Nõukaaja saabudes hävitati lõbumajad ja lõbunaised saadeti kuhugi mujale elama...

jopa kolla
Me kodus ei olnud midagi varjata. Ema tuli töölt, hakkas põrandaid ja pesu pesema. Põrandat pesi IGAL ÕHTUL, puhkepäeviti päeval.
Riideid pesi ka peaaegu igal õhtul.

pr. Molly
Usun, mu ema oli psühholoogiliselt nõrk. Igapäevane põrandate pesemine ei olnud ju vajalik, meil oli 3 tuba.
Samuti oli meil pesumasin, mida kordagi tööle ei pandud. Ema pesi kõike käsitsi.

Maja trepikoda pesi ema ÜKSINDA 2 korda nädalas vähemalt. Mitte ükski teine naaber ei pesnud mitte kordagi, miks nad pididki, kui mu ema nende töö ka ära tegi.
Mõtlen, kuidas naabritel piinlik ei olnud lasta mu emal üksinda pesta.

Ma küll ei kujuta ette, et hakkan naabrite eest koridori pesema. Pestakse ikka järjekorras.

Isa sai hiljuti 82. Ta ei ole tarvitanud alkoholi, ei ole suitsetanud.

Ühikarott
Isa ei saanud samuti aru, miks ema temaga ei räägi. Arvan, sellel oli psühholoogiline põhjus, milles isa süüdi ei ole.

69
Vanaemal-vanaisal oli heinamaa, suvel tegid heina. Ei olnud mingit varastamist.
Nad olid harjunud loomadega rabelema.

Tädil olid samuti loomad. Imetlen, kuidas ta jõudis töö kõrvalt loomi pidada. Mees käis tööl, nüüdseks surnud kahjuks.
Lapsi tädil ei olnud.

Häid jõule sulle P

Kuule P!
Lõpeta otsemaid see hala ja igavuse üle kurtmine.
Kui sul on töö ja tervist ka, siis selline halamine on lihtsalt häbiasi.Otsi ometigi endale mõni huvitav hobi, millega tegeleda ning kuna ka internet tundub olevat, saad sealt nii-nii palju huvitavat lugemist endale huvitava teema kohta, et selleks kohutavaks halinaks ei jää aega.
Häid jõule!

Eelmistele
Teile samuti häid jõule. Hakkan telekat vaatama.

Natuke kurb on, et kõike seda tegevust peab ÜKSINDA tegema.

oma viga et oled oma elu selliseks elanud.

Ära kurvasta, mina olen ka üksi kodus või tegelikult koos oma kassiga aga ikkagi.
Ostsin üht teist nämmat süüa ja juua ja päris tore on. Olen netis saanud tuttavaks hästi toredate inimestega üle maailma keelega räägin, väike kuusk on ja mulle meeldib. Ma olengi vist natuke teistsugune inimene, mind üldse ei häiri, et mu ümber pole palju inimesi.

Mulle just meeldib netis võõrastega suhelda, räägin mida ja palju tahan, löön arvuti kinni ja "külaline" läinud. Kõike saab arutada ja arvamusi väga mitmekesiseid. Hirmus tüütu oleks mingi endasuguse mammiga reaalis päevast päeva suhelda.

44-ne
Ega siis suhtlema ei pea iga päev. Liba - "sõbrannaga " suhtlesime ka harva. Kui tal oli isu minna endale meest otsima, siis kutsus ta mu kaasa.
Ei olnud meil mingit tihedat suhtlemist enne mu peigmeest.

Kui mul peigmees tekkis, siis " sõbranna " hakkas minuga pidevalt koos olema, et meid lahku ajada. Ja ajaski.

to P
Ei mõelnudki, et palju inimesi. Kui oli suurem seltskond, siis nooremana ei saanud ma üldse sõna suust, kokutasin ja mökitasin, ma ei osanud üldse rääkida, kui rohkem inimesi oli.

Näiteks ühiselamus toakaaslased pidasid sünnipäeva, istusin laua taga nagu tummahammas, ei saanud sõnagi suust ja kui midagi ütlesin, siis väga kohmakalt.

