Unetute nurgake
Veidi meelelahutust
klassikaline 31. detsember 2010, kl 10.23 |
noh 31. detsember 2010, kl 10.23 |
klassikaline 31. detsember 2010, kl 10.25 |
kolmas unetu 31. detsember 2010, kl 10.26 |
klassikaline 31. detsember 2010, kl 10.27 |
kolmas unetu 31. detsember 2010, kl 10.29 |
klassikaline 31. detsember 2010, kl 10.31 |
kolmas unetu 31. detsember 2010, kl 10.33 |
klassikaline 31. detsember 2010, kl 10.34 |
kolmas unetu 31. detsember 2010, kl 10.35 |
kolmas unetu 31. detsember 2010, kl 10.36 |
10 31. detsember 2010, kl 10.55 |
alissandra 31. detsember 2010, kl 11.08 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 4,219 |
noh 31. detsember 2010, kl 11.36 |
mina mäletan ainult seda...kui kirjandustunnis anti migi asi teha...ja klassis oli vaikus...ja siis ma mingit laulu ümisema hakkasin..muidugi endale täiesti teadmata:P arvata võib,... et siis seda vaikust enam ei olnud:P alissa peaks teadma, õpetajaks oli parajalt range õpetaja nimega- S.Sööt:P.
kaheksas 31. detsember 2010, kl 12.32 |
äge 31. detsember 2010, kl 13.49 |
kuues (veidi loppis näoga;b) 31. detsember 2010, kl 13.54 |
* tuli just peolt ja valmistub järgmisex..;)))
Mis paaritamine siin? Ei, unetud omavahel ei semmi, vähemalt mina..mul ei jätkuks südant röövida saatusekaaslastelt nende silmarõõm..ja koputuse peale lahkun ainult teada-tuntud härrasmehega..;)))
* läheb nüüd pikutab natuke, et järgmiseks peoks vaömistuda..ärge siis väga kõvasti muusikat keerake seal kõrvaltoeas, et saaksin silma korrakski kinni panna..unelootust muidugi ei ole, aga unelevas maailmas oleks meeleldi..;))))
Head aastavahetust!
Mis paaritamine siin? Ei, unetud omavahel ei semmi, vähemalt mina..mul ei jätkuks südant röövida saatusekaaslastelt nende silmarõõm..ja koputuse peale lahkun ainult teada-tuntud härrasmehega..;)))
* läheb nüüd pikutab natuke, et järgmiseks peoks vaömistuda..ärge siis väga kõvasti muusikat keerake seal kõrvaltoeas, et saaksin silma korrakski kinni panna..unelootust muidugi ei ole, aga unelevas maailmas oleks meeleldi..;))))
Head aastavahetust!
klassikaline 31. detsember 2010, kl 14.13 |
Rahulolematuid, kes järge nõuavad ja parandusi, on vist üksjagu...:) Samuti peaks igaühest olema lehekülgede kaupa teksti. Paluks halastust ja armu... ma olen ka kõigest lihtsurelik, kes äsja tuli poest ja seisis seal sabas tund aega. Näib, et rahvas on võtnud selle aasta ärasaatmise vägagi südamesse ja ostleb end oimetuks...:))))) Ma niigi üritan siin küpsetamiste ja haigeks olemise vahepeal midagi kokku vussida teile......:)))) Tean, tean, et see pole vabandus, aga ikkagi....:)
Mõtlesin siin omaette, et kas peaks tegema väikese eraldi teemakese selleks rängaks aastavahetamiseks, mis meid kõiki ees ootab, aga näib, et suurem osa on juba peomeeleolus ja mingit teemat polegi vaja. Õnneks...:)))
Soovin omalt poolt kõigile lugejaile, ja unetuile eelkõige, kõikse kenamat ja toredamat aastavahetust!
