Sõbranna ilmselt sai sinu hullumeelsusest aru (ehk see ajapikku arenes hullemaks) ja tore, et sul aborti lasi teha. Vähemalt katkeb see ullikeste liin. Sa ei saa ju endagagi hakkama, mis lapse kasvatajat sinust oleks olnud?

Kas " sõbranna " käitumine oli siis normaalne või ?

Kui ta oli üksik ja õnnetu, siis oli nii mesimagus ja passis mu juures päevade kaupa.
Mina teda ära ei saatnud, olin toeks, kui inimesel mu abi vaja oli.

Kui aga mul elus 1.korda oli raske aeg ja omakorda tema tuge vajasin, pööras mulle KOHE selja.
On see normaalne käitumine ?

Pealegi see raske aeg oli mul ju tänu temale.

Mina poputasin ja turgutasin teda küll, kui ta õnnetu oli.
Kuulasin tema kurtmisi, et jälle ja jälle ei tulnud selle ja selle kutiga midagi välja.

Ma olin talle alati toeks.
Aga kui ta mu elu hävitas ja mul tõesti 1.korda tema moraalselt tuge vaja oli, ei tahetud mind enam tundagi.

Saa ükskord aru, et oma elu "hävitasid" sa ISE. Anna endale andeks.

ma rääkisin sinust, mitte sõbrannast!
Olen aru saanud, et sul on isa, vend, tädi? Kas elate kõik eraldi?

Kui ma endaga hakkama ei saa, miks siis "sõbranna " minult pidevalt moraalset tuge otsis ?
Kui tal oli hingeliselt raske, tuli alati minu juurde.

" Sõbranna " elas raskelt üle oma luhtunud suhteid meestega. Tavaliselt suhet ei olnudki, aga " sõbranna " lootis ja jälle pettus.
Mina olin see, kellele ta toetus.

" Sõbranna " ei sallinud mind algusest peale, aga minu õlg kõlbas küll, kui oli vaja tühjaks nutta, et jälle kutt vedas alt.

inimesed räägivad ka lillede, puudu, kivide, mägede ja muude mõistuseta olenditega. Ehk tal oli materiaalne huvi ka.

Said aru, et sõbranna sind ei salli, aga aina suhtlesid edasi?? Aga meid sa külla ei taga.


MIKS?

Nüüd tuleb jälle "süütunnete" jutt...

Olin endast nii siis nii halval arvamusel, uskusin, et teised naised ongi minust paremad ja neil on õigus mind vihata.

Teiseks, mul ka ei olnud teisi naistuttavaid kusagilt võtta. Olin selline äpu.
Uskusin juba ette, et ükski naine minuga suhelda ei tahagi.
Seega mul ei olnud valikut.

" Sõbranna " on mulle küll kurtnud, kuidas diskodel teda tantsima ei võetud ja mindi temast mööda kui postist.

Ja ta väga pingutas, et teda märgataks.

Peale meheleminekut hakkas mu ees keksima, kuidas kõik naised-mehed teda tahtsid, mehed ajasid lausa taga, ikka väärt mehed, mitte joodikud.

MIS MÕTTEGA sellist jura mulle ajab, kui asi oli vastupidi ? Mu meelest on see haiglane.
Ja nii rääkis ligi 40a naine.
Saan aru, kui teismeline või max 20a nii keksiks. See on ju nii LAPSIK.

Krt, mis segast sa peksad? Ega me sinu sõbrannat sööma taha hakata, et temast jahud. Sinule tahame külla tulla. Anna aadress, oled ju suur heategija ja õnnetute hoidja.

LAPSIK, ja isegi väga oled sina, P!

Tölpa
Nii lapsik ma küll ei ole, et hakkaks keksima nagu 15 aastane.
Mind tõsiselt üllatas, et ligi 40a naine praalib nagu teismeline tüdruk.
Ülimalt lapsik.

Ja mis sa ise parem oled oma pideva klatšimisega ja võimetusega oma elu eest vastutust võtta?

