Kuna eelmine teema siin on moosimao ja ka angi poolt nii ära lagastatud, siis teen pigemini uue kui et hakkan seda jälle täiendama. Omalt poolt palun tungivalt mitte antud teema juures sõna võtta eelpool nimetatud isikutel. lihtsalt minge mööda ja pidage mokk maas või tehke endile oma teema, eks!!!! Siit siis lugu sellest kui õnnetud on sellised lapsed, kelle vanem(ad)on homo(d).
Tõe kvartett“: homoseksuaalsete vanemate täiskasvanud lapsed tunnistavad samasooliste „abielu“ vastu
Samal ajal, Sample Imagekui 5. ringkonna apellatsioonikohus (5th Circuit Court of Appeals) otsustab kolmes osariigis samasooliste „abielu“ keelustava seaduse tühistamise üle, on neli homoseksuaalsete vanemate üleskasvatatud last esitanud kohtule avalduse, öeldes, et valitsuse tunnustus homoseksuaalsele partnerlusele võib tuhandetele lastele tähendada katastroofi.
Neli homoseksuaalsete vanematega kasvanud ameeriklast – Katy Faust, Dawn Stefanowicz, B. N. Klein ja Robert Oscar Lopez – on igaüks esitanud apellatsioonikohtule avalduse, milles väljendatakse vastuseisu samasooliste „abielu“ seadustamisele. Jagades lapsepõlvemälestusi kodudest, mille nende vanemate seksuaalsed ihad muutsid sügavalt düsfunktsionaalseks, ning vanemate „gei“-identiteediga kaasnenud radikaalsest subkultuurist, väidavad kõik neli, et abielu mõiste laiendamine homoseksuaalsetele paaridele viib tõenäoliselt lugematute laste ärakasutamiseni poliitilistel ja isiklikel eesmärkidel.
„Kasvasin oma ema ja tema partneri(te)ga õhkkonnas, milles gei-ideoloogiat kasutati surve avaldamiseks, karistamiseks ja alandamiseks,“ kirjutas B. N. Klein oma lesbist ema ja tema arvukate elukaaslaste kohta. „Olen näinud, et lastest saavad homoseksuaalsetes kodudes sageli aksessuaarid, mida avalikult [sic!] demonstreeritakse, tõestamaks gei-perede samaväärsust heteroseksuaalsete peredega.“
„Ma ei arva, nagu oleks kõik geid de facto halvad lapsevanemad. Samas tean kindlalt, et kogu mu elu jooksul pole gei-kogukond kunagi asetanud lapsi esikohale, suhtudes neisse pigem kui omandisse, mineviku eksimusse või poliitilisse vahendisse, mida saab riietada ja viia nagu väljanäitusele, et endast head muljet jätta,“ kirjutas Klein. Ta lisas, et lesbilise ema lapsena survestati teda pidevalt ema gei-identiteedile „pöörama tähelepanu ja seda avalikult heaks kiitma“. Talle sisendati, et „mõned juudid ja enamik kristlasi on rumalad ja vägivaldsed ja vihkavad geisid“ ning et homoseksuaalid on „loovamad ja andekamad, kuna nad ei ole allasurutud, ja on loomult „tundelisemad“.“
Erinevalt Kleinist, kes peab oma kasvatust ahistavaks, ütles Robert Oscar Lopez kohtule, et peab üleskasvamist oma ema ja tema pikaajalise partneri hoole all „võimalikest parimateks tingimusteks, mis samasooliste paari kasvatatud lapsel saavad olla“. Sellegipoolest tunnistas ta, et isakuju puudumine koos radikaalse gei-kultuuriga, mille mõju all ta kasvas, põhjustasid tema enese seksuaalsuses laastava segaduse. Rahuldamaks vajadust saada tunnustust ja armastust vanematelt meestelt hakkas ta teismeeas homoseksuaalseks prostituudiks.
„Kui samasooliste vanemluse „eksperdid“ oleks mind 1985. aastal teaduslikult uurinud, oleks mind peetud LGBT pereelu kõige roosilisemaks näiteks,“ kirjutas Lopez. „Aga ilusa fassaadi taga oli mitmeid probleeme.“
„Tundsin suurt seksuaalset segadust,“ kirjutas Lopez. „Mul oli seletamatu kinnisidee astuda seksuaalsuhtesse vanemate meestega ... ma tahtsin seksida oma isa vanuste meestega, ehkki tol ajal ei saanud ma õieti arugi, mida ma tegin.“
„Raha, mida ma seksi eest sain, oli muidugi kasuks, võimaldades kulutada rohkem, kui pitsabaaris ja oma ema [psühhiaatria]kliinikus teenides. Aga rahast olulisem oli soov tunda vanema meesterahva armastust – isegi kui seda oli vaid pooleks tunniks.
Lopez ütles, et olles rääkinud kümnete homoseksuaalsetest kooseludest pärit täiskasvanud lastega on paljudel neist jagada sarnaseid lugusid valust ja kannatustest, mille on põhjustanud bioloogilise vanema puudumine ja vastumeelne „kasuvanema“ tüüpi suhe, mida nõudsid homoseksuaalse vanema partnerid. Lopez kirjeldab oma avalduses üheksat lugu, lisades samas, et paljud loobusid tunnistamast, kartes homoaktivistide kiusamist. Lopez ise on seda juba kogenud.