Pidasin silmas ühte - kahte inimest, mitte tervet seltskonda.

Aga kuidas meie siis aidata saame? Oma jutu järgi sobib sulle kirjutamine rohkem, aga tegelikult vajaksid oma suhtlemiskomplekside tõttu just reaalset suhtlust, et sellest ebakindlusest üle saada. Muutuma pead sina ise - mitte kogeledes ja mökitades teiste poole pöördumine, mis teistele emmaletõukavalt mõjub, vaid julgelt ja eneskindlalt! Üks on selge - foorumis kirjutades sa sellest murest lahti ei saa - mine reaalsesse ellu ja otsi tegevust!

eemaletõukavalt***

K
Ei istu suur seltskond, aga ühe - kahe inimesega saan ideaalselt hakkama.

Olen palju julgemaks muutunud. Suuremas seltskonnas ma lihtsalt midagi eriti ei räägiks, aga see kokutamine oli varem.
20-ndates olin seltskonnas küll väga kohmakas, nüüd olen 45 ja palju enesekindlam.

Sellegipoolest palju inimesi korraga mulle vestluseks ei sobi.
Ema ja isa olid samuti seltskonnas väga vaiksed ja eriti ei rääkinud.

Ühe sõnaga, mine ja arene! Kui saad 65, siis on ilmselt see harras hetk ükskord käes, mil sõbrannesid sugenema hakkab. :) Sul on liiga palju tingimusi sinu arvates eduka tulemuse saavutamiseks vajaminevast, suhtlemise suhtes oled ju päris pitspekk valmis ja niisuguse gurmee-maitsega pead paraku leppima sellega, mis sul praegu on. :) Mis peaks kedagi motiveerima sinuga suhtlema, vähe sellest sõprust pidama? Sellepärast oledki selline kuivand oks. Kui palju eneskindlam tähendab seda, et sa endiselt isegi teretada ei julge võrdlemisi tuttavat inimest tänaval, siis minu räme fantaasia maalib ikka üpris õudse pildi, milline sa 20ndates võisid olla, kui oli su kõrgpunkt, millest sa enda sõnutsi 20 aastat hiljem palju kaugemal oled. Paljude inimestega korraga suhelda nõuab isegi suhtlemisgeeniuselt suurt pingutust, aga ega sa selle peale ju ei tule, et suhtlemine on nagu ujumine, mitte et saal on pime ja rahvast täis ja siis sulle suunatakse kohtvalgus, et suhtlemise müsteerium alata võiks. :)

Nii tore, et sa ikka sõbrannat mainimast ei unustanud. Räägi temast meile ikka uuesti ja uuesti, ikka sama ja sama.

Minu vanavanemad pidasid ka palju loomi, Siberisse neid ei saadetud ja Kohtla Järvele samuti mitte.
Samas saadeti Kohtla Järvele perekond, kes oli kaasa aidanud küüditada inimesi ja neil muudeti isegi perekonnanimi ära, et nad saaksid olla nagu puhas leht ja neid maha ei löödaks, sest ega tõesti inimesed ei unustanud.
Samas tean ka seltskondi, kes saadeti linnast maale tööle, sest nende linnaelu ei kannatanud kriitikat, aga maale sigalasse nad sobisid küll.

Sina ei pruugigi teada, millega sinu esivanemad tegelesid ja millega nad seotud olid. Neil oligi vaja vait olla. Aga sinu ema teadis seda ehk küll, kuigi võib olla osaliselt vaid.

Muidu ei oleks olnud sellist hirmu pidevalt hingel.

Sina nüüd lunastadki oma esivanemate tegusid, sest energeetiliselt oled sina kõige sellega seotud. Seepärast pole mitmetele teist ka lapsi antud.

