kui üksi rääkima peab.
Elukaaslane võib surra, aga lapsed, lapselapsed, naabrid, töökaaslased, tuttavad ja sõbrad ometi jäävad.
,,,,,,,
Kurb küll, aga kõik ei ole veel vana-vanemad selleks ajaks kui kaasal lahkumise aeg kätte jõuab.
Vahel juhtub, et poolel teel lahkunu tõttu tuleb veel lapsedki üksi inimeseks kasvatada enne kui lapselapsi loota võib. Kui lapsed oma elupeal, siis vaevalt nad puudust tunnevad igavlevast emast-ämast või isast-äiast kes oma elu puudumise tõttu võtab oma pühaks kohuseks noorte elu korraldada; kontrollida.
Töökaaslased avitavad ainult tööaega sisustada ja tuttavatel om ka oma elu mida elada.
Ka sõbrad on ära teeninud ometi privaatsuse era elule.
Seega, kui sa ei ole just sündinud egoist, siis ...nii ongi...
...oma üksildased õhtud ja unetud ööd, veedad naisetka tummas helenduses-midagi lootmata.
kuna siin on kõik sõnaseadjad abstraktsed ja tuvastamatud, ei ole ka keegi kellelegi koormav.