„Samasooliste paaride poolt kasvatatud lapsi, kes julgevad tunnistada sellise vanemluse vormi puudusi, ootab tõeline kadalipp,“ kirjutas Lopez. Pärast esimest avalikku sõnavõttu kasvamisest lesbi pojana ahistasid homoaktivistid tema tööandjaid ning levitasid internetis tema kohta laimu. „Järeldan, et sellises õhkkonnas on laste paigutamine samasooliste paaride kodudesse ohtlik, kuna neil puudub võimalus ja vabadus väljendada ema või isa kaotamisest põhjustatud negatiivseid tundeid. Tegelikult on nende kartusel ka alust.“
Katy Faust tunnistas samuti, et homoseksuaalide lapsed on sunnitud vaikima, kuna gei-aktivistid ähvardavad neid avaliku häbistamise, karjääri rikkumise ja veel hullemategi asjadega, kui nad julgevad seista vastu samasooliste „abielule“.
„Mõned gei-vanemate täiskasvanud lapsed ei julge avalikult abielu üle arvamust avaldada, kuna kardavad rikkuda suhteid lähedastega,“ kirjutas Faust. „Paraku on paljud gei-abielu propageerijad teinud samasooliste abielu toetamisest ainsa võimaliku lojaalsuse märgi meie LGBT perekondade ja sõprade ees.“
„Kahepalgeliseks ja vihkajaks tembeldamisest on saanud väga võimas ja efektiivne vahend vaigistamaks neid, kes ei toeta homoaktivistide abielutaotlusi,“ jätkas Faust. „Suurema osa oma elust täiskasvanuna hoidsin ma oma arvamuse abielust ainult enda teada. Mind ajab iiveldama süüdistus, nagu oleksin kahepalgeline ja gei-vastane sellepärast, et usun loomupärasesse abielusse.“
„Sildistamise kartuses olin aastaid vait,“ tunnistas Faust, „ega otsinud võimalust oma vaateid väljendada. Nüüd olen aga jõudnud arusaamisele, et minu ja teiste vaikimine on võimaldanud diskussiooni juhtida neil, kes väidavad, et „abieluvõrdsuse“ vastasust saab põhjustada ainult vaenulikkus, ignorantsus ja propaganda.“
Faust ütles, et tema avalik vastuseis samasooliste „abielule“ tuleneb veendumusest, et igal lapsel on õigus suhtele oma ema ja isaga.
„Kui me institutsionaliseerime samasooliste abielu..., ei taga me enam mitte kodanike õigust elada nagu nad soovivad, vaid propageerime samasooliste liite,“ kirjutas Faust. „Me normaliseerime perestruktuuri, milles laps jäetakse püsivalt, igapäevaselt ilma kas mehelikust või naiselikust eeskujust, ning suhtest vähemalt ühe bioloogilise vanemaga. Oleme jõudmas olukorda, kus meie kultuuriline narratiiv kinnitab lastele, et neil ei ole põhimõtteliselt õigust ei loomulikule perestruktuurile ega oma bioloogilistele vanematele – et lapsed eksisteerivad ainuüksi täiskasvanute soovide rahuldamiseks.“
Teiste tunnistajate öelduga haakub ka Dawn Stefanowiczi avameelne ja värvikas kirjeldus lapsepõlvest pidevalt partnereid vahetava homoseksuaalse isaga, kes hiljem suri AIDSi.
„Enne täiskasvanuikka jõudmist ning isikliku identiteedi ja teatud iseseisvuse saavutamist oma LGBT vanemast, partneritest ja subkultuurist on gei-kodus kasvamise tagajärgede üle arutlemine üsna keeruline,“ kirjutas Stefanowicz. „Sageli sunniti meid heaks kiitma ja tolereerima kõiki seksuaalsuse väljendusi, kaasa arvatud mitmed erinevad seksuaalsuse ja sooidentiteedi eelistused.“
„Lastena ei lubata meil väljendada oma vastuseisu, valu ja segadust,“ kirjutas Stefanowicz. „Enamik gei-kodudest pärinevatest täiskasvanud lastest ei tunne end piisavalt turvaliselt ja vabana, et avalikustada oma elukestvaid probleeme. Nad kardavad kaotada professionaalset tegevusluba, jääda töötuks valitud erialal, kaotada sidet mõne pereliikmega või rikkuda sedagi suhet, mis neil on oma gei(de)st vanema(te)ga. Mõned gei-vanemad on ähvardanud jätta lapsed ilma pärandusest, kui need ei aktsepteeri nende tolle hetke partnerit.“
„LGBT huvigrupid ja nõndanimetatud laste tugigrupid on sageli vaid fassaadiks liikumise varjatud küljele, mis vaigistab, hirmutab ja ähvardab lapsi, kes tahavad tõde avaldada ning lubades meil rääkida oma lapsepõlvest ainult poliitkorrektset versiooni,“ jätkas Stefanowicz. „Need huvigrupid taotlevad samasooliste abielu poliitilist ja õiguslikku tunnustamist, jättes täiskasvanute seksuaalsete õiguste eest seistes tähelepanuta kohutava ebavõrdsuse, püsivad kaotused ja eelarvamused, millega peavad silmitsi seisma lapsed. Lapsed kaotavad igaveseks õiguse tunda ja olla üles kasvatatud oma abielus olevate bioloogiliste vanemate poolt.“
5. ringkonna apellatsioonikohtu kolmeliikmeline kohtunike kolleegium kuulas eelmisel reedel (10.01.2015 – toim) suulisi argumente kolme osariigi samasooliste „abielu“ keelavate seaduste kohta. Otsuseni jõudmine võib aga võtta kuid.
Samal ajal lükkas USA Ülemkohus esmaspäeval (12.01.2015 – toim) tagasi kaebuse alama kohtuastme otsusele, mis kinnitas Lousiana osariigi keeldu samasooliste „abielule“. Lähiajal selgub, kas Ülemkohus asub üle vaatama ka samasisulisi keeldusid Ohios, Michiganis, Kentuckys ja Tennessees.
Kirsten Andersen, LifeSiteNews
Tõlkinud Maria Vooglaid