Kuskil siin delfis oli artikkel, mingi mehe kirjutatud, kus ta kindlalt väitis, et enamus üksikemasid on rahaahned l*tsid. Põhimõtteliselt teadis kindlalt väita,et ükski normaalne mees ei võta endale mitte mingil juhul lapsega naist. See selleks. Kommentaare oli palju ja väga palju nõustusid sellega, et enamus üksikemasid käib mehi lantimas klubides jne.

Ma olin hämmingus ja ebameeldivalt üllatunud. Kust mingi suvaline tüüp teab, et meie (üksikemad) oleme lapsed saanud läbimõtlematult, mingi suvalise tüübiga, kes pärast meid maha jättis??

Läksin lapse isaga lahku peale 9 aastat kooselu, kui laps oli pea 2 aastane. Laps oli plaanitud ja me mõlemad tahtsime teda. Lihtsalt peale poja sündi me mõlemad muutusime. Talle tundus, et tähtsamad on sõbrad ja kodus viibis ta minimaalselt. Väitis, et ei kannata poja nuttu ega jonni ja ei suuda kodus olla. Peale pikka arutelu otsustasin minema minna. Jätsin talle kõik, kaasa võtsin enda ja lapse riided ning isiklikud esemed. Leidsin nädalaga uue töö ja korteri ja alustasin uut elu.

Nüüd neli aastat hiljem tunnen, et olen palju saavutanud, saan enda ja lapsega hakkama ja tunnen, et miski on puudu. Puudu on keegi, kellele kaissu pugeda, kellega lihtsalt lobiseda maailma asjadest ja muidugi ka seks. Ei otsi rahakat härrat, minul ei ole vaja kellegi raske tööga teenitud raha :) Arvan, et maailmas on palju tähtsamaidki asju.
Ja nüüd, igalt poolt ujub välja, et mehed lapsega naist ei taha, sest need on l*tsid, kes tahavad ainult raha? Wtf? Mehed tõmbuvad eemale, kui kuulevad, et mul on laps.

Igal juhul ütlen ausalt, et minu arvamus enamus meestest on muutunud ja ma otsustasin, et ei tahagi kedagi enda kõrvale. Lihtsalt ei taha. Olen edaspidigi oma ilusas, roosas mullis oma kõige kallima inimesega kahekesi ning õnnelik. Sest mu on ju tema. See väike poiss, kes ütleb iga hommik, et ta armastab mind ja teeb komplimente :) Kelle silmades näen siirust ja tõelist armastust.

Ausalt, et tea, miks siia kirjutasin. Ehk tahtsin lihtsalt lugeda teie kommentaare antud teemal. Või lihtsalt jagada arvamust.

Igaljuhul, jõudu ja jaksu teile kallid üksikvanemad! Ja seda meil läheb vaja :)

sel mehel on õigus:)

Milles siis täpsemalt? Et üksikemad on rahaahned l*tsid või, et ükski mees lapsega naist ei taha? :) ehk mõlemad?
Huviga loeks kohe.

Oi teid, mehi,mind te just jahitegi.

su tuleviku väljavaated paranevad nii 12-ne -22 aasta pärast st kui lapsest asja on ja ülikoolist ka läbi.
Siis võid ka kaaslase leida, seniks leiad ehk mõne "solgutaja"..aga asjalikku leida on peaaegu võimatu.

Ei, mehed lihtsalt ei taha alustada ühiselu lapsega peres. Armunud mees tahab oma armastatuga kahekesi õhtuid veeta. No ei meeldi, et võõras laps pidevalt kõike pealt vaatab. Ärkad hommikul - laps voodi ees! Ja see ka ei meeldi, et alati tuleb arvestada eelkõige lapsega - ei saa naisega välja minna, kui soovitakse - aga kuhu panna laps! Või ei saa oma plaane teostada, sest laps on näiteks haige! Isegi kooliealine laps vajab järelvalvet ja tegelemist, aga mees vähemalt suhte alguses sellest huvitatud ei ole. Kui suhe juba paar aastat kestnud, ehk siis on ka mees juba lapsest huvitatud (OMA lapsest!).
Ei saa ju nõuda, et igaüks hakkaks armastama võõrast last. Ja kujutle lapse elu peres, kus elab võõras mees, kes teda ilmselgelt armastada ei suuda.
Seega - kõigepealt tuleb laps suureks kasvatada ja siis meestele mõelda. Pole midagi teha - lapse sünnitamisega võeti ka vastutus lapse õnneliku lapsepõlve eest.