On maju, kus inimesed põlvkondi jutti varakult surevad, on isegi tänavate viisi halva energiaga maju, kus keegi õnnelikuks ei saa ja vaid hädad ja õnnetused saadavad neid inimesi. Mitte veesooned pole alati põhjuseks. Hoopis keegi inimene mõne jubeda teoga on jätnud sinna selle teo energeetilise needuse, mida nüüd seal elavad inimesed lunastavad oma kannatuste ja õnnetustega. Asjaosaline ise on aga ammugi siitilmast lahkunud.
Enamus meist ei taha või ei suuda uskuda nähtamatut jõudu, aga ometi juhib see meie kõigi eluteed vahest rohkemgi veel, kui me ise oskame arvatagi.

Ilusat jõuluaega sulle, P.

Kivike
Julgen küll teretada, aga igaüks ei taha seda minu tere. Selles asi.
Kui ikka näen, et ollakse tõrjuv, siis mis ma teretamisega peale pressin.

Jutt või asi
Ülikoolis keegi kaebas loomade pärast ja mu ema ei saanudki soovitud eriala õppida.

Küüditajad oleksid just ülikoolis aukohal olnud.

Tädi elas ikka edasi maal, kus ta terve elu elanud oli.

Küüditajaid just poputati ja edutati.
Mu ema elas üle 20 aastat ÜHISKÖÖGIS. Olin laps, me kõrvaltoas elas tige vanatüdruk, kes lapsi ei sallinud.
Ma ei julgenud isegi wc-sse ja kööki minna, kartsin seda vanatüdrukut nagu tuld.

Hirm võib tulla vabalt ilma põhjuseta, kui selleks on psüühiline eelsoodumus.

Näiteks mul oli lapsena ja noorena hirm, et äkki ütlen midagi, mis teistele ei meeldi ja nad lähevad mu emale kaebama ja siis tuleb kodus skandaal.

Tegelikult see mõni kasutaski seda ära ja kaebaski. Neile meeldis vaadata, kuidas ema reageerib. Nii kihvt oli ju kedagi õrritada, kellele mõjus.

Jutt või asi
Tädi samuti ütles ema matustel, et ema saadeti Ida- Virusse kui Nõukogude korra vaenlane. Nagu kulakud saadeti Siberisse, kel oli suur loomapidamine.

Hilisemateks hirmudeks ei olnud tegelikult mingit põhjust, aga teise inimese pea sisse ei näe.

Samuti ei tea, miks ema ja tädi kõiki naisi ja tüdrukuid endast paremaks pidasid.
Huvitav, et nad ainult naisi kiitsid, meestest ei olnud kunagi juttu.

Seda küll, et need tõelised küüditajad, kes hiljem hüvesid nautisid ja ka praegusajal istuvad sobivatel kohtadel ja elavad hästi, need on ooper omaette, need on külmaverelised ja reeturlik element. Kameeleonid, kes sõrmenipsuga vahetavad värvust vastavalt oludele.

Aga need, keda mina tean ja kes Kohtla Järvele saadeti ja kellel nimi vahetati, need ei saanud mingeid hüvesid, nende last ei lastud lennukooligi. Ju siis polnud võõrastele usaldusväärsed. Inimesed teevad teinekord tegusid ja väga alatuid, niisama pugemisest ja kartusest. Jah, pugeja, see on vastik tiitel, aga nii ta kahjuks on.

Kas sa kartsid oma ema?
Oli ta siis nii ülekohtune sinuga või läks metsikuks, kui sa miskit korda saatsid?!
Hämmastav.
Ja isa oli aina mures, miks ema ei räägi?!

Kui suur oli sinu ema ja isa vanusevahe?

Miks sa minule ei vastanud? Millal see virumaale saatmine toimus?
Kas saadeti vanavanemad ja ema läks lapsena kaasa, aga kuidas tädi siis maha jäi? Või see tädi oli isa poolt tädi? Millised isa poolt vanavanemad/sugulased olid, ka kõik naisi kiitvad või?

Ok, ma võin mõista, et laps kuulas ja kartis ema. Aga hiljem? Ikka täiskasvanuna ka kartsid või?