Mõtlesin siin omaette, et kas peaks tegema väikese eraldi teemakese selleks rängaks aastavahetamiseks, mis meid kõiki ees ootab, aga näib, et suurem osa on juba peomeeleolus ja mingit teemat polegi vaja. Õnneks...:)))
Soovin omalt poolt kõigile lugejaile, ja unetuile eelkõige, kõikse kenamat ja toredamat aastavahetust!
nohhike 31. detsember 2010, kl 14.35 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 686 |
Hulkurkass 31. detsember 2010, kl 15.43 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 404 |
esimene unetu ehk Ropp Raivo 31. detsember 2010, kl 16.04 |
esimene 31. detsember 2010, kl 16.06 |
vihmauss1 31. detsember 2010, kl 18.35 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 354 |
unetu, klassikaline 31. detsember 2010, kl 19.04 |
IV
Samal ajal oli kümnes unetu mitmeid korruseid allpool harjumuspärases külmkambris mõnulemas. Ta oli kindlalt otsustanud peole minna oma armsa valge kasukaga. Päeval selga proovitud viienda poolt ära visatud kängurukostüüm ei kõlvanud isegi mitte kassi saba alla. Samuti ei leidnud kümnes midagi endale poodidest. Niisiis oli tema kindel valik vana ja harjumuspärane ning äraproovitud valge kasukas.
Tegelikult unistas kümnes juba sellest kuidas ta oma armsal kodumaapinnal saab sujuvalt hangedesse sulanduda ja nautida sealset jahedust. Kümnes oli oma unistustesse nii sisse elanud, et ei märganud ega kuulnud kuidas üks uutest kokaõpilastest külmkambri ukse riivi pani ning lahkus.
Selle kohutava eksituse tõttu ei jõudnudki kümnes sadamasse laevale ega ka peole, mis saarel toimus.
Samuti jäi temal külmkambri vaikuses nägemata stseen kuidas üsna pea pärast tema nukrat vangistust üks pikakasvuline proua kööki tormas ja seal pottide-pannide vahel osavalt laveerides väljapääsu otsis. Loomulikult oli tegu kaheteistkümnenda unetuga, kes oma türklasest austaja eest põgenes.
Paraku ei liikunud kaheteistkümnes piisavalt kiiresti või oli siis noor türklane nii suures õhinas, et sai siiski endast pea poole pikema põgeniku sealsamas külmkambri ukse lähedal kätte. Otsemaid viskus ta kaheteistkümnenda ette põlvili maha ja üritas püüda viimase käsi, mis proua oli ettenägelikult kõrgemale tõstnud, arvatavasti selleks, et haarata enda kaitseks mõni pott või pann.
Noore türklase suust kostis vigases inglise keeles palavaid armastusavaldusi ja tõotusi. Samuti soovis kaheteistkümnenda ootamatu austaja temaga üsnagi pealekäival toonil tungivalt abielluda.
Kaheteistkümnes ei näinud muud võimalust oma austajast vabaneda kui haaras esimese ettejuhtuva panni ja virutas sellega türklasele kerge matsu piki pead, ise pomisedes “Sorry, sorry, sorry mister“.
Sel ajal kui kaheteistkümnenda uimane austaja endal kuklas muhku triikis, oli kaheteistkümnes ise juba väljapääsu leidnud ning hingas kergendatult väljas oma kopsudesse õhku ning süütas sigareti.
„No on elu alles, mingid poisinagad kleebivad külge ja vaata siis kuidas neist vabaneda. Piisab sellest, et üks meesisend mind eile oma armukesega segamini ajas ja mulle tuppa anonüümse kirja jättis, mille sisu just eriti meeldiv polnud.“ „On nende meestega alles tegu,“ lisas ta veel omaette kui taksossse istus ja sadamasse kihutas.
Talle jäi õnneks nägemata sanatooriumi tagaukse juures ukse valgussõõris tuigerdava hädise türklase kogu, kes üritas end kuidagi ukse najal püsti hoida ja karjus autole ahastades järele: „ I love you, my darling“ Marry me!“.......
Samal ajal oli kümnes unetu mitmeid korruseid allpool harjumuspärases külmkambris mõnulemas. Ta oli kindlalt otsustanud peole minna oma armsa valge kasukaga. Päeval selga proovitud viienda poolt ära visatud kängurukostüüm ei kõlvanud isegi mitte kassi saba alla. Samuti ei leidnud kümnes midagi endale poodidest. Niisiis oli tema kindel valik vana ja harjumuspärane ning äraproovitud valge kasukas.