Ei saa aru mille üle kiunud? Sa ostasid sõprust ja said selle ka vastu. Seda kui kaua see kestab, seda teil ju ilmselt kokku lepitud ei olnud.

Kuule P, kui sa foorumlaste jutte nii kummaliselt tõlgendad, kuidas saaks siis uskuda, et sa sõbrannast õigesti aru said?
Tavalises suhtluses tuleb ette, ja sugugi mitte harva, et öeldakse:"Huvitav vaatenurk, ma ise poleks nii osanudki asju näha. Sul võib õigus olla." Sina raiud jäärapäiselt oma ja mitte ühegi foorumlase pakutud teine vaatenurk ei kõlba su jaoks. Kohe kukud tõestama oma versiooni ja kõikvõimalikke vastuväiteid esile tooma. See näitab, et sa oled suhtlemisvõimetu, sest teiste arvamustele vaidled sa alati vastu. Eks seetõttu sust eemale hoitaksegi.
Mis puutub sellesse sõbrannasse, siis lepi sellega, et saatus viis su kokku inimesega, kes sind alatult ära kasutas, su tögamisest rahuldust sai ja siia maani su üle naerab, et nii lihtsaks saagiks ja peksukotiks olid. Lepi sellega, et endaga selliselt toimida lasid. Kui sinu versioon sest inimesest on selline, siis las olla nii. Sõbranna versioon teie läbikäimisest on teistsugune ja mis siis, mida see sinu jaoks muudab? Inimestel ongi erinevad nägemused, kusjuures ka samadest sündmustest, juhtumistest. Miskit meenutades mäletatakse sama asja erinevalt ja ongi vahva.
Sinu mälestus sest puudega pliidi kütmisest seostub tögamisega. Mulle kangastus pilt, kus võõra inimesega suhtluse alustamiseks võeti appi väike naljatlemine: "Ega sina linnapreilina vist oskaks pliidipuid põlema saada?" Kuna sina nalja ei mõista, siis mäletadki seda enda moodi. Enamik inimesi oleks kohe seletama kukkunud oma oskusi või mitteoskusi, hakanud kogemusi ses vallas meenutama ja vestlus olekski kenasti alguse saanud. Eestlase pole just väga kergelt võõrastega kohe jutupeal saajad. Sageli on vestluste algused ebalevad, kobavad, mitte alati kõige õnnestunumad, sest paremini ei osata. Kuid et otsitud jututeemast leida kohe meelega haavamist, selleks peab ikka suurtes kompleksides olema, või siis tõesti ei suudeta ühtki juttu mittetõsiselt ehk siis naljana võtta.
Oled korduvalt, et mitte öelda pidevalt, tõestanud, et sa foorumlaste juttu tõlgendada vaid sulle omasel moel ja see on väga erinev tavapärasest tõlgendamisest. Eks ole kokku puututud ka "ninasse võtjatega", kes samuti oskavad asju näha veits kummaliselt, kuid sinu tasemeni ei küüni keegi. See on ka põhjuseks, miks sinu kirjeldusi juhtunust ei saa võtta puhta tõena, tõesta oma nägemust või elu lõpuni.
Ja ikkagi, olgu selle sõbrannaga lood ükskõik millised, mis puutuvad need sinu praegusesse ellu? Teema tegid ju pealkirjaga "Keskealise üksiku naise elu on põrgu" ja miski ei viita selles raskele lapsepõlvele, süütunnetele, ebameeldivale sõbrannale. Sellise teemapüstituse peale antaksegi nõuandeid, kuidas põrgust lahti saada.
Miks siis ikkagi tahad sa jätkuvalt põrgus edasi viibida?

Mega "vaatamiste" number lõi ette - 101 101 :-D

Ei tõlgenda omamoodi.
Kirjutasid, et " sõbranna " soovitas aborti teha heast südamest, sest uskus, et ma ei saa hakkama, kuigi mu kõrval oleks olnud tubli, kohusetundlik, karske, töökas mees.

