Rahul :))

Muide, kas sa seda vilmi said vaadata? Uue adobe flash playeri said ilusti installitud?

hh,

ei vaadanud veel, oli muud tegemist, aga installisin jah, läks käima ka, siis katkestasin, kell oli palju.

ma olen seda tegelikult ju korduvalt näinud, aga häid filme võib alati üle vaadata ja eks esimesel võimalusel ma seda teengi.

mul muide vaatamata veel mõned shakespeared:)

need ootavad ka järjekorda.

No oki.. head.. ee, varahommikut :)

Teie keskustelu tekitab häid äratundmisi, eriti Manka suhkrutoosi ja lemmiktaldriku näide, kangesti tuttav tuleb ette :DD
Hh, ma ei arva, et ma oleks mingi erandite erand, aga mina olen säärastes situatsioonides vihane pigem enda peale kui samas situatsioonis mehe või lapse peale, neile oskan ma ikka mõne vabanduse välja otsida :)

Kiisumiisu,
"aga igal sammul mõelda, et kuidas istuda ja astuda, et see teisele meeldiks...see on kas liigne orjalikkus või selline ahviarmastus, mis võib muutuda iseeensest segavaks...et ära mõistatada, mida teine just soovib. ja kui see võtab ööpäevast 24 tundi, siis...pole oma elu nagu ollagi?
ja vaevalt see vastastikune saab olema?
vastasel juhul tegeletaks vaid teineteisega ja töökohustused jääksid unarusse...
vahest pensionärid saaksid omale sellist elu lubada?"

Selleks peaks olema koos 2 isiksust, kes on enesega rahujalal, kes ei sõltu hingeliselt väga üksteisest (see igal sammul mõelda, kuidas istuda-astuda), samas on suhe arvestamine ning kompromiss, milles tehakse järelandmisi, kuid püütakse jääda iseendaks. Kui ükspool suhtest annab ja muudab teisepoole elu võimalikult mugavaks ja pingevabaks ning teine ei panusta just üleliia, ei pea see suhe kaua vastu.

Ma olen siin mitmeid kordi rääkinud isikute egalitaarsusest ja ideede elitaarsusest ja enamasti kohanud täielikku mittemõistmist. Ei hakka ma refereerima, ega oma sõnadega ümber jutustama, vaid pasteerin siia ühe artikli, kuigi ka see on paljude arvates out :)

***

GREG KOUKL: Sallimatu sallivus

Ilmselt pole ükski teine kontseptsioon meie poliitiliselt korrektses kultuuris nii kõrgelt hinnatud, kui sallivus. Kahjuks on üks üllamaid vooruseid nii ära väänatud, et ta on muutunud paheks.

Idee on väga populaarne postmodernistide hulgas, see tõug radikaalseid skeptikuid, kelle ideed nõuavad tingimusteta lugupidamist. Nende sõjahüüule -"tõde pole olemas" - järgneb sageli nõue sallivuseks.

Salliv inimene on väidetavalt neutraalne, täiesti erapooletu, igal isikul on õigus ise oma seisukohalt asju otsustada. Mingit hukkamõistu pole lubatud. Mingit isiklike vaadete "peale surumist" ei tohi olla. Arusaam, et kõik seisukohad on võrdselt kehtivad on relativismile pühendunud ühiskonnas eeldus. Aga see on müüt.

Kogu enesekindla kelkimise juures esitavad relativismi kehtestajad tegelikult kaks tõde - ühe ratsionaalse ja ühe moraalse. Esimene on ratsionaalne "tõde", et tõde pole olemas, mis on selgelt vastukäiv. Teine on moraalne tõde, et igaüks peab sallima teise seisukohti.

Tuleb välja, et tänapäevase definitsiooni kohaselt pole mitte keegi salliv. Ei saagi olla.

Tegin sel sügisel ühes Iowa kristlikus keskkoolis katse. Kirjutasin tahvlile kaks lauset. Esimene esindas tänapäevast arusaamist sallivusest:

"Kõik seisukohad on võrdsed ja ühtegi ei tohiks pidada teisest paremaks."

