga 45a naine!?

Kivike
Sel ajal tundsin, et mina ei olegi midagi head elus ära teeninud ja peangi " sõbranna " käskudele alluma.
See oli põhjus, miks tema ees neid kohustusi tundsin, mitte iseendaga toimuva ees.

Umbes nii, et kui " sõbranna " ei taha, siis mul sünnitada õigust ei ole ja peigmehega koos olla ka ei tohi.

Saan aru, et nii tunda on hälve. Seda enam oli ALATU " sõbrannast " seda hälvet ära kasutada ja pärast ilkuda, et hale jobu.

P, kas sa ise saad ikka aru, et kui käisid sõbrannaga koos talle meest otsimas, siis tema ju tahtis oma peret, kuhu sina poleks iiial mahtunud ju. Või arvad, et mis siis, kui sõbrannal mees ja laps ja sina ka seal. Kes sa seal oleksid olnud? Teenija või mehele teise naise eest. Või sõbrannale mänguasi?

Sina leidsid mehe, aga saatsid ta ära ja uskusid, et jääd sõbrannaga kokku, kuni surm teid lahutab. Samas käsid koos temaga TEMALE meest otsimas.
Sellest oleks ju piisanud, et mõista, varsti saab sõbrannal sinuga suhe läbi. Mida sa veel lootsid, kui sa juba ennegi teadsid, et sõbranna otsib meest, isegi enne sinu aborti ta ju otsis juba meest. Mida sa sealt veel lootsid????
Mina aru ei saa.

Sõbranna ütles sulle ju õiged sõnad lõpuks ja mis loeb siin see, et sinul olid mingid süütunded ja kohusetunne võõra naise suhtes. Tänulikkus, et ta sinuga suhtles?!
Aga mehe vastu, kes sind voodis armastas ja sulle tite tegi, tema vastu ei olnud süütundeid, ei olnud tänulikkust ega kohusetunnet?! Ma ei saa aru.

Nrmaalselt ikka naine valib mehe, mitte ei jää lootma sõbranna peale, valib oma lapse enne, kui kellegi juhusliku naise. No ma tõesti ei saa aru.
***
Kui ma jätan sulle oma meilika, kas sa sinna saadad oma sõbranna aadressi. Tahan temaga rääkida, sest mind tõepoolest väga huvitab see mehhanism, mis sind sedasi toimima pani üldse ja tahan ausalt ka teada, mis inimene see sõbranna siis tegelikult on üldse.
***
Võib olla ma tunnen teda, aga ei tea, kes ta on.

Ootan sinu vastust. Ma ei mõista seda olukorda, aga tahaksin. Lihtsalt minu pikas elus ei ole sellist asja enne ette tulnud. Tahan sind mõista, aga praegu ma ei mõista.

Tölpa
Vaata, mehe külge ei klammerdunud ma üldse.

Ise seletan seda sellega, et tundsin naiste ees ennast süüdlasena, mitte meeste ees. See tunne oli mul lapsest peale, et olen teistele tüdrukutele midagi võlgu.
Mitte poistele.

Jõuamegi asja tuumani, P-l on hälve ja ilmselt sünnist saati. Seepärast ema oligi selline koogutaja ja kühmus. Ei ole selline asi kergete killast, see on kurb, väga kurb...kui sulle vaatab igal sammul vastu sinu hälbega laps ja naabrid sosistavad nurga taga.

üks küss
Ei arvagi, et oleks " sõbrannaga " tihedalt suhelnud, kui tal pere tekkis.

Samas on imelik see, et leidis uue "sõbranna ", kes oli pidevalt temaga koos. Olin tõesti üllatunud, sest arvasin, et tahab ainult oma mehega olla.
Algul helistasin talle tihedalt ja pidevalt kuulsin, et uus sõbranna on kõrval.

Kui arvad, et minuga rääkimine tema pereelu oleks takistanud, siis kuidas uue sõbrannaga lausa pidev koosolemine ei takistanud ?????????

Ma ei oleks palunud tal lahku minna ja vahel minuga suhtlemise pärast ei oleks ta pereelu lõhki läinud.

Ma ei oleks palunud tal meest ära saata, nagu tema minul palus.

MEEST ÄRA SAATES MÕTLESIN AINULT, ET PEAN TEGEMA, MIDA SÕBRANNA KÄSIB.
ROHKEM MIDAGI EI MÕELNUD.

Sa oled ikka naiivne. Usud tõesti, et " sõbranna" oma vigu tunnistab.

Selles olen kindel, et " sõbranna " üldse ei saanud aru, miks ma ta käske täidan.
Ta ei taibanud kindlalt, et tunnen kohustust.

Olen kindel, et ta uskus, et ma olen alaarenud debiilik.

