III
Samal ajal kui viienda toa ukse juures kostüümidraama toimus, lipsas kolmanda
toast välja üks naine. Paraku polnud pimedas hästi näha millise numbriga just tegu oli.
Igatahes kuulis hetk hiljem liftist koridori sisenenud kuues oma tuppa minnes, kuidas kolmas toas kõva häälega laulis.
Kuues pomises endamisi pahuralt, et pidagu oma suu kui laulda ei oska ning milline jube lauluvalik.
„Geez! Pidi mu tuba just tema kõrvale sattuma. Pidevalt kostab läbi mingeid kahtlaseid helisid ja laulmist. Kõvasti ja valesti.“
Kuues sisenes oma tuppa ja prõmmis igaks juhuks vastu seina, kuigi igasugused helid kõrvaltoast olid juba vaibunud.
Ta viskus ohates voodile, lebaskles seal veidi ning mõtles millist kleiti kapist valida. Tema mõtted katkestas koputus uksele... kuues tõusis ja läks ukse juurde.
„Austet leedi, olen valmis Teid saatma tänaõhtusel peol,“ kostis meeldiv mehehääl ukselt.
Kuues naeratas meelitatult ja teatas, et oodaku, tal läheb paar minutit aega. Virutas ukse enda järel kinni ning haaras kapist esimese ettejuhtuva kleidi, tõmbas selle kiiruga selga ning silus veel oma punaseid kiharaid. Ning valmis ta oligi.
Mõni minut hiljem võis kuuendat koos oma saatjaga näha lahkumas piki koridori.
Poole tunni jagu hiljem lahkunud kaheksas ja neljas, kes vestlesid ühest huvitavast kirjandusteosest, nägid vaid kolmandat koridori lõpus lifti sisenemas. Ülejäänud koridoris ja uste taga valitses vaikus.
„Ilmselt oleme viimaseks jäänud,“ nentis kaheksas kui nad neljandaga liftiga allapoole laskusid.
„Huvitav, et kolmandal oli nii kiire lahkumisega, aga no küll me sadamas näeme,“ lausus neljas.
Uksest väljudes nägid kaheksas ja neljas vaid seda kuidas kolmas istus tumedasse taksosse ja kadus õhtupimeduses sadamale vastupidises suunas.