Kõik noogutasid nõustuvalt. Siis kirjutasin teise lause:

"Jeesus on messias ja judaism eksib, kui seda ei tunnista."

Kohe lendasid käed üles. "Te ei saa seda öelda," hüüti ärritatult. "See on lugupidamatu. Kuidas teile meeldiks, kui keegi ütleks, et teie eksite?"

"Tegelikult öeldakse mulle seda kogu aeg," märkisin ma, "kaasa arvatud just praegu. Aga miks peaks see mind häirima, et teiste meelest ma eksin?"

"See on sallimatu," ütles üks tütarlaps, juhtides tähelepanu sellele, et teine lause on vastuolus esimesega. Mida ta aga ei märganud, oli see, et esimene lause oli vastuolus ka iseendaga.

Kui kõik seisukohad on võrdsed, siis seisukoht, et kristlastel on parem arusaamine Jeesusest, kui juutidel, on sama tõsi kui arvamus, et juutidel on parem arusaamine kristlastest. Aga see on ju lootusetult vastukäiv. Kui esimene lause annab sallivuse tähenduse, siis ei saa keegi olla salliv, kuna „sallivus” on lõppkokkuvõttes jaburdus.

„Te peate hülgama moodsa moonutuse sallivusest ja naasma klassikalise arusaama juurde,” ütlesin ma ja kirjutasin tahvlile järgmised kaks põhimõtet:

Olge egalitarist isikute suhtes.

Olge elitarist ideede suhtes.

Egalitaarse all pean ma silmas võrdsust. Kohelge teisi nagu nad oleks samaväärsed teiega.

„Kui te olete elitarist ideede suhtes, siis te tunnistate, et mõned ideed on paremad kui teised. Ja on ka. Me ei kohtle kõiki ideid, nagu oleks nad neil sama väärtus, muidu satume me vastukäivustesse. Mõned ideed on head, teised halvad. Mõned tõesed, teised väärad. Mõned geniaalsed, mõned lihtsalt rumalad,” ütlesin ma.

Esimene põhimõte, mida võib nimetada ka viisakuseks, on klassikalise sallivusidee tuumaks. Sallivus määrab, kuidas me käitume nende inimestega, kellega meil on eriarvamus, mitte seda, kuidas me käitume ideede suhtes, mida valeks peame.

Me respekteerime neid, kellel teistsugused veendumised, kui meil, koheldes neid viisakalt ning võimaldades nende ideedele ruumi avalikus arutelus. Me võime nende ideedega rängas eriarvamuses olla ja ägedalt vastu vaielda avalikus arutelus, kuid me näitame üles lugupidamist isikute vastu, kellega meil on eriarvamus.

Klassikaline sallivus nõuab, et igat isikut koheldakse viisakalt, andes talle vabaduse esitada tema ideid ilma hirmuta karistuse ees, sõltumata neist ideedest, mitte seda, et iga seisukoht on võrdse väärtusega.

Neid kahte kategooriat aetakse pidevalt segi sallivuse müüdi veesogajate poolt. Seisukoht, et ühe inimese ideed ei saa olla paremad või tõesemad, kui teise omad on lihtsalt absurdne ja vastukäiv. Väita, et kellegi seisukohad on ekslikud, ebamoraalsed või lihtsalt rumalad ei riku mingil moel mõistlikku sallivuse standardit.

Pange tähele, et lugupidamine on suunatud isikule. Kas tema käitumist peaks sallima on täiesti teine teema. Meie seadused lubavad inimesel uskuda, mida ta tahab - ja tavaliselt on tal ka vabadus oma uskumisi väljendada - kuid ta ei või käituda, nagu tahab. Mõned käitumised on ohuks ühishüvele. Selle asemel, et neid sallida (lubada), seadus keelab neid. Abraham Lincolni sõnul: pole olemas õigust teha halba.

Moodne definitsioon sallivusest pöörab klassikalise formuleeringu pea peale:

Olge egalitarist ideede suhtes.

Olge elitarist isikute suhtes.

