KAS ME OLEMEGI SELLES MAAILMAS ÜKSI?
Mitte tulnukatest mõteldes.
Tunnen end tihti ihuüksi, ja seda isegi suvel Pärnu Vallikääru musaüritusel (Bobby Mcferrin jt.)või näiteks Tallinna Kaubamajas. Rääkimata oma kodust.
Aga kes on meie teelised, keda me tõesti vajame ja kellest puudust tunneme?
Minul on kolm poega ja kuigi noorim on 21 ja vanimal (28) on juba kaks tütart, siiski on nad kolmekesi oma kaaslastega mulle lähedasemad kui minu abikaasad kunagi on olnud. Olen varem juba tähendanud, et lapsed on ainsad veresugulased ja seda on tunda igal nendega koosoldud hetkel. Kuigi on ka abikaasadega olnud võrratuid hetki, mis ei unune ja emotsioone, mis toidavad hinge, kogemusi, mida eales üksi ei saa. Oma lastega olen lõpuni vaba.
Lapsed on omad. Ja ka rohked kasulapsed on armsad, kui nad jagavad usaldust ja ma tajun, et mind siiralt oodatakse. Võrratu on ka see hetk, kui pojatütar pistab oma käe minu pihku või kui usaldav teismeline võtab minul ümbert kinni. Neid hetki ei saa rahaga osta. Siin ei maksa naistele ostetud kasukad ja kuld ega jõulukingid.
Kuigi üks klassik ütles "Mehed tulevad ja lähevad, aga kuld jääb!". Tõeliselt kuldne inimene oli, koolidirektor nagu minagi nooruses.
Ka oma laste ema on püha. Kuigi olen temast lahus üle 18 aasta, pole teda kunagi unustanud, olen hoolitsenud tema ja laste eest, aidanud kujundada soovitud kodu, hoidnud neid kogu aeg ratastel, viinud reisidele, juba Hispaaniasse 4 korda. Ja kui seda teha oma uue abielu kõrvalt, on see siis abielurikkumine?
Vend. Kui meid koos nähakse, peetakse teda nooremaks vennaks, kuigi on aastate poolest vanem. Mida aasta edasi, seda olulisemaks muutub seegi suhe. Lastena tuli ikka ette kiskumisi, ülikooli ajal toetasime üksteist pidevalt ja nüüd oleme iga aastaga lähedasemad. Arvata et mõnikord lähedasemadki kui abikaasadega. Pigem ootan temalt minu järjekordse kooselu kohta mõne sõna, kui kelleltki teiselt.
Ei tea ju ka vanemad kõiki minu eluetappe sügavuti, kuigi nad püüavad kõigest väest mõista. Aga eks ole nemad juba 54 aastat koos elanud ja seetõttu ei kujuta minu 3 (ja rohkematki) elu ettegi.
Aga nad on olemas ja on tegusad, elavad üle 80-ne veel omaette.
Jah, meil on viimastel fotodel koos 4 põlvkonda ja see on omaette vaatamisväärsus. Ja selline mustvalge foto on ka minul eelmisest sajandist (isegi eelmisest aastatuhandest!) oma vanaema, ema, abikaasa ja pojaga.
Aga mis teha siis nende naistega? Abikaasadega?
Võta või jäta?
Helista või sõbrale.
Aga vaevalt temagi kõigest toimuvast enam aru saab või mõista suudab. Viimati suhtlesime veebruaris.
Igapäevane on töö ja üksindus.
Higi, veri ja pisarad, nagu ütles Winston Churchill.
Kus on siis kodu, päike ja heinamaa?