Samas käis " sõbranna " peale, et looksin pere põhja käinud alkohoolikuga, kes õieti tööl ei käinud ja kelle sõbrad olid eluga rappa läinud endised vangid.

Joodikuga oleksin ma tema arust pidanud hakkama saama, kel veel põhjakäinud sõbrad pidevalt külas alkot pruukimas.

" Sõbranna " käis peale: hoia mehest kinni, muidu jääd vanatüdrukuks.
Olin siis alles 25-26 ja üldse ei kippunud mehele.

Kuidas " sõbranna " versioon teistsugune minust oli ? Ta lihtsalt ei tunnista mitte midagi.
Mind ei sallinud ta ju algusest peale ja pidas endast viletsamaks.

"Sõbranna " versioon minust oli, et olin HALE PUGEJA, haletsusväärne nõme kuju.
Seda ütles ta mulle KOHE otse näkku, kui endale mehe leidis.
Täpselt nii ütles.

Enam ei olnud ju vaja meelitada ja keelitada.

Kui ma küsisin, miks siis minuga suhtles, kui ma hale pugeja olin, siis nähvas, et ta ei ole iial minuga suhelda tahtnud.

Appi, kui ta ei oleks tahtnud, siis ei oleks suhelnudki.
Sel ajal oli talle minuga suhelda kasulik.

Mind väga huvitab, mis selle peale ütled, kui " sõbranna " mulle peale käis, et eluga rappa jooksnud tüseda joodikuga koos elama hakkaksin ?
Sa ju ütlesid, et " sõbrannal " ei olnud halbu kavatsusi.

Ma ikka tõsiselt põdesin, kui mulle nii ütles. Ma olin ta arust ju see VIIMANE, kes kuhugi ei kõlba. Ainult põhjakäinud alkohoolikule.

Milline teine versioon sai sellise suhtumise peale olla ?????????

Oh, räägi veel, räägi veel!
Vaatame kuna Delfi lõhki läheb. P-l ikka hullu jõud.

Eelmisele
Miks ma ei tohi südamelt ära rääkida ?
Kogu see alandus ja negatiivsed pinged on minusse aastaid kogunenud, viga oli selles, et ma neelasin halvustavad ütlused alandlikult alla ja mitte midagi vastu ei öelnud.

See, kuidas " sõbranna " peale käis, et ma põhjakäinud alkohoolikuga koos elama hakkaksin, jättis mulle pikaks ajaks väga halva enesetunde.

Sest ma ei öelnud talle midagi vastu. Aina lasin endale halvasti öelda.