Kui sa lükkad tagasi teise isiku seisukoha, süüdistatakse sind automaatselt lugupidamatuses selle isiku vastu. Selle uue sallivuse idee kohaselt ei tohi olla vastu ühelegi ideele ega käitumisele - isegi, kui seda tehakse väärikalt - ilma, et sind süüdistataks ebaviisakuses.

Iroonia on selles, et tulemuseks on elitarism isikute suhtes. Kui ma arvan, et minu ideed on paremad, kui teisel, siis võib mind kohelda halvasti, avalikust elust tõrjuda, verbaalselt solvata, olla ebaviisakas, mühaklik ja - uskumatu küll - sallimatu. Mind võib isegi kohtusse kaevata, karistada või suunata vägisi ümberõppimisprogrammidele.

Sallivus on seega enda vastandiks muutunud: salli enamikke seisukohti, aga ära salli (näita üles lugupidamist) neid, kes ei nõustu nende seisukohtadega. Vastuväidete esitajatele pannakse silte nagu „oma seisukohtade peale surumine” ning nende suu pannakse kiiresti kinni.

See on jabur ning tuleks lõpetada. Sallivuse müüt sunnib kõiki vältimatult võimatusse olukorda, kuna ükskõik millises vaidluses on igal isikul seisukoht, mida ta peab õigeks.

Klassikaline sallivus omab kolme elementi: (1) lubada või võimaldada (2) väljendada seisukohti, millega ei nõustuta, (3) pidades samal ajal lugu asjaosalistest isikutest. Pange tähele, et me ei saa sallida kedagi ilma, et me temaga eriarvamusel oleks. See on ülioluline. Me ei „salli” inimesi, kellega oleme samal seisukohal, nad on meie poolel. Pole midagi vaja alla neelata. Sallimine on mõeldud nende jaoks, kellest me arvame, et nad eksivad, ometi kohtleme me neid viisakalt ja lugupidamisega.

See keskne element klassikalise sallivuse juures - eriarvamus (elitarism ideede suhtes) - on täielikult kaduma läinud moodsas moonutuses sallivusest. Tänapäeval, kui sa arvad, et kellelgi pole õigus, nimetatakse sind sallimatuks sõltumata sellest, kuidas sa teda kohtled.

See tekitab huvitava probleemi. Selle jaoks, et tõelist sallivust üles näidata, peab kõigepealt arvama, et teine eksib. Ometi, selle välja ütlemine toob juba süüdistuse sallimatuses. Tegu on lahendamatu olukorraga. Selle lähenemise kohaselt on tõeline sallivus võimatu.

Enamus sellest, mis tänapäeval sallivuse nime alla mahub, pole midagi muud, kui intellektuaalne argpükslikkus, kartus intelligentse kokkupõrke ees. Need, kes vehivad sõnaga „sallimatu” ei soovi väljakutset oma ideedele teiste ideede poolt või ei suuda haarata eriarvamust või isegi neid kaaluda. Lihtsam on virutada solvang - „sa oled sallimatu” - kui astuda vastu ideele ja see kas ümber lükata või lasta end sellel muuta. Tänapäeval on „sallivus” muutunud sallimatuks.

Ükskõik, millal teid süüdistatakse sallimatuses, küsige alati definitsiooni. Kui sallivus tähendab neutraalsust, et kõik arvamused on võrdselt tõesed, siis ei ole keegi iial salliv, kuna keegi pole iial neutraalne omaenda arvamuse suhtes. Juhtige tähelepanu sellele vastuolule uues definitsioonis. Juhtige tähelepanu sellele, et taoline sallivus on müüt.

Täpitriin

Tahtsin just hakata rõõmsasti kaasa noogutama, aga lugesin su kommi lõpuni ja nägin vastuolu su pöördumistes minu ja kiisumiisu poole..

No kuidas siis niimoodi oletigi olla saab, et sa leiad ühel juhul mehele ja lapsele vabandusi, aga teisel juhul ei leia? Miks peab su mees panustama, kui sina ise tahad ta elu muuta mugavaks ja pingevabaks?