To: mis siis mõistmatut!
Sellist varianti ei tuleks kõne alla, et minu katuse alla tuleks keegi "võõras", kes ei hooli minu lapsest, seega saan aru, mida Sa öelda tahtsid.
Õnneks lapsel on siiski hea isa ja võtab poisi suht tihti enda juurde :) seega uut issit ma kindlasti ei otsiks.
Muus osas Sul on ilmselt õigus ja tänan, et selgitasid oma (ja ilmselt siis paljude meeste) seisukohta.
Nagu ma esimeses postituses ütlesin, et tahagi kedagi. Lihtsalt, et minu laps oleks õnnelik armastavate inimeste keskel. Nagu praegu on :) .

Minu arust on laps ülihea "meestefilter". Kui armastus on tõeline, siis tuntakse ka kaaslase lapse suhtes poolehoidu. Omad kogemused :)

lihtsalt pole neid mehi, keda sel viisil filtreerida.

Üksikvanemad võtame kokku ja teeme oma saidi, mis toetab, jagab, annab ja viib edasi?
Palju siis ikkagi meid on?
Millal meie riik hakkab meid väärtustama, meie vaeva ja tööd kui me kasvatame järelkasvu oma riigile?
Mina isiklikult tunnen, et sellist asja on vaja, väga paljud ei mõista, mis tähendab majandada üksi. Iseseisev on hea olla ühest küljest. Ehk kommuunis olles tõuseks ka üksikvanema väärtus Eestis?!

natuke silmakirjalik see meeste seisukoht. kust need üksikemad siis tulevad? kust need lapsed tulevad?enamasti on ju mees see, kes pere juurest minema paneb, uutele jahimaadele, uut seemet külvama.

Ka üksikema:
Arvan ka, et võiks teha mingi kommuni, kus saaks kasvõi üksteiselt tuge. Armastan ka iseseisvust, kuid.. Kaua sa ikka üksi jõuad ja aeg ajalt tuleb ikka raskemaid aegu.
k:
Nõustun Sinuga aga noh.. Mida sa ikka teed :) Mõni ongi silmakirjalik mölakas..

lihtsalt avaldan arvamust vastus su kirjale 22. märts 2012, kl 13.46 - ei, su jutust selgub, et sa ei saanud aru. point ongi selles, et selle nimel, et uus mees su last armastaks/salliks, pead ise tööd tegema, mitte et tuleb mees ja kohe arrrrrrmastabki teid. see ei käi nii lihtsalt. lapsel on oma iseloom, tegevused, tunded, tahtmised, kõik nõuab harjumist. loe läbi mis siin mõistmatut! arvamus ja mõtle veidi. ja see, et sa isa ei otsi - khmm. sa kahtlemata otsid veel enmat - lapsele nn onu, kes kataks kõhklematult vajalikke kulutusi, pakuks toetust jms, ise midagi vsatu saamata. selleks, et võõras mees su lapse nimel seda teeks, pead midagi vastu andma.

maia:
Sain väga hästi aru sellest mida kirjutas- mida siin mõistmatut.
Ütlen ausalt, et viimased paar kuud ma olen tõepoolest ringi vaadanud, vallaliste maailmas.
Veel aasta tagasi oli minul piisavalt austajaid. Ka selliseid, kes oleks nõus armastama nii mind, kui ka minu last. Siis olin täielikult keskendunud minu lapsele ja tööle ning arvasin, et oleks mehe suhtes ebaõiglane see, et mul ei ole aega.
Mis vajalikke kulutusi? Teenin piisavalt, et katta minu ja poisi kulutused ise! Ma ei nõua lapse isalt ka sentigi, kuna tal on palju raskem hetkel.
Ma ei väida, et ütleksin "ei", kui tuleb keegi, kes mulle meeldib aga enam ei vaata ringi ka.