Ah nii - tundub tõesti, et sinu maailmas mehi üldse ei eksisteerigi. Oskad sa seletada, millest see tuleb? Ka oma peigmehesse suhtumine oli imelik - viskasid ta nagu vana kaltsu nurka ja loobusid isegi tema lapsest, milles sa muidugi näed süüd ainult sõbrannas. Millest selline naiste kummardamine, samas halvustav suhtumine meestesse? Ära hakka jälle ema süüdistama, sul on endal mõistus peas ...

Üks küss
Alaarenenud debiilik

Selles olen veendunud, et " sõbranna " ei saanud minu tänulikkusest ja KOHUSETUNDEST mitte mõhkugi aru.

Ta arvas, et täidan ta käske, sest olen ilma ajudeta pugeja, hale kuju.
Tema leidis, et talle allumise põhjus on see, et olen haletsusväärne debiilik.

Tölpa
Ma ei suhtunud meestesse üldse halvasti.
Lihtsalt ei tundnud meeste ees süütundeid, aga naiste ees tundsin.

Kui mul oli peigmees, siis tundsin end teiste naiste ees süüdi, et kuidas ma nii hea mehe nende eest ära võtan.
Tundsin, teised naised on head meest rohkem väärt, sest nad on minust paremad.

Ma ei usugi, et sõbranna mingeid vigu hakkab tunnistama ja ega ma nii temaga ei räägikski, aga ma saaksin temast ülevaate.

Loomulikult ta ei tulnud selle sinu süütunde ja muu tunde peale. Olite ikkagi üheealised ja elasite oma elu. Ja just seepärast talle hakkaski lõpuks väga vastu sinu allaheitlikkus. Algul ta ei pidanudki sellele mõtlema, aga ajapikku hakkasid sa talle päris kõvasti närvidele käima. Ütlen nüüd julmalt, aga ega kaltsuga saagi muud teha, kui jalgu pühkida ja pärast minema visata. Kui sa oleksid olnud tema laps veidikese kiiksuga, siis tal poleks olnud võimalust sind nii kergesti eemale heita, sest teid oleks veresidemed sidunud. Sina aga olid võõras talle.
On ütleminegi, et veri on paksem kui vesi.

Aga ju siis see uus sõbranna tal on sirge seljaga ja temaga on huvitav. Lisaks on sinu sõbrannas ka kübeke lesbit, midagi pole teha. Kui sa väidad, et sul temaga lesbisuhet polnud, siis see ei tähenda, et temal seda suundumust pole.
Ehk lootiski sinuga asja arendada, aga kuna ei õnnestunud, siis hakkas vihkama. Täiesti loomulik asjade käik.

Aga nüüd, P, jäta see sõbranna asi sinnapaika ja hakka lõpuks OMA ELU elama, niipalju, kui sul seda veel alles on jäänud. Millal siis veel sa enda peale mõtled.
Las need vanad asjad jääda rahus maha, sa ei saa ju nagunii enam midagi sealt tagasi. Või loodad tõesti, et ühel heal päeval koputab sõbranna su ukse taga, palub andeks ja tahab jätkata sealt, kus kunagi pooleli jäi?
Seda ei juhtu iialgi. Enne leiab sõbranna veel mitu uut sõbrannat, aga sinu juurde ta enam ei pöördu.
Sul lihtsalt tuleb sellega leppida ja sul tuleb OMA ELU elama hakata, paremini, kui sa siiani oled suutnud. Pinguta veidike ja muuda oma suhtumisi ja usu, asjad hakkavad paremuse poole liikuma.

Üks küss
Kui ma talle närvidele käisin, miks ta siis MU KÜLGE HAAKUS, kui mul peigmees oli ?
Nii hea võimalus oli ju minuga suhtlemine lõpetada.

Kui ma ei oleks olnud allaheitlik, siis tõenäoselt me ei oleks suhelnudki.
" Sõbrannale " oli vaja kuulekat orja, kes teeb, mida tema tahab.

Sul on õigus.
Mu allaheitlikkus käis talle närvidele ALGUSEST PEALE. Me olime äsja tutvunud, kui ta ütlen, et käin inimestele närvidele.
Tegelikult käisin hoopis talle närvidele, et selline möku olin.

Ei olnud " sõbranna " midagi sirge seljaga TEISTE NAISTEGA. Ma ju nägin, kuidas ta omakorda lõmitas teiste naiste ees, lipitses ja puges.
Aga teised naised teda ei tahtnud.

Mehele minnes tekkis tal tohutu enesekindlus, seepärast uue sõbranna leidiski.

Üks küss
Vaata, niimoodi oli.

Mina lömitasin " sõbranna " ees, tema aga lömitas jälle teiste naiste ees ja lootis niimoodi neile meeldida.

Minuga ülbitses, aga teiste naistega oli nii malbe, rääkis nii paluvalt ja alandlikult.

Sirge selg ja ülbitsemine oli tal ainult minuga.