Hh, vaata kui hea, et sa ikka mõttega ja lõpuni loed ;)
"Kui ükspool suhtest annab ja muudab teisepoole elu võimalikult mugavaks ja pingevabaks ning teine ei panusta just üleliia, ei pea see suhe kaua vastu." - see oli minu väide.
Ma väidan, et väga ebavõrdselt panustajate suhe ei pea kaua vastu, ERITI kui ühel poolel tekib tõrge ja iseteadvuse kasv. Kui mees leiab, et ongi loomulik, et naine käib täiskohaga tööl, hoolitseb laste ja majapidamise eest ning naisele nii sobib, on kõik korras. Kriis tekib siis, kui ühelepoolele enam ei sobi - naine tahaks, et mees ka teeks midagi või mees leiab, et naine võiks tuba koristades näha välja nagu Maaja esikaane tüdruk.

Hh, üks isiklik küsimus, kui kaua sa ööpäevas magad ja kas seda on piisavalt su arvates? Sa oled jalul veel 5:45 ja uuesti kirjad 8:15 ning ei mingeid väsimusmärke.

Hh,
"Miks peab su mees panustama, kui sina ise tahad ta elu muuta mugavaks ja pingevabaks?"
Kas arvad, et armastus on ainult andmine, lootmata midagi vastu, toitudes sinu seesmisest jõust ja energiast? See ei ole ammendamatu, kuskil on ees inimlikud piirid. Kui ükspool annab ja teine võtab kõike lahkelt vastu, lastes end ümmardada, nautides teise armastuse aupaistet, siis toita võib muidugi ka peegeldus tema näos ja tema heaolu ja rahulik olek, aga kauaks? Sõnades on tihti kõik ilus, tegelikkuses ma ei usu sellise suhte pikka iga, sest inimene ei ole reeglina nii isetu ja oma vajadusi allasuruv.

Täpitriin
Lõppeda võib ka suhe, kus nii mees kui ka naine käivad täiskohaga tööl, kasvatavad ühtmoodi lapsi ja hoolitsevad majapidamise eest. Ka selline suhe võib ühele pooltest mingil hetkel sobimatuks muutuda.. Või sa välistad sellise võimaluse?
Minu arvates pole tähtis, milline on kooselu vorm, peaasi, et see rahuldaks mõlemaid pooli, mõrad hakkavad suhtesse tekkima siis, kui kaob ära tahtmine teha ja olla ja seda asendab kohustus.
Kujuta ette pulma, kus pruut kõhukesega(aastat paarkümmend tagasi küllalt sagedane nähtus) ja küsib ametnik oma traditsioonilise küsimus: "Kle sina, peig, kas sa tagad seda tüdrukut naiseks võtta?"
Ja peig vaatab teda ja tüdruku kõhtu ja siis jälle teda ning vastab: "Ei tahaks, aga ma pean ju."
Milline skandaal oleks. Millised pisarateojad ja rikutud suhe..

Aga mõni aasta või kuu hiljem ei küsi keege, et kas sa tahad - sa pead ja ei mingit mokakobinat ning see on nurrmaalne enamuse arvates.

Veel arvan ma seda, et suhe ei ole mingil juhul palgatööga võrreldav.. see on pigem hobi või looming.. seda just sinu suhtumise poolest su enda tegemistesse ja andmistesse.. Sa ei pea, aga sa tahad..
Ja mis pagana isetus see siis on, kui sa teed seda, mida sina tahad.. Kui aga teine pool hakkab sult nõudma, et sa Maaja kaanetüdruk oleks, siis pole see ju enam sinu vaba tahe ja tulevad mängu kohustamise elemendid.