Tegelikult unistas kümnes juba sellest kuidas ta oma armsal kodumaapinnal saab sujuvalt hangedesse sulanduda ja nautida sealset jahedust. Kümnes oli oma unistustesse nii sisse elanud, et ei märganud ega kuulnud kuidas üks uutest kokaõpilastest külmkambri ukse riivi pani ning lahkus.
Selle kohutava eksituse tõttu ei jõudnudki kümnes sadamasse laevale ega ka peole, mis saarel toimus.
Samuti jäi temal külmkambri vaikuses nägemata stseen kuidas üsna pea pärast tema nukrat vangistust üks pikakasvuline proua kööki tormas ja seal pottide-pannide vahel osavalt laveerides väljapääsu otsis. Loomulikult oli tegu kaheteistkümnenda unetuga, kes oma türklasest austaja eest põgenes.
Paraku ei liikunud kaheteistkümnes piisavalt kiiresti või oli siis noor türklane nii suures õhinas, et sai siiski endast pea poole pikema põgeniku sealsamas külmkambri ukse lähedal kätte. Otsemaid viskus ta kaheteistkümnenda ette põlvili maha ja üritas püüda viimase käsi, mis proua oli ettenägelikult kõrgemale tõstnud, arvatavasti selleks, et haarata enda kaitseks mõni pott või pann.
Noore türklase suust kostis vigases inglise keeles palavaid armastusavaldusi ja tõotusi. Samuti soovis kaheteistkümnenda ootamatu austaja temaga üsnagi pealekäival toonil tungivalt abielluda.
Kaheteistkümnes ei näinud muud võimalust oma austajast vabaneda kui haaras esimese ettejuhtuva panni ja virutas sellega türklasele kerge matsu piki pead, ise pomisedes “Sorry, sorry, sorry mister“.
Sel ajal kui kaheteistkümnenda uimane austaja endal kuklas muhku triikis, oli kaheteistkümnes ise juba väljapääsu leidnud ning hingas kergendatult väljas oma kopsudesse õhku ning süütas sigareti.
„No on elu alles, mingid poisinagad kleebivad külge ja vaata siis kuidas neist vabaneda. Piisab sellest, et üks meesisend mind eile oma armukesega segamini ajas ja mulle tuppa anonüümse kirja jättis, mille sisu just eriti meeldiv polnud.“ „On nende meestega alles tegu,“ lisas ta veel omaette kui taksossse istus ja sadamasse kihutas.
Talle jäi õnneks nägemata sanatooriumi tagaukse juures ukse valgussõõris tuigerdava hädise türklase kogu, kes üritas end kuidagi ukse najal püsti hoida ja karjus autole ahastades järele: „ I love you, my darling“ Marry me!“.......
alissandra 31. detsember 2010, kl 19.25 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 4,219 |
unetu, klassikaline 31. detsember 2010, kl 19.54 |
V
Peale kaheteistkümnenda saabumist sadamasse, oli luksusjahi pardalt puudu veel kolmas unetu. Keegi ei teadnud, miks teda pole veel kohal. Oli ta ju hulk aega varem oma numbritoast lahkunud. Isegi üheteistkümnes ei teadnud kolmanda käikudest midagi. Otsustati oodata veel tunnikese, arvati, et kolmandal on ehk mingeid ettenägematuid asjatoimetusi vahele tulnud ja seetõttu tema saabumine viibib.
Ilmselgelt suurt naudingut pakkus selline viivitus seitsmendale unetule. Tema jaoks oleks kolmas võinud viibida veel kas või 3 tundi, peaasi, et seitsmes saaks rahus tutvuda selle suurepärase alusega. Ta käis jahil imetleva pilguga ringi ja pomises omaette lauseid, mis asjatundmatu kõrva jaoks kõlas kui hiina keel, sest kubises erialasest terminoloogiast.
Jaht, millel unetud lõbusasti oma ooteaega veetsid, polnud just kaugeltki Alleni „Octopusi“ mõõtudes luksalus, aga esimene unetu oli pidanud selle eest kindlasti suure summa välja käima.
Kui mõelda, et kabedamate aluste rendihind võib ulatuda näiteks 60 000 dollarini päevas, siis polnud esimene unetu kindlasti koonerdanud ja unetuid saarele mingi mootorpaadiga transportinud.
