lolka
Ei, mees ei austanud oma naist kümme korda rohkem ja ei muutnud see sõda nendevahelisi suhteid sugugi nii kõvasti hullemaks kui esimene sõda.. Ainus põhjus, et naistele polnud enam mehi vaja.
Ja see mida vaja ei ole onju halb?
Paar korda siga umber küna kais,
Sääl sees tal toitu veel, kuid sellega mis teha?
Kõht seal kindlalt tuubitud ju täis,
Nii täis, et ägisemas keha;
Ja ega ülearu süüa või,
Ka sellele on loodus seadnud raja.
Kuid siga katsus veel ja sõi:
Mis täis, see täis; sääl pole kartust vaja!
Kas siputa, et suutäis alla läe,
Ehk oleks söögil kas või saia sisu…
“Mis tühja!” mõtleb siga: “Näe!
Mis toit see on – ei äratagi isu!...
Käi välja künast, välja, solk ja risu!”
Sääl südikalt ta kärssa sirutas
Ja viudi! Kummuli siis küna virutas.
See tuleb ette sagedasti ilmas,
Et siis, kui sinust kannetakse tulu silmas,
Ka kiidetakse kõrgeks sind ;
Kui aga sinu abi pole enam vaja,
Siis kuuled kohe mõnituste kaja,
Siis otsas on su hind.