Mis su isiklikku küsimusse puutub.. Kas sa siis ei tea, et hobused magavad püstijalu. Ma magan praegu kaa ja see, mida sa loed, on hobuse unenägu :)

Hh, loomulikult, seda ma tahtsingi öelda, et oluline on see, et olemasolev andmise-saamise vahekord osapooli rahuldaks, pisikese agaga, et asi ei peaks jõudma väga kreeni.
Oota nüüd, kas isetus sinu arvates on see, kui mulle küll ei meeldi, aga ma ikkagi teen, sest mu partnerile meeldib, kui ma nii teen, et kui juba tekib rõõm tegemisest näiteks igaõhtune söögitegemine pole kohustus, vaid rõõm, siis automaatselt pole see enam isetu, vaid ma ju ka tahan vaaritada ja kokata ning katsetada pliidi ees ning ma teeksin seda ikka, kas mul on pere või olen ainus sööja.
Linnalaps nagu ma olen ei tea jah, ma mõtlesin, et nad nagu koerad magavad. Igatahes sisukad unenäod sul ;)

Täpitriin

Ja ikkagi.. inimeste omavahelises suhtes pole mida liiga. Kui mees ütleb poes naisele mida osta, või naine saadab nehe poodi ja annab talle kaasa nimekirja, siis pole selles miskit hullu kui ainult mõlemad sellega rahul on.. jne.

Mis aga isetusse puutub, siis on see.. spunk. Lihtsalt mingi nimetus, millega sa mingit asja või olekut tähistad. Minu arvates on see vaid subjektiivne hinnang, kas pidada inimest suhtes isetuks või isekaks.. Noh näiteks tahan ma sind kätel kanda üle porilombi.. kui sa sellele vastu oled, aga ma su ikkagi sülle kahman, siis vaevalt, et sa mind isetuks peaksid.. ikka isekaks, kes sinuga ja su tahtmistega ei arvesta. Aga kui sa sellega nõus oled ja mina tahan sind kanda.. kus siin see isetus mängu tuleb- ma mitte ei mõista..

150 kommi veel ja tuleks tuhat.. see oleks vist miskit enneolematut delfi naisteka ajaloos?

Hh, kõige parem, lihtsalt tee, ära küsi nõusolekut ja küll siis kätelkantu hämmeldunud pilk, heatahtlik naeratus või hullemal juhul su tulitav põsk räägib juba, mis ta su üllatusest arvab :))
Teisisõnu isetu tegu on ääretult arukordne.

Jajah, ootamatult.. teine võib sedasi kreepsu saada.

Kuid kuna isetus on hinnanguline, siis oleneb vaid hindajast, mida ta isetuseks peab. Noh näiteks anda kerjusele viis krooni.. sedagi võib isetuks teoks pidada, aga harukordset pole selles midagi.
Ja pealegi, kui inime ennast ise isetuks pidama hakkab, siis selles on juba väga palju isekust..
"Küll ma olen ikka hää- andsin kerjusele kümme krontsi."

Muide, Martin Luther olevat Wormsi riigipäeva ees seistes öelnud: "Siin ma olen, sest teisti ma ei saa."
Kuigi sõbrad olid talle soovitanud sinna mitte minna, kartsid tema elu pärast.. Oli ta minnes isekas või isetu?

Hh, nii on ju paljude asjadega - enesekiitus minevat haisema, kuid kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise :))
Eriti tore on su kalamehejutt, kuidas rääkides viiest kroonist kümme saab ;)
Luther ei arvestanud sõprade soovitustega, mõtlemata nende muretsemise ja hingevalu peale - sealt vaatenurgast igavesti isekas tegu ja isik. Aga kui ikka teisiti ei saa ja pärast enesega mittemineku pärast rahu ei suuda teha, siis oled ka ikka isekas (ettemõtlev), kuid meie siit praegusel ajahetkel kas saame olla talle tänulikud mineku (isetuse) eest.

Noh, see "kalamehejutt" tuli välja täiesti kogemata, sest mu jaoks polnud tähtis summa, vaid protsess ise- andmine kerjusele.
Ja kuss pole ka mitte enesekiituses, vaid just hinnangus: kas kerjusele almuse andmine on hea tegu, või midagi inimloomusele olemuslikku, mis ei ole ei hea ega halb. Just seesama "teisiti ma ei saanud".
Kui olemuslik, siis on sinu kandmine üle porilombi midagi täiesti tavalist, kui aga hea, siis tuleb selle eest pai teha- kiita nii seda, kes sind üle porilombi kandis, kui ka seda, kes kerjusele 5-10 krooni andis.. võibolla isegi meditsiiniajakirjas "kroonika" artikkel avaldada.. koos pildiga..
Aga nüüd tõmma paralleelid kahe inimese vahelise suhtega ja mõtle, kas on selles miskit tänuväärset kui sa pakud oma armsamale seda, mida tahad ja milleks oled võimeline? Kas peab sind selle eest tänama või sulle kuidagi selle eest tasuma? Kas peab sind selle eest kätel kandma või kandma seepärast, et sa oled tal olemas? Kandma sinu ja kandja enese pärast?

