Ei saa aru, mis see sinu p...d torgib, mis sõbranna arvas või ei arvanud või miks, no peab ennast sinust paremaks, no ja mis siis? Teil mõlemal on mingid oma soovunelmad ja paralleelreaalsus. Nii, et tõesti oli palju loota siiski, et teemakene lõppeb, heheee. :)

Kivike
Lihtsalt masendav on, kui inimene heidab sulle ette OMA VIGU. Jah, mul olid ka vead, aga ma ei heitnud talle ette vigu.

Kui ma ise olen alaväärsuskompleksides ja probleemidega, kuidas ma TEISELE ETTE HEIDAN SAMU ASJU. Ei heida ju, kui mul endal samad vead ja probleemid.

Teist nõmedaks ja haledaks nimetada võib inimene, kes tõesti ise on edukas, enesekindel, teiste silmis hinnatud kaaslane.
" Sõbranna " ju seda ei olnud.

Ma ei teinud " sõbrannal " iial mitte mingeid märkusi. Alati mõtlesin, kas ma siis ise olen täiuslik.
Ei olnud ma ju täiuslik, seega mul ei olnud siis mingeid õigusi talle midagi nähvata.

Kuidas saab öelda teisele, et oled HALE, kui sa ise oled samasugune.

Tean, et tühi lootus, kuid kirjutan siiski.
P ainuke reaktsioon mu viimasele kirjale oli "Mis juhtus?" Meenus P pahandamine ühe vanema mehe peale, kes P rääkimissoovi turumutilikuks pidas. Aga mis muu see siis on, kui kogu tekstist pakub huvi vaid see?
Iga päev juhtub ja kõigiga juhtub elu jooksul. Juhtub ootamatult ja on pikaaegseid kannatusi. On nii, et osalised on jõuetud miskit muutma ja juhtub nii, et tõmmatakse endale ise häda kaela.
Uudishimu pole ilmtingimata paha, kuid on piir, millest üleastumine pole eetiline. Terve mõistusega inimese taoline küsimus antud kontekstis oleks solvav, P puhul on see andestatav.
P, kui sulle juhtumised huvi pakuvad, loe raamatuid! Leiad neist laias valikus juhtumisi, mis ka reaalses elus aset leiavad. P omast märksa hullemad ja valusamad eluosad, mis mõjutavad inimesi elu lõpuni, jäetakse seljataha. Jah, ei lähe päevagi, mil valusad mälestused ei meenuks, kuid elatakse hetkes, elatakse tulevikule lootes.
On inimesi, kes kaotanud korraga kõik oma lähimad inimesed ja nende edasisel elul polegi justkui enam mõtet. Ometi nad ei mürgita ei endi ega teiste meeli pideva kurtmise ja halaga.
P vajab profesionaalset abi, see on selge. Kuidas abi korraldada? Võimalik on ju kindlaks teha arvuti, millelt P kirjutab ja seega ka isik, kes abi vajab. Ma ei ole pädev teadmaks, kas vastu tahtmist saab aidata, ravi määrata. Või pole nii-öelda ohutu mitteadekvaatsuse korral võimalik miskit ette võtta?

Kats
Ebaõiglaselt pahandad. Mul on noortest inimestest alati väga kahju ja tuju rikub ära, kui jälle uudistest loen või kuulen õnnetustest. Alati loodan, et oleks see viimane õnnetus.

Vabandan, haiget ma küll teha ei tahtnud.
Eks minu viga on see, et võtan asju enda järgi. Kui midagi on juhtunud, siis ma tahan sellest rääkida.
Mulle pakub halbadest asjadest rääkimine kergendust.

Kui noortega midagi juhtub, on tuju tükiks ajaks rikutud. See peaks olema igal inimesel nii.

Kats
Selle vanema inimesega tekkiski probleem, et mul oli noortest kahju, aga tema tundis lausa headmeelt, et noored jälle surma said.

Minu mõistus ei võtnud, kuidas noortest elamata eludest kahju ei ole. Siis ütleski, et töllid ei peagi elama. Mõtlesin, et kuidas nii saab öelda.

Ja sa ütled, et selliselt mõtlev inimene teeb õigesti.
Ma ei olegi veatu, tunnistan oma vigu ja tõesti ei tulnud selle pealegi, et sulle haiget teeb.

