Jah, ma tean, et slline kirjutamine pole tüüpiline ugri-mugri. Ja veel hullem on USA-s oma isikliku psühhoterapeudiga - Tahad sa sellest rääkida?
MIna olen üht-teist kirjutanud ja suutnud võibolla tänu sellele edasi elada.
Elamise talumatu raskus - võib ka nii öelda.
Olen mitmele tuttavalt viimase aasta jooksul korduvalt öelnud, et olen vaba, tõeliselt vaba.
Ja nüüd on lõpuks nii mõnigi sellest aru saanud.
Jah, olen selles maailmas vaba - võin olla ja võin minna. Ei ole kellelegi võlgu (peale oma vanemate - ja see veel seobki - on ju nemad üle 85)ja kõike, mis veel teen, teen rõõmu pärast. Ei orja panku, lastel on oma lapsed, töö loob ainult lisaväärtust. Kuna olen konsultandina ametis, siis keegi ütles, et olen põhimõteliselt rantjee. Jee. Suurim probleem ongi aeg. See võib iga hetk lõpppeda ja siis jäävadki põhjalikud memuaarid kirjutamata. Aga see tähendaks paljudele tegelastele väljateenimatult rahulikku elu... Tuleks ikka anda täisnimedega ja lõpuni. Aga praegune töö ei jäta selleks piisavalt aega. Loodan, et nädala pärast, kui uus elu on stabiliseerunud, külastab mind viljastav Pegasus. Ja siis tuleb, tuleb, tuleb...
Head aega.