Mis aga Lutherisse puutub, siis mina talle tänulik ei ole. Ja miks ma peakski- seda enam, et tema polnud sellest sugugi huvitatud. Ta tahtir reformida kaltoliiklust, mitte tekitada oma usku..
Muide, kas sa tead, et pole olemas muhameedlasi, kuigi paljud seda terminit kasutavad? On olemas moslemid või muslimid ja seda vaid seepärast, et usutakse Allahisse(Jumalaasse), mitte tema prohvetisse.
Aga luterlased? Kellesse nemad usuvad?

Minu vanama oli luterlane, ja tema uskus jumala ainusündinud pojasse...seda ta ka õpetas mulle maast-madalast...

Ise olen töötanud usuteadusinstituudis, kus õpetatu kõike, mis ususse puutub...

Miks seda peab lahkama, et mida üks või teine usk toodab, annab või tähendab...?

Sa hh oled vast küll suur kirjamees, kuid ingelt väike ja vaim sul ka puudulik, sest ommikust õhtuni jahuda usust ja maailmatunnetusest, millest sul aimu ei ole ja aimu olema ei saa, on friigilik...:))

Hh, täitsa ausalt, selle üle lombi kandmise loo puhul näeksid sa mu üllatusest hämmeldunud nägu, sest ise ei tuleks selle pealegi, et seda oodata või normaalseks pidada. Kroonikale helistama ka ei hakkaks, nii kõneväärt see lugu ka poleks, aga hea tunne kogu päevaks oleks loodud :))
Kui ma mõtlen sellele, kui paljud mehed ei leia ise mustapesukorvi üles ega puhast pesu riidekapist, kes ei jaksa õlleklaasi kööki viia ja puhtaks pesta, siis olen küll valmis tänama saatust, õnne ja oma meest, et ta selline pole, samas olen sellega juba nii harjunud, et ta last lasteaeda või trenni ei unusta, et mu auto on alati tangitud ja hooldatud (rehvid, õlivahetused, puhastamised, et ega ei kiida küll, pigem püüan olla ise parem kui lihtsalt hea.
Luterlased usuvad Püha kolmainsusesse - Isasse, Poega ja Pühasse Vaimu.

Ja mismoodi sa hh (nilbe aisukott!) ekm-ile peale üppasid...pidades end targemaks targast...sind võiks nimetada vanaks värvukeseks, kes keksib oma mahapudenend sulgedel...kisades sealjuures, et oled paabulind...:)))

Hh, asenda mu esimes lauses sõna sa sõnaga mees :))

Kui mees peaks end unustama kodus kodutöödele, peaks ta nimi olema jäävalt pelmeen (see nii popp sõna siin...! ;))) Kui ta peaks rookima mu autot, kui olin küllalt mees, et see endale soetada, kui ta peaks seda vastikut tolmu imema ja pühkima, kui ta peseks nõusid, sest mina olen väsind.... kui ta lahendaks mu probleeme, sest mina olen ületöötanud... kui ta tegeleks muga liialt, kui ma olen endale ise ületöö valinud...no siis on ta raudselt pelmeen!! Mees jäägu ikka meheks, lasku ka naisel ollla naine....mitte ärgu katsugu siin vendlust ja võrdsust aretada...! :)))


Jüks komm (hh oma(, et käitubvad kui inimesed naised ja mehed...no see onfi - budjeb @!#$ drudna...:)))))))))

Täpitriin
Ma tean, millesse luterlased usuvad. Ma tean ka, et suurim erinevis katoliiklastega sisneb pühakute pühaks mittepidamises ja kiriku traditsiooni mittetunnustamises junala ilnutamise allikana. Kuid ikkagi- miks luterlus? Oli ju Luther kõigest inimene ja vastu sellele, et tema ideid mingiks uueks õpetuseks peetaks?
Miks luterlus ja kalvinism, aga mitte muhameedlus, vaid islam?