/Millal meie riik hakkab meid väärtustama, meie vaeva ja tööd kui me kasvatame järelkasvu oma riigile/
Riik võiks väärtustada tervet, harmoonilist peret ja sellest sündinud lapsi. Milleks sünnitada riigile poolikutest peredest vallaslapsi? Loota et selle eest ühiskond, riik või laps aiäh ütleb... Süüdimatu ja väiklane naiivitar, tule maapeale.

kulutuste jutust pole vaja kinni hakata, kui tähtsamast, muu teema ümber lapse-mehe suhete on olulisem.

ma ise olen naine, kelle mehel laps. meie suhe on kestnud 4a ja nüüdseks on täielikus kriisis just lapse tõttu. vaata, argipäev tuleb peale nn armumist peale kõigil paaridel ja siis just oluline, et sina oled raam, mis kõik tükid sobitab. vb naistel on seda kergem teha, sest laps on 100% ajast nendega ja kui mehele see ei sobi, siis kokku kolimist ei toimugi. meil on igatahes nii, et kõik nn armunute tegemised on taandunud lapse vajaduste ees, kuskil me enam kahekesi ei käigi, kas käib kumbki eraldi või siis alati laps kaasas. kuna see ei ole siiski minu laps, siis ma ausalt ei soovi, et ta igal pool kaasas on, nt minu suguvõsa juures jne. ta siiski ei kuulu minu suguvõssa. ka ei meeldi mulle mõte, et raiskan aega võõra lapse tegemistele, see võtab nii suure mahu ajast, et oma laste nn tegemisele pole aegagi mõelda. kõik sellised teemad tulevad ka su uuel mehel mõttesse, kui ta teid nn valib.

On kellegil ideid milline võiks sait Olla?Ehk leidub isegi keegi kes tahaks aidata seda teha nö hobikorras?:)
Igasugused mõtted on teretulnud.

ka üksikemale Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> /Millal meie riik hakkab meid väärtustama, meie va
> eva ja tööd kui me kasvatame järelkasvu oma riigil
> e/
> Riik võiks väärtustada tervet, harmoonilist
> peret ja sellest sündinud lapsi. Milleks sünnitada
> riigile poolikutest peredest vallaslapsi? Loota e
> t selle eest ühiskond, riik või laps aiäh ütleb...
> Süüdimatu ja väiklane naiivitar, tule maapeale.

Miks miks miks ma ütlen sulle miks - suhte jaoks on tarvis kahte inimest!
küsimused ei lõpe eal kui ma ise neile lõppu ei tee ja ei asu otsima lahendusi, kuidas olukorda parendada ja teha nii et üksikvanemana oleksin vitaalsem e siis tegusteda positiivsuse suunas. Mille läbi muideks on ka minu laps tervem ja õnnelikum. Riigile ei sünnitata lapsi otseloomulikult, see et riik meid ei toeta, on teine teema. See, mida ma siin arendada püüan on see, et ma taotlen respekti ja ainus viis on teha seda läbi nende inimeste, kes on selle sees ja teavad :)

k
22. märts 2012, kl 18.09
natuke silmakirjalik see meeste seisukoht. kust need üksikemad siis tulevad? kust need lapsed tulevad?enamasti on ju mees see, kes pere juurest minema paneb, uutele jahimaadele, uut seemet külvama.

Kas Jüri peab vastutama selle eest, et Jaan kellelegi vallaslapse tegi ja nüüd soostuma Jaani (või kellegi kolmanda)lapse isaks hakkamisega ja üleskasvatamisega?

maia, aus jutt! Ja vägagi eluline! Just nii see uus suhe igapäevaelus välja nägema hakkabki. Ja - mis seal salata - on ikka väga palju üksikemasid, kes, nähes, et laps meest häirib, jätavad lapse kõrvale ja hakkavad suuremat tähelepanu pöörama mehele. Hirmu pärast, et mees äkki läheb minema - lapsel pole ju kuhugi minna, tema peab olukorraga leppima. Eks paljud lapsed ole seda tunnistanud, et kui emmele tekkis kallim, siis tema jaoks enam aega ei jagunud.
Sedasama tulevikku peavad silmas ka mehed, kui eemalduvad naisest kuuldes, et viimasel on laps. Minu arust on need mehed siis ju väga vastutustundlikud - ei hakka suhet loomagi, kui teavad ette, et ei suuda leppida võõra lapse pideva juuresolekuga. Hullem oleks, kui nad suhet alustaksid ja siis ühel hetkel ikka tüdinenuna minema läheksid. Aga üksikemal on siis juba vähemalt üks laps rohkem....