Mul oleks olnud valus nagunii ja kui keegi nii küsiks, siis vastamine pakuks kergendust.
Eks inimesed erinevad.

Kats
Mul on tõsiselt piinlik, et nii läbimõtlematult küsisin. Haiget teha mingil juhul ei tahtnud. Väga vabandan veelkord.

Kui halbadest asjadest rääkimine pakub kergendust, pole osadus kuigi sügav. Pealiskaudsel lähenemisel saab õhata ja ohkida, küll on ikka kahju. Tõelise kahjutunde korral rääkimine kergendust ei too.
Neid inimesi, kel kunagi kahju pole, on äärmiselt vähe, kui üldse. Õnnetusi juhtub iga päev ja kõiki kuulduid endast läbi lastes laastaks inimene end kiiresti. Tuleb säilitada distants, seda kas siis mitterääkimise või mittemõtlemise läbi. Vahel aitab ka halvasti ütlemine. Keegi ei tunne heameelt noorte surmajuhtumite korral. Halvasti öeldakse põhjuste kohta, mis õnnetuseni viisid. Olgu see siis purjus peaga kihutamine, uljaspäine enesekindlus vm taoline. Nii öeldaksegi südamevaluga, et hukkunu oli ise süüdi ja parem ongi, et ta enam teiste elusid ohtu ei saa panna.
Halvasti öeldakse ka siis, kui keegi kangesti kiibitseb ja õnnetusest rääkida tahab, tundes sellest justkui mingit valulikku naudingut. Et jutt ära lõpetada, öeldakse mida tahes.
Tõelisest valust ei ladrata pidevalt ja mitte igaühega. Tõelist valu jagatakse harva ja vaid lähedastega. Kuigi see rebib haavad lahti, pakuvad harvad valusad kõnelused ka pisut tõelist kergendust ehk siis südamest tulevat osadust ja kaastunnet.
Inimesed erinevad tõesti. Kes saab teiste õnnetustest rääkimise üle kergendust tunda ja kes ei taha ettegi kujutada, mida ohvri lähedased üle elama peavad, ammugi siis sellest pikuti ja laiuti kõnelda.

Kats
Teise inimese sisse ei näe, aga kui öeldakse, et selliseid ei olegi vaja, milleks neile elu... Siis mida arvata.
Kunagine korteriperemees, siis 44-45a otsis endale noort naist. Naine pidi olema 18-19.
Küll ta tegi noori mehi maha, peamiselt üliõpilasi, sest otsis naist ülikooli raamatukogust esmakursuslaste seast.

Kui aga noor isa pisikese pojaga surma sai, kõnniteel sõitis auto otsa, küll peremees siis tänitas, et nad ju jobud, kõndida ei oska, mis mõte selliste elul on.
Appi, niimoodi ütleski. Süütu noor inimene hukkus koos pisipojaga ja inimene tõsimeeli ilkus, et j.bud.
Pole enam midagi lisada ...

Ega nii öelda pole ilus tõesti, kuid osa inimestest peletab endast sedasi kahjutunnet, mida kardetakse tunda.

Kats
Osa jah, aga mitte kõik. Tegu oli elus kibestunud poissmehega, et miks tema naist ei saa, aga nooremad saavad. Kuna ta ise oli naistes pettunud, siis tundis konkurentide õnnetuse puhul headmeelt.
Päris õudne oli kuulata. Vaidlesin veel vastu, et inimene kõndis lapsega kõnniteel, ei teinud ju midagi valesti.
Jauras edasi, et j...u ja näitas meelekohta.

Jube hakkas.

Sa ju teise inimese sisse ei näe. See näpuga meelekohta näitamine võis tähendada, et sa ei saanud ta sarkastilisest ütlemisest aru, et võtsid ta juttu tõe pähe.
Ja kui ongi tegemist tühise ja egoistliku inimesega, miks sellest siis üldistusi teha? Ilmas on headust igal juhul rohkem. Võta või endagi teema. Oled saanud nii palju häid kirju, sellele vaatamata, et neile vaid valikuliselt ning vaid endale meelepärasel moel vastad. Vahel saadakse ka pahaseks, kuna reageerid loodetule täiesti vastupidiselt, kuid ikkagi kirjutatakse edasi. Su probleemist saadakse aru (sina ise näed küll oma probleemi muus, kui sulle kirjutajad) ja ikka veel püütakse sind kuidagi abistada.
See näitab ju, et inimestes on kaastunnet ja headust ning ka abivalmidust.