"Ei tõlgenda omamoodi". Aga mida sa jälle tegid? Esitasid oma versiooni, nägemuse, arusaama kui raudselt ainukese tõe ja muudkui tõestad seda enda mätta otsast nähtuna. Sellest sinu paksule joodikule sokutamisest oled korduvalt siin teada andnud, justkui oleks see eriliselt hea tõestus sõbranna pahatahtlikkuse kohta. Aga see on siiski vaid sinu nägemus. Mina ega keegi teine pole kõrval olnud, et objektiivset hinnangut kõigele anda, kaasarvatult selle joodikule naiseks sokutamise kohta, saame vaid sarnastest olukordadest erinevaid tõlgendusi tuletada.
Mulle meenub enda noorusajast mitu isikut, kes mullegi on sokutanud täiesti sobimatuid partnereid. Tegid nad seda mitte tõsimeeli, vaid neile pakkus lõbu mind ebamugavasse olukorda panda. Olen sama kohanud ka teiste neidudega tehtavat. Tõesti ei saa neid tögajaid/kiusajaid, kellele taoline tegevus nalja teeb, kõrgelt hinnata, kuid arvata, et nad oma sokutamisse ise tõsiselt suhtuvad, pole võimalik.
Oma tõestamisjuttudega tõestad sa ainult seda, et oled oma nägemuses nii veendunud, et teistsugune tõlgendamisvõimalus ei tule sulle absoluutselt pähe. Ja nii ongi ning ühtlasi on see üks su probleemidest. Teine probleem on see, et sa klammerdud mineviku külge ning ei suuda sellest lahti lasta.
Küsid, miks sa ei tohi südamelt ära rääkida. Vaata, sa oled samu asju südamelt ära rääkinud korduvalt, kuid kas oled neist priiks saanud, kas oled need tõesti ÄRA rääkinud? Ei ole, vaid kinnistanud oled need enda jaoks. Oled kõik veelgi enam südamesse sisse, mitte ära, rääkinud.
Sul on halb enesetunne, et 10+ aastat tagasi käitusid valesti, lasid endale öelda igasuguseid asju, ütlemata midagi vastu. Selle mitte vastuütlemisega on veel see asi, et nii jäigi sulle vaid su enda tõlgendus, mida kõik need edasised aastad oled endas soojendanud ja poputanud, hellalt ja kiivalt kaitsnud. Kas su tollane tõlgendus ka pädev oli, on küsitav. Kuna sul puudub võime olukordi objektiivselt ja/või erinevatest vaatenurkadest näha, sest kõik need süütunded ja enda väärituks pidamine ning tänulikkus on kokku üks suur komplekside kogum, mis ei võimaldagi ühtegi ütlemist või olukorda adekvaatselt kogeda/mõista.
Ühtlasi oled tõestanud, et esmakohtumisest saadik oled sõbrannat väga halvaks ja sinu suhtes vaenulikult käituvaks inimeseks pidanud. Teie suhtluse põhjuseks polnud vastastikune lugupidamine ega muud siirad tunded, vaid tont teab mis ning parema puudumisel tühiku täitmine. Arvasid, et teie ühisosaks oli teiste poolt tõrjutuks olemine. Esiteks oli see vaid sinu arvamus ja teiseks on see absoluutselt vale sõbrustamise alus.
Ja ikkagi, kui te läbikäimine oli nii valedel alustel, miks ikka seda tagasi igatsed? Miks ainult sellest kirjutad, sellele mõtled? Miks ei taha sa põrgust ära tulla, selle asemel aina hullemat põrgut enda ümber ja enda sisse lood? Need on retoorilised küsimused. Palun ära hakka taas jutustama, et tahad halba südamelt ära rääkida! Minevikule mõtlemine ja selle korduv taas-läbielamine ei aita sind vähimalgi määral, hoopis vastupidi.
Kirjuta vahelduseks millestki muust, millel pole minevikuga mingit seost!

Tead P, miks sinu lapsepõlvekodu nii tumm ja rõõmutu oli? See oli nii sinu tõttu. Kuna sa ei saa ühestki naljajutust ega mõistukõnest aru ja iga sõna peale solvud, siis vanemad ei julgenudki midagi rääkida. Ehk olid ka vanemad juba sama puudega?
Kas sa tarbid nüüd palju alkoholi või muid halbu aineid?
Tükati oled nagu nats selgema aruga, aga mõnikord tundub su mõistus ikka väga kinni jooksvat.
Sinult küsiti, et kas tädi, isa ja vend elavad kõik eraldi?
Kas sa mõnega nendest koos ei saaks elada?

mulle tunduvad P-le vastajad samasuguste ebanormaalsetena nagu P ise seda on.

P, kas sa pole kordagi mõelnud, et just SINA peaksid olema tänulik sõbrannale viimse päeva laupäevani, et ta üldsegi vaevus sind taluma. Just taluma, nagu sa isegi siin pidevalt rõhutad, et teil sõprust nagu polnudki. Polnud teil sõprust ega midagi, sai ta vaid sinu talumise eest vastutasuks vahel su juures süüa ja sinupoolset pugemist ja lipitsemist tunda.
Ole tänulik talle ja ära püüa teda laimata.

Kuskil sa siin eespool ütled, et mingi mees sind klatšimooriks nimetas?! Aga kas see on siis vale? Pole ju, sest mis see siin muud siis on, kui puhas klatš ja pahatahtlik laim inimese pihta, kes sind tervelt 13 aastat lihtsalt talus, sest tal oli sinust hale, kuna sa olid selline imelik äpu.
Ja nüüd, tänuks selle kõige eest, võtad sa kätte ja laimad ja süüdistad sõbrannat siin juba 61 lehekülge.