Ei maksa nii tõsiselt võtta, mida keegi kuskil ütles. Aga kui sa ise selle üle natukene mõtiskled, siis saad ju ise ka aru, miks mehed lapsega naist ei soovi. Raha ei mängigi siin kõige suuremat rolli, vaid ikka see, et sina ise ei ole 100% mehe jaoks vaba.
Kutsun sind täna õhtul dringile, kas saad tulla, ülehomme tahaks minna mere äärde, kas oled vaba. Järgmine nädalavahetus peab sõber suvilas sünnipäeva, jääme kaheks päevaks. Ah jaa, kolmapäeval võiks kinno minna, kuidas sobib? Ja homme õhtul kutsun sind oma koju õhtusöögile, loodan, et jääd kogu ööks. Mis vastad?
Ma ei taha öelda midagi halvasti su lapse kohta, aga alguses tahaks veeta naisega kahekesi aega, et teda tundma õppida, hiljem, kui naine juba meeldib, tulevad mängu ka sõbrad ja perekond, seega ka laps.
Kas oled selleks tutvumisperioodiks ikka valmis, aga ausalt!
Kogu point ongi minu arvates selles, et laps rikub kogu asja ära juba tutvumisperioodil, kui kaks inimest peaksid palju aega veetma kahekesi, et võimalikult hästi üksteist tundma õppida.

Kui ma tõesti olen see õige, siis on sul terve elu aega mind tundma õppida. Seda nimetatakse kannatlikkuseks.
Inimese sisekaemus on põhjatu, kokku kasvatakse terve elu ja jäädakse kokku kui ollakse koos ära söödud terve puustatäis soola!
Me otsime siin lahendusi, mitte ei keeruta negatiivseid emotsioone ning segadust tekitavate asjaolude ümber :))

Või et siis nii, et kolime kõigepealt kokku ja alles siis hakkame üksteist tundma õppima.
Kuidas ma tean, et sa ikka oled see õige? Me ei saa ju seda öelda pärast kolme kohtumist, isegi mitte pärast 2 kuud käimist, selleks on ikka pisut rohkem aega vaja.
Ehk ongi üheks põhjuseks, miks meil nii palju üksikemasid on, see, et lapsed on enne ära sünnitatud, kui ema ja isa on üksteist korralikult tundma õppinud.

Väga meeldiv, et üks meesterahvas ka sõna sekka ütles :) ma tänan.

maia:
Kulutustest haarasin kinni, kuna Sa tõid selle ise välja. Väitsid kindlalt, et ma otsin nn onu, kes kataks vajalikke kulutusi. Lihtsalt pidin ütlema, et nii see kindlasti ei ole.
Mis puutub Sinu pereellu, mul on väga kahju, et see laps Sulle nii ette jääb. Kuigi pean ausalt tunnistama, et saan Sinust aru. Päriselt :)
Laps on laps ja paratamatult on ta iga normaalse lapsevanema jaoks esikohal. Nii peabki olema.

normaalne mees:
Kui aus olla, ei ole mul kunagi olnud probleemi, kuhu panna laps. Lapsel on isa, vanaema ja terve kari onu/tädisid. Planeerimise värk rohkem. Kuigi jah, liiga kaua ja palju ma tast eemal ei tahaks olla.
100% vaba ma pole kunagi ühegi mehe jaoks olnudki. Mul on töö ja perekond lisaks omad tegemised ning usun, et nii on igal normaalsel inimesel.

Mind hämmastas see, et aasta tagasi mul ei oleks sellist küsimust tekkinudki, kandidaate ikka oli :)
Ja nüüd on siis kõik mehed otsustanud, et üksikema no way! :)
Krt tahtsin veel miskit öelda aga läks meelest :)
Ilusat päeva jätku! :)

Palun naised julgelt mõtteid kommuuni loomiseks! :))
On meil sellist saiti vaja?palun avaldage arvamust vähemalt :0)

komuun on perekool.ee. sealt võib päev otsa lugeda, kuidas 30selt 3 last teinud hariduseta mammi on übernaine ja kuidas kõigi kolme lapse isad pappi köhima panna, samal ajal lapsed neile hoida sokutades, et ise uusi meha lantida.