Kats
See ei olegi oluline, mis eesmärgil ütles, kui taolisi mõtteid ei ole, siis selliseid sarkastilisi asju ei öelda.

Inimene ikka nii ei ütle, kui vastavat suhtumist ei ole.
Ja ei usu, et ainuke selline on.

Olen kõikidele kirjadele vastanud, kuidas valikuliselt.
Enamus inimesed on muidugi head, lihtsalt halval on miskipärast väga tugev energia.

inimene, kelle sees on päriselt headus, see ikka räägib ka valdavalt headest asjadest, see suudab olla tänulik, see suudab ka teisele head öelda ja märkab sõnadeta, mida öelda, mis jätta ütlemata, mille üle uudishimutseda, mida vaikides kuulata.

Tavaliselt ongi nii, et kuula, mida ja kuidas inimene räägib teistest inimestest, räägib asjust ja olukordadest ja sa võid rahumeeli anda talle kas siis hea inimese tiitli või kurja ja kibestunud ja õela inimese oma.

Niiet, tahtmatult küll, kuid inimese olemus on tema sõnades ja jutus. Kuulake ja te ei eksi, jälgige ja te saate palju infot.

Olen tähelepanekuga nõus.
Lisaksin juurde, et inimene leiab seda, mida otsib. Kes otsib headust, leiab headust, kes otsib kurjust leiab seda. Mõlemad peavadki maises hea ja kurja õpitoas olemas olema, sest muidu ei oskaks üht teisest eraldada ning enda jaoks vajalikke järeldusi teha.
Toimivad ka mingid seletamatud, et mitte ütelda uskumatud, protsessid. Aastaid tagasi olin kimpus sellega, et bussist väljudes puutusin pidevalt kokku sinna sisse trügivate inimestega. Olin nende suhtes juba ette vaenulikult häälestatud ja väljusin alati võimalikult laialt (kotte mitte enda ligi surudes vaid vastupidi), sest minul oli ju õigus enne väljuda, kui nemad sisse hakkavad minema. Kui lugesin eelhäälestuse tähtsusest ning sarnase ligitõmbamise "seadusest", hakkasin enne väljumist ette kujutama, kui toredad ja lahked on sisenejad. Hämmastusega pidin tõdema, et trügijaid ei olnud enam, vähemasti minuga ei puutunud need kokku. Et mu positiivsetel mõtetel nii suur jõud ehk energeetika on, oli tõesline avastus. Kui vahel end unustan, olles muude probleemidega mõtteis, kohtan vahel ka bussi trügijaid või järjekorras selga elama tulijaid või keda tahes mittemeeldivaid tüüpe, kuid seda siiski oluliselt harvem kui varem ja ei kunagi siis, kui olen end headele mõtetele eelhäälestanud.

Kats
Eks ta nii on. Olin endast nii halval arvamusel. Seepärast " sõbranna " mu ellu tuligi toonitama, kui hale ma olen.

Kuigi veider on see, et ta ise oli teiste silmis samasugune hale, aga minust tahtis ikka üle olla.
Mäletan küll tema kurtmisi, kuidas diskodel mindi temast mööda nagu postist ja oli depressioonis. Aga mind oli ikka vaja alandada, kuigi ise oli samas seisus.

Kõigepealt alandasid sa end ise ja nii tõmbasid oma ellu inimese, kes sama tegi.

P Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kivike
> Lihtsalt masendav on, kui inimene h
> eidab sulle ette OMA VIGU. Jah, mul olid k
> a vead, aga ma ei heitnud talle ette vigu.
>
>
> Kui ma ise olen alaväärsuskompleksides
> ja probleemidega, kuidas ma TEISELE ETTE H
> EIDAN SAMU ASJU. Ei heida ju, kui mul enda
> l samad vead ja probleemid.

