Hästi suhtun. Ainult alati imestan, miks krundid nii väikesed on.
Kortermajas elamine ei ole inimväärne elu minu nõudmisi silmas pidades. Ise ma küll põllul ei ela, elan 55 km linnast väljas, aga kui peaks praegusest kohast kolima, kindlasti läheksin pigem põllule kui tagasi Tallinna mõnda kortermajja.
Olen elanud Tallinnas kahes korteris vanalinnas, ühes korteris Lasnamäel, resideerunud neli kuud Nõmmel ja kaks kuud ka Õismäel, viimased paar aastat elasin Viimsis kortermajas.
Mitte iial enam.
Ei, ma ei taha kuulda naabri elust mitte midagi, ei samme, ei uksepauku, ei liftiheli, rääkimata laste nutust või naerust, ma ei taha naabritest kuulda mitte midagi.
Ma tahan oma elukohas soovi korral kell 1 öösel kodukinost filmi vaadata ja igal hommikul 15 min hüppenööriga hüpata. Ma tahan, et minu kutsikas võiks segamatult nutta, kui ta veel pisike on. Ma tahan, et mu lapsed võiksid mängutoas kulli mängida kell 7 hommikul, nad on mul varase ärkamisega, laupäeval.
Ma tahan lugeda ja mediteerida, kartmata, et naabrid hakkavad tülitsema või muidu lärmama. Ma keeldun veetmast oma elu pidevas tssss....tssssss....tssss elurütmis, et ükski eluavaldus ei võiks olla nii vali, et naabrid võiksid seda kuulda.
Kuulge, ma olen täiskasvanud inimene ja kui ma tahan oma kodus päikeseloojangu aegu valjuhäälselt Jevgeni Oneginit deklameerida, siis koertermajas ma seda ju ei saa. Täiskasvanuna seada endale veel mingeid selliseid piiranguid - ei aitäh.
Minu arvates sobib korterielu inimestele, kel on keskmised harjumused, keskmised vajadused, keskmised harjumused, kes on keskmised inimesed.
Ja see, et meil on tarvis lumega und rookida on ainult pisiasi.