VII
Vastus jäi tal saamata, sest keegi laevalolijaist hüüdis samal hetkel: „Maa paistab!“ Tekkinud saginas ja jutuvadas polnud enam võimalik eriti midagi kuulda, isegi kui teine unetu olekski midagi öelnud.
Eesootavast peost elevil unetud laskusid kiiresti jahilt maale ja suundusid eemal tuledesäras paistva maja poole. Kõigi tuju oli hea ja nii jäi neil märkamata, et ühe palmitüve vastu oli toetunud kellegi tume kogu, kes rahulikult peopaiga poole sammuvat rahvast seiras.
Tõsi küll, viimaseks jäänud viiendale tundus, et ta oleks nagu midagi kuulnud ja tajunud kuid pidas seda eelpoolkäijate tekitatud müraks. Ta seisatas korraks pingul olles, kuulatades öövaikust kuid ohkas siis hetke pärast kergendunult: „Milline imeilus lõunamaa öö...“ ja sammus teistele aeglaselt järele kuni ka tema kuju neelas öö oma salapärasesse sametisse vaikusesse.
Kõigile jäi kuulmata mõni aeg hiljem tükk maad peopaigast eemal pimeduse varjus saarele maabunud mootorpaat, millest astus välja tõmmu jumega lühike kogu, kes endamisi pomises: „ Love conquers all obstacles, my dear...”
Sihikindlalt rühkis võõramaalane piki randa kiires tempos edasi, et jõuda sihtkohta. Näis, et teda ei suuda tema sihilt kallutada mitte miski, isegi mitte tornaado või maavärin.
Ta möödus rannas kahest inimkogust, kellest üks põlvitades kirglikult armuvandeid ja tõotusi jagas ning teine teda püsti tõusma keelitas ning seejärel tema käte vahele heitis, kirglik pilk silmis. Tegu oli loomulikult kolmanda ja üheteistkümnendaga, kes peolt minema hiilinult rannas privaatsust nautisid. Nemad ei näinud mööduvat külalist, sest silmi jagus vaid teineteise jaoks.
Võõramaalane heitis neile põgusa pilgu ja kiristas kuuldavalt hambaid. “Mina... ma leian su ülesse ja näitan veel, mida üks tõeline kirg tähendab”, võis kuulda teda mingis imelikus keeles enda ette sõnamas kui ta liivaluidetes kahlates üles majakese poole rühkis.