Sa teed selle vea, et arvad, et kriitika avaldamiseks peab inimene olema ise täiuslik või valdama materjali. :) Sinu sõbranna nii nõudlik ei olnud. Saa üle!

P Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Inim
> ene ikka nii ei ütle, kui vastavat suhtumis
> t ei ole.
> Ja ei usu, et ainuke selline
> on.
>

Olen siin ennegi avaldanud arvamust, et sul näikse Aspergeri sündroom olevat - sellised inimesed ei taju irooniat ning infovoogu võtavad vastu ka sõna-sõnalt ehk ei taju allteksti. Inimesed ütlevad väga palju asju väga mitmetel põhjustel ja kui su selja taga keegi itsitama juhtub, siis pole vaja kohe mõelda, et kindlasti sinu üle.

P Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kuigi veider on see, et ta ise oli teiste
> silmis samasugune hale, aga minust tahtis
> ikka üle olla.

See ei ole üldse veider, see on lausa normaalne reaktsioon ja kohanemisprotsess sootsiumis. Mulle näib, et sa pole sellest sõbrannaga suhtlemisest absoluutselt mitte kui midagi õppinud, üldse.

Äärmiselt põlastusväärne on, kui inimene endast nii halvasti mõtleb ja hale on! Tavaliselt inimene vaikib selle koha pealt, aga sina, P, tunned vist naudingut sellest. See on sama, kui mõnele vanale sugulasele, keda hästi tunned, ütled, et kui hea tervis tal oma vanuse juures on ja tema siis hakkab sulle vastupidist tõestama, et ikka kui haige ta on, ja blä-blä, kuigi tal peaks hea meel olema oma tugeva tervise pärast ... aga ikka on vaja lasta ennast halvemana välja paista! Pea meeles, P, et seda, mida sa endale sisendad, selline oledki!

Kivike
" Sõbranna " ütles ju meelega halvasti, et ENNAST PAREMINI TUNDA. Lõpuks leidis ta inimese, kellest üle olla.

Teistele ta nii öelda ju ei julgenud, teistega oli hästi malbe ja käitus püüdlikult viisakalt.

On küll veider, kui heidab mulle ette oma vigu või asju, mida ise teeb.
Näiteks ise käis üksinda igal õhtul pubis, kui ma teises linnas olin. Ma imestasin, et kuidas igal õhtul, aga olin vait, ei öelnud midagi.

Kui aga mina hiljem õhtuti pubis üksinda istusin, siis kohe ilkus " käid pubis, nagu tööl ".
On ju imelik ilkuda, sest ta ise käis ju samamoodi.

Ma saan aru, kui siis ilgub, kui ise ei oleks käinud.

Kadi
Sul on õigus, aga nüüd olen muutunud.

P, sa oled täiega lootusetu juhtum, kui sa sedasi jätkad.
Kas sa oled kade, et su sõbranna suutis oma komplekside kiuste leida mees, saada laps ja lisaks veel leidis uue sõbranna, kes ilmselt ei tuleta talle oma olemusega pidevalt meelde tema komplekse?

Ilmselt on ta rahul oma eluga ja ta ei soovigi sind enam tagasi, sest ta ei taha, et sinu juuresolek talle pidevalt meelde tooks aegu, kus ta ei saanud iseendast eriti arugi ja püüdis pideva enesesisendusega end uskuma panna, et ka tema on ihaldusväärne, et ka tema seltsi soovitakse, et ta on väärt õnne siin elus.
Hindan tema enesesisenduse jõudu ja tulemust, milleni ta jõudis.. Päris ausalt, see on nii tubli saavutus.

Sina aga, P, aina räägid, milline hädakas sa olid, kuidas sulle aina öeldi ikka halvasti, kuidas su sõbrannagi oli samasugune hädakas ja mitte keegi teid ei soovinud, ükski naine teid ei tahtnud, vaid joodikmehed veel olid nõus suhtlema, aga sina neid jälle ei tahtnud jne jne...

Hakka samamoodi endale sisendama, et sina oled vaba kompleksidest, sa oled tark ja ilus ja sinu seltsi soovitakse, alati on soovitud, et sa leiad inimesi, kes sinuga huviga suhtlevad, sa leiad rõõmu oma päevadesse ja oled õnnelik.