Ma juba mõeldes kuulen seda kisa kui ma oma pubekat koledaid riideid kandma sunniksin.

Kas isa on külas ära käinud, said temalt midagi teada, et miks teie elu niiii veider oli? Või temaga ka ei julge rääkida.

Eks küüditajate puhul kehtib sama nagu elus ikka, et suured sead tõllas ja väiksed võllas.

69
Ema suunati Ida-Virumaale tööle peale ülikooli lõpetamist.
Vanaema ja vanaisa elasid oma talus edasi ja tädi elas samuti samas maakohas edasi.
Tädi on terve elu ühes kohas elanud.

Ei, isa sugulased küll niimoodi ei kiitnud. Isa oli ainuke laps, ta öde ja vend surid sündides.

Miia
Isa ka ei saanud aru, miks ema temaga ei räägi. Isa on öelnud, et ei mõista seda.
Üldiselt isa oli väga tagasihoidlik, hoidis omaette, ta ei tahtnud nägelemist ja tülisid.

Arvan, isa sai täpselt sama vähe aru nagu minagi.

Jutt või asi
Ema ja isa vanusevahe on väike.
Kartsin väga kodust skandaali, seepärast ma ei julgenudki teistega rääkida.
Koogutamine oli ebameeldiv, aga kui ma ei koogutanud, siis oli hirm, et minnakse kaebama.
Skandaal võis tulla ainult sellest, kui ma mõne enesekindla tüdrukuga rääkisin.

Täielikult ei teagi, miks nii käitus. Üks põhjus oli hirm kindlasti.

muide, nõukaajal suunatigi inimesi tööle peale kooli lõpetamist. Kõiki suunati. sinu ema siis suunati ida-virusse. ilmselt ta õppis ülikoolis ainet, mille spetsialisti oli ida-virus vaja. keemik nt? vm?

Kas sinu ema suunati peale ülikooli Ida-Virumaale st Kohtla Järvele tööle või karistuseks, üksi või koos isaga juba. Kui üksi, siis kas ta leidis isa K-Järvelt ja sina sündisid seal. Kus vend sündis ja kui palju sul vanusevahe vennaga on?
Kui vanaema ja vanaisa jäid oma koju edasi, siis polnud ju vanaema loomades asi. Asi oli muus.
Ja kui seal Kohtla Järvel sinu emasse ja sinu peresse imelikult või lausa vaenulikult suhtuti, siis oligi asi muus. Milles?

Niisama lambist ei hakka võõras inimene teist võõrast kiusama ja niisama lambist ei kardeta ka teist võõrast ja ei tooda oma lapse psüühikat ohvriks. Lihtsalt niisama ei koogutata.

Ma arvan, et siin on midagi hoopis muud mängus, mida kas P ei räägi või ei tea temagi, sest tallegi pole räägitud ja kas vaene isagi kõike ausalt teab?!
Võib olla isa abielluski su emaga selleks, et puhtaks pesta su ema määritud nimi ja minevik. Rahvas aga kas teadis või aimas ja seda su ema kartiski.
Seepärast ta küüriski aina põrandaid ja koristas, kompenseeris selle puhtusega seda roojasust, mis temal lasus. Kas vabatahtlikult või vägivaldselt, seda teadis vaid tema ise.

Mina sinu asemel teeksin dna-testi.

Kuule P, kas sa mängid lolli või oled loll??
50 lehekülge oled jahunud rängast küüditamisest ja nüüd tuleb välja, et ema suunati tööle.
See ikka täiesti teine teema.
Samas oled väitnud, et ema ei pääsenud ülikooli, millise kooli järel ta siis tööle suunati??

P, halloo, kus oled, tule räägi meiega...
Tahaks juba lugeda, mida sa neile küsimustele siin vastad.
Mind täitsa huvitab sinu lugu ja taust.

See P ju mängib siin teiega, kas te aru ei saa?

vahepeal puhkab ja mõtleb uut stoorit välja

Kohe saame "uus uudiseid" sõbrannast

vea parandus
Kohe saame "uusi uudiseid" sõbrannast