Kuid olgu selle usuga.. samas üks katoliiklane omal ajal ei tulnud kommentaaariumisse muudmoodi kui teatamisega: "Aitäh teile, et te olemas olete."

Aitäh, sulle, mu armsam, et sa olemas oled.. praegu küll väga kaugel, aga ikkagi oled...

---
see viimane ei käimud kellegi siinviibija kohta, sorry.

juta
Kle, kas mu jutt muutuks kuidagi autoriteetsemaks või pretendeeriks absoluutsele tõele, kui ma räägiks sinu kohta, et sa oled d.ebiilne h.oor?
See, et see tõde on, selles pole mingit põhjust kahelda, aga kas sellest rääkimine annaks mu jutule mingit kaalukust juurde?

Mõtle sinagi, kaunitar(naer), sellele, et su räpane keel ei muuda sind sugugi paremaks. Sa oled ikka tavaline delfimutt :)

Usufanatism tekitab luterlases tõrke, sest tema ei usu ei jumalasse ega paganasse...tema on jäävalt sõltumatu kui vaba hing, kes päästetud...allumata kiriklikule dogmale... Need kirjatükid, mida lugeda, ei anna muud, kui arusaamist, et pole midagi kirja panna kui jah ja ei vastuseid...muu on kõik mulinaad, mida arrastavad kirikuõpetjad oma äris...

tead...hh...sa käitud kui ärg Jupiteriga (kuigi arvad vastupidist)...ja debiil oled sa kindlasti, sest sa ei tee neil kahel asjal vahet, ja ka kohas, kus viibid, et neid kahte asja vahetult vaadelda...ropp ja vana nõdrameelne vanamees oled, ja selleks ka jääd...:))

juta
Usuasjades ja -fanatismis oled sa ikka täielik saabas. Ära seleta asjadest, millest sul mingit aimu ei ole.

hh...sina rõve rääbis...uju oma tiigis...! :))

juta
Erinevalt sinust olen ma rahul iseendaga ja mind absull ei morjenda, mida loodavad minust jutad, violetid ja muud. Wärk selles, et ma olen leidnud oma jumalanna ja see ei ole mitte sina..

Mis sinusse puutub, siis kui mina olnuks Aadan ja sina Eeva, poleks inimsool tekkimiseks mingit lootustki olnud :))

juta
Sa võid mind kasvõi rääbiseks nimetada, aga see ei muuda fakti, et sina oled loll kui kalavinski :)

Juta, see auto asi on meie peresisene kokkulepe, mis võib tunduda kummastav, kuid minu meelest teeb see mehest hooliva mehe (hoolides, et ma õhtuhämaruses kuskile tee peale ei jääks, et kõik töötaks-käivituks-toimiks veatult) mitte pelmeeni. Teiseks, meile ilmselt meeldivad erinevad mehetüübid ja minu arvates ei muuda meest vähemmehemaks (vähemmehelikumaks), kui ta oskab kasutada pesumasinat, nõudepesumasinat või pliiti ja teab külmkapi uks ei ole lukus. Et, kui ma jõuan töölt kell 8, ei jookse mulle vastu 2 näljast nägu, vaid pliidil ootab mind toit.

Hh, miks vabandad, me kõik teame, et see ei saagi ühegi meie kohta käia, aga see oli armas. Eestlased vist ei ole väga kiitja rahvas, me peame minu arvates mõningaid asju väga loomulikeks ja tavapärasteks ja harjumatu on ju kiita ja öelda, et aitäh, et minuga täna vestled, kuigi oled väsimusest ümber kukkumas ja magad püstijalu. Tihtipeale on see aeg teineteise seltsis väga väärtuslik, sõnad ka ja teod ennekõike, aga kvaliteetaeg teineteisele ...