Lõpeta endale pidevalt meeldetuletamine, kuidas sina ausalt tunnistad, et oled äpu ja miks küll sõbranna seda ei tunnista....?!
Ei peagi tunnistama, ei pea, saad aru.

Kui inimene tahab muutuda, siis ta tunnistabi just nii, nagu ta tahab, et asjad oleksid. Pidevalt nii endale korrates, hakkavadki asjad liikuma just selles suunas, mida soovitakse.

Miks sina, P, ei taha muuta oma elu, miks sa ei taha uskuda, et sa oled ja oled alati olnudki just see, kelle seltsis on teistel hea olnud ja kõik on ikka ja alati soovinud sinuga suhelda, on soovinud ja soovivad aina edasi...?!
Et sa leiad uusi naisi oma ellu ja saate siis koos piparkooke küpsetada, rääkida rinnasuurendamistest ja rasvaimust, rääkida naise orgasmidest ja meeste ärakasutamisestest, rahast ja kavalusest, manipulatsioonidest ja hilpudest ja soojamaareisidest ja mustadest meestest jne jne....

Sinu sõbranna suutis endale sisendada uue elu.
Sina suudad ka.
Kõik, kes vähegi tahavad, suudavad muuta ja suunata energiaid, mis tegelikult loovad meie elu.

P on tõeline eestlane kes ei lase teisel eestlasel põrgukatlast (tema enda võrdlus elu kohta) välja ronida, aina püüab tagasi kiskuda.

No milleks selline nõme üldistus? Kas sa ise ja teised P-le vastajad on venelased või soomlased siis? Krt kas lõpeb see iseenda halvustamine ja alandamine ära ükskord? Tuleb välja, et oled ise paras masohhist ja kompleksides vaevleja.

tehke uus teema jube kedrata seda jama siin, aga pole ta põrgu midagi. elad nii nagu oled omale alusmüüri ladunud. loll saab ka kirikus peksa.

huvitav tõesti kaua seda p-d siin üritatakse veel õigesse usku pöörata.

@jopa Kolla Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> No milleks selline nõme üldistus? Kas sa ise ja te
> ised P-le vastajad on venelased või soomlased siis
> ? Krt kas lõpeb see iseenda halvustamine ja alanda
> mine ära ükskord? Tuleb välja, et oled ise paras m
> asohhist ja kompleksides vaevleja.
Kas sa tõesti ei ole kuulnud anektooti, et ainult eestlased ei vaja põrgus valvureid, sest nad tirivad ise üksteise katlasse tagasi???

Olen loomulikult, äärmiselt nõme ja tõele mittevastav anekdoot. Levitavad seda kas venkud või poolearulised kohalikud, kes ei saa arugi, et räägivad iseendast, oma sõpradest jne. Ilmselt hakati seda levitama samal ajal 80ndate paiku nagu nn parima eine/söögi "nalja", et ärkavat rahvusteadvust alla suruda.

ok, mida iganes!

Tähelepanek
Kordan veel üle, et AINUKE probleem on see, et minul käskis peigmehest lahku minna ja aborti teha.
Selles ongi ju asi.

Kui seda minu veenmist ei oleks olnud, ei oleks ju mitte mingit probleemi tekkinudki.

Noorena sain ikka normaalseid mehi suhtlemiseks ka, sugugi mitte ainult joodikuid. Aga 20-ndates mind ennast suhe ja meheleminek ei huvitanud, tahtsin siis vaba olla.

Lihtsalt ühte joodikut ( kes mulle üldse ei meeldinud ), hakkas "sõbranna" mulle pähe määrima, et hoia kinni.
Olin tõsiselt solvunud, pealegi mind siis üldse ei huvitanud meheleminek.

Olin hilise küpsemisega ja 20-ndates tundus mulle mehel olek nagu vanglas. Olin harjunud vaba olema.

Seepärast ma ei saanudki aru, miks " sõbranna " meeste pärast närvitseb.

Rääkida, et ma pean peigmehest lahku minema ja kui tähtsad me sõbrannadena oleme ja siis kui ma olen seda teinud -- SEKUNDIPEALT lõpetada minuga suhtlemine.

Löö mind või maha, ma ei saa aru, kuidas tal endal iseenda ees piinlik või imelik ei ole.