mina kasvasin kahe naise suure armastuse, armukadeduse ja seega kahe naise maailmas. oli üksik laps ja ma ei tea tänapäevani, kumma naise laps ma olin, sest kui küsisin seda, siis öeldi, et ma olevat nende mõlema laps.
väitsid nad mõlemad, et armastavad mind, aga neil polnud minuga eriti tore midagi, sest neil kahel oli omavahel nii palju tutiplutitamist, et juba üsna väiksena mõistsin, et meie kodu pole nagu teistel, et mina olen imelik ja ma kartsin pidevalt, et teised mind seetõttu halvaks peavad.
nüüdseks olen ammu täiskasvanu, aga ma ei tea, kes ma olen. kardan mehi, sest need olevat kõik segased ja nii ma oma kodus aina kuulsin. ma ei taha samamoodi elada teise naisega, sest ma ei taha korrata sama mustrit, mis meie kodus oli.
olen üksi ja ilmselt jäängi üksi.
kas ma olen õnnelik vähemalt?
ei, ma pole õnnelik, sest ma usun siiani, et midagi mu elus läks nihu juba siis, kui ma siia ilma sündisin ja eriti nihu läks siis, kui ma aru hakkasin saama, et meie pere pole normaalne, et midagi on valesti, et midagi on puudu....
ma olen poolik, sest ma ei suuda end kohandada ei naiste ega meestega. ma ei tea, kes ma isegi olen. olen justkui naine, aga kes teab, võibolla hoopis mees, võibolla olen mõlemad ühes, nagu shampoon kaks ühes.
olen käinud psühholoogide ja psühhiaatrite juures, aga abi sellest olnud ei ole.
ja nende kahe naisega, kes väidavad, et nad mõlemad on mu vanemad, ma suhelda ei taha. nad valetavad ju, sest lapsi saadakse ometi mehe ja naise omavahelisest suhtest, mitte kaks naist omavahel..
vat nii on mingu lugu.
kuidas teistega, ma ei tea.