Sul peab ikka midagi ülimalt viga olema, et sa oma 45 elatud aasta jooksul pole muud suutnud, kui vaid otsida süüdlasi, kes SIND nii ei kohtle nagu sina tahaksid ja lisaks kõigele ei lasta sul ei abielluda, ei last saada ja ema, see viimane, ka sind ei sallinud ja rikkus su elu sootuks.

Tead, sa ole tõesti tänulik oma libasõbrannale, et ta sind nii kaua üldse välja kannatas.
Ja veel, ära kleebi sõbrannale silte, mis tegelikult kuuluvad sulle endale.

Loodad end siin puhtaks pesta, et oled nagu pihil v??

Olgu, kui see sind lohutab, siis pole maailmal sooja ega külma ei sinust ega sellest sitast, mida sa siin "pesed".

Kõigil ON oma elu elada, kõigil on omad probleemid nagunii ja see sinu hädakisa on täielik hullumeelse ego kiunumine. Häbitu ja süüdimatu oled, kui siin eespoolt ütled, et ooh, kui mees ja naine lahutavad, siis ei olegi nagu midagi, et siis saab lugeda seda mittesobimiseks. Ei loe sulle seegi, et naine jääb üksi lapsi kasvatama, et minnakse lahku ääretute probleemidega ja et see pole vaid kahe inimese omavaheline asi, et see on pere purunemine, kuhu mõlemad osapooled on panustanud kõik oma parimad lootused, oma hinge ja kogu jõu ja lisaks on neil ka lapsed...
See on nagu õige lausa sinu arust, et lahku, siis lahku, kui ei sobi, ja punkt.

Aga mingine poolsuhe kahe naise vahel on elu ja surma küsimus?!
Sina kiunud siin mingist 13 aastast tundmisest, kus te vahelduvalt puutusite kord vähem kord rohkem kokku, olite vaid tuttavad ja nüüd siis on maailmalõpp ja ainukordselt üüratu probleem, sest sa loll tegid aborti kunagi...
Tead sa üldse, kui palju aborte tehakse ja kui paljudele see hingevalu tekitab.

Muidugi sa ei tea, sest loeb ju vaid sinu abort,loeb sinu sõbranna, sinu oletatav ideaalmees ja sinu lõpule jõudma hakkav elunatuke. Loeb ainult SINA ja kogu ülejäänud maailm teeb sulle liiga vaid.

Milline tubli see sinu sõbranna ikkagi oli, et päästis ühe tillukese inimhinge sinusuguse juurde sattumast...

P, sa oled ka praegu täielik äpu. mine arsti juurde, su jutt ei ole enam normaalne. ei imesta üldse, et keegi sinuga suhelda ei taha.

Kas keegi seda P-d ära ei tunne? Selline ilmselt ahistas seda vaest sõbrannat ööl ja päeval, tööl ja kodus? Ei usu, et ta praegugi ukse taga kriipimas ei ole.

Ma arvan, et P on meist igaüks. Me kõik ajame vahel mingit joru ja väga pimeda järelejätmatusega, uskudes, et vaid meie tõde on ainuõige ja kõik teised teevad meile teadlikult liiga, rikuvad meie plaane ja tegevust.
Tean juba vana naist, kes siiani räägib, kuidas tema vanaema tal ja ta õel rängalt vahet tegi ja kuidas tema õde oli pugeja sellepärast ja tema süütu kannataja. Tunnen selle naise siin P-na ära.
Vaadake enda ümber ja teiegi leiate P üles. Võib olla on ta isegi teis endas olemas.

mina küll õnneks ühtki P sarnast ei tea ega tunne.
Kas ma mäletan õiesti(oli ikka tema teemas?) jutt, et P elab ühiselamus. Kus on tänapäeval ühiselamud täiskasvanud töötavatele inimestele??
Nimetab hullumaja ühiselamuks?