Ka üksikema: ehk suhtleme meilitsi? Selle teema alt vist palju tagasisidet ei saa. Jäta meil, ma kirjutan :)

Mis puutub perekooli, siis kohe näha, et liis34 on seal tihe külaline. Seal ongi sellised veits kibestunud inimesed. Edu Sulle sellegipoolest! :)

Hea mõte :))

Ma usun, et probleem on taaskord stereotüüpides ja inimeste lahterdamises ning neile omaduste juurdeandmises.
Üksikemasid on väga erinevaid, kummalise kokkusattumuse tõttu olen olnud kahes pikemas suhtes üksikemaga, mis on mõlemad kõik väga kenad olnud, aga lihtsalt ühel või teisel põhjusel lakanud olemast. Selliste suhete puhul on kõige valusam tegelikult just see lapse teema. Eriti kui laps on väike näed teda ju kasvamas ja võtad teda kui omana, samas lahkuminekul kaovad sul igasugused õigused temale ja keegi uus hakkab temaga kantseldama, kui sedagi. Niiet nagu oleks endal laps ja siis võetakse ära, väga valus. Seega olen otsustanud selle vältimiseks ka tulevikus ennast enam mitte üksikemadega siduda. Mitte et nad "second-hand" oleks või teeks suvalistega lapsi või oleks mingil põhjusel halvad.
Kindlasti muidugi on ka selliseid, kellel laps pigem tööõnnetus ja igaõhtune klubi- või pubilaks palju meeldivam. Mõned lihtsalt on lapse liiga noorelt saanud, ja pole "sarvi saanud maha joosta" või kuidas iganes seda naisterahva kohta öelda saab.

Sama moodi ei tasu lahterdada mehi, et nad üksikemasid väldiks seepärast et "titt on taga". Kaugel sellest, usun, et minul on selleks hoopis teine põhjus kui kellegil teisel ja nii on ka mehed väga erinevad ja erineva mõttemaailmaga.

Miks on üksikemasid tekkinud just laialimineva abielu,kooselu,suhte lõpust? Sest naine mõtleb nii, saame lapse, küll siis kõik laabub iseenesest, siis jääb mees koju, siis hakkab mees mind armastama...On nii? Kust tuleb niipalju imeväikeste (alla 3a ) vanuste lastega üksikemasid pidevalt. Kui naised enda aluspüksid enne abielu, kooselu, suhte kindlat lõppu jalga jätaksid, poleks meil ka niipalju õnnetuid üksikemasid, kes nuruvad kaissu ja kaissu. Võta oma laps kaissu, mitte ära otsi meest. Su laps on väike, see vajab ema, sa ei saa niikuinii end 100 protsenti suhtele pühendada, pead ju lapsele nr.1 olema, milleks sulle mees? Kasvata laps täisealiseks, siis otsi omale meest kaissu.
Ei maksa panna pahaks mehele, kes tahab lastevaba neiuga käest kinni jalutada suvalisel ajal kahekesi või rännata koos kahekesi, viita aega. Lapsevanem ei ole ju vaba lasteta neiu ja temaga ei saa koos ette võtta mitte midagi sellist, mida saab ette võtta vaba lasteta neiuga, kui on kahepoolne armumine ja suur rõõm hinges.

Kui mees aga hakkab lastega naisega suhtlema, siis esiplaanil on naise lapsed, imelik olekski, kui selle koha hõivaks mees...Nii, et mehed on isegi palju mõistlikumad kui needsamad üksikemad ise, kes tahavd meest kaissu ja lähedale samas, kui see helluse koht peab jääma lapsele, olla emale lähemal. Nii, et kumma sa siis valid kaissu,üksikema, kas mehe, kes hommikul seksi tahab või magamistoa ukse vahel kõõluv pisilaps, kes vajab hommikuemmet, kes teda lohutaks...Ja sellist olukorda kardavad mehed nagu tuld.