Samuti oli esimene unetu hoolitsenud kõikide lõbusa meeleolu loomise eest sellega, et kõik võisid süüa punast kalamarja ja rüübata peale tuju loomiseks sovetskoje sladkojet. Söögi-joogi päritolu ja ostmiskoht oli küll saladus, aga kus tegijaid seal nägijaid. Ringi liikus jutt kalamarjast hinnaga 570 krooni kilo.
Tunnike jahi pardal õõtsudes ja uudistades möödus imekiiresti. Õnneks jõudis taksokummide vilinal napilt enne tunni möödumist ka kolmas unetu pardale. Tema pilk oli äraräägimata ähmane ja nägu nii õnnis, et teine unetu ei saanud pärimata jätta selle põhjust. Kolmas muigas ja teatas vaikselt omamehelikult teisele, et käis privaatklubis kõhutantsu vaatamas. „Ohhh, oleks sa näinud millised tüdrukud, mul oli nii kahju sealt poole pealt ära tulla, aga lubasin ju peole jõuda.“ „Kindlasti üritan veel korra ka massaažis ära käia, sealsamas... eraklubis... on .....“
Rohkem viies ei kuulnud, sest härrad kaugenesid temast ja alandasid viiendat kui soovimatut märgates, oma häält.
Peale kaheteistkümnenda saabumist sadamasse, oli luksusjahi pardalt puudu veel kolmas unetu. Keegi ei teadnud, miks teda pole veel kohal. Oli ta ju hulk aega varem oma numbritoast lahkunud. Isegi üheteistkümnes ei teadnud kolmanda käikudest midagi. Otsustati oodata veel tunnikese, arvati, et kolmandal on ehk mingeid ettenägematuid asjatoimetusi vahele tulnud ja seetõttu tema saabumine viibib.
Ilmselgelt suurt naudingut pakkus selline viivitus seitsmendale unetule. Tema jaoks oleks kolmas võinud viibida veel kas või 3 tundi, peaasi, et seitsmes saaks rahus tutvuda selle suurepärase alusega. Ta käis jahil imetleva pilguga ringi ja pomises omaette lauseid, mis asjatundmatu kõrva jaoks kõlas kui hiina keel, sest kubises erialasest terminoloogiast.
Jaht, millel unetud lõbusasti oma ooteaega veetsid, polnud just kaugeltki Alleni „Octopusi“ mõõtudes luksalus, aga esimene unetu oli pidanud selle eest kindlasti suure summa välja käima.
Kui mõelda, et kabedamate aluste rendihind võib ulatuda näiteks 60 000 dollarini päevas, siis polnud esimene unetu kindlasti koonerdanud ja unetuid saarele mingi mootorpaadiga transportinud.
Samuti oli esimene unetu hoolitsenud kõikide lõbusa meeleolu loomise eest sellega, et kõik võisid süüa punast kalamarja ja rüübata peale tuju loomiseks sovetskoje sladkojet. Söögi-joogi päritolu ja ostmiskoht oli küll saladus, aga kus tegijaid seal nägijaid. Ringi liikus jutt kalamarjast hinnaga 570 krooni kilo.
Tunnike jahi pardal õõtsudes ja uudistades möödus imekiiresti. Õnneks jõudis taksokummide vilinal napilt enne tunni möödumist ka kolmas unetu pardale. Tema pilk oli äraräägimata ähmane ja nägu nii õnnis, et teine unetu ei saanud pärimata jätta selle põhjust. Kolmas muigas ja teatas vaikselt omamehelikult teisele, et käis privaatklubis kõhutantsu vaatamas. „Ohhh, oleks sa näinud millised tüdrukud, mul oli nii kahju sealt poole pealt ära tulla, aga lubasin ju peole jõuda.“ „Kindlasti üritan veel korra ka massaažis ära käia, sealsamas... eraklubis... on .....“
Rohkem viies ei kuulnud, sest härrad kaugenesid temast ja alandasid viiendat kui soovimatut märgates, oma häält.
neljas 31. detsember 2010, kl 20.17 |
Lisa postitus