laps pole invaliidsus. see näide oli tõesti tobe. vaatenurk on sul asjadele teistmoodi. ma nimelt ei otsi meest, kellele ma meeldin, vaid eeldan vastastikust meeldimist. jah, miks peaks mees kasvatama võõraid lapsi, oma vabadus ja mugavus ikka olulisem. küll aga tuleb siingi ette vanuse teema. mees vanusest 35 ja 40 ei saa otsida päris noort ja peab aru saama, et tema valikutesse kuulubki lapse või lastega naine teiselt ringilt. kui ta jääb seda va müstilist vabadust taga ajama, jääbki ta üksinda elama. jääb mulje, nagu mehed tahaks seda müstilist ideaalnaist, haritud ja vaba ja lasteta. head naised võeti ju esimese ringiga ära, saage aru ometi. kui mingil põhjusel see naine nüüd uuesti vabaks saab, siis leiabki ta eest mehed, kes otsivad ikka sedasama vabadust vanuses 35+

No samas, kes on saanud valida, kellesse ta armub? Valida saab ehk seda, kuidas reageerida, aga kui armumine on vastastikune ja muidu on ka koos hea olla, siis ongi ju korras. Edaspidine sõltub juba sellest, kui hästi suhet hoida osatakse ja selgub ka, kas olid esialgsed tunded need kõige sügavamad. Mu elus on tänu mitmele tutvusringkonnale palju vallalisi toredaid mehi, aga pole nagu mõttessegi tulnud, et VALIKS nüüd ühe ja hakkaks sehkendama. Kui mõni kutsub kohvi jooma/lõunat sööma, siis on alati olnud supertore rääkida ja tõesti on need mehed väga mõistlikud ja head inimesed, aga kui tunnet pole, siis ei hakka ju pressima midagi välja ei mina ega ka mees. Võib-olla see massiline netist otsimine tekitab sellise mõtte, et inimesel peaks olema/mitte olema need ja need omadused ning armumise tunde tajumine surutakse tahaplaanile. Armutakse mõistuse ja mitte südamega? Ma küll tahaks ikka seda totaalse armumise tunnet, et liblikad ja südamed ja särin igal pool ja noh, hiljem saab asja nö mõistusega võtta või nö vaeva näha suhte nimel. Ma ju tean, et ma suures armumishoos ühist kodulaenu ei võta või ühiseid lapsi ei tee, milleks siis hakata keelama endale seda tunnet ja otsida konkreetselt mingite näitajatega meest, et siis kohe algusest peale mõistusega suhte kallal vaeva nägema hakata. Alguses võiks ikka tunded peamised olla ja särina saatel koos mõnuleda. Tunnete tekkimiseks ei piisa ainult mingitest näitajatest. Ikka peab miski müstiline armumine olema ja natuke imelik oleks loota, et raudselt armun oma "klassi" inimesse (mida iganes see "klass" ka ei tähenda). Lisaks veel näiteks olen totaalselt armunud olnud inimesse, kes ei elanud minuga samas linnas ja ikka oli mõnus tunne ka siis, kui me koos ei olnud. Ehk siis kui peaksin armuma üksikisasse, kellel on vaja natuke planeerida, et minuga kokku saada, siis pole see ju takistuseks, sest armunud olekus on ka üksteisest eemal olles nii mõnus tunne sees.
Oo, ma tahaks armuda nüüd :D

Olgu mees nii vana kui tahes, tema saab alati otsida lastetut naist,kui ta vaid tahab .

See võib tunduda ja küllap ta ongi naiste suhtes ebaõiglane, aga tõepoolest, meestel on valikuvõimalused suuremad kui naistel. Mehed on valijad ja naised valitavad, meeldigu see neile või ei.

no mehed arvavad, et nemad on valijad. tegelikkuses annab mees märku, et tal on huvi selle või teise naise vastu..
ja naine otsustab, kas mäng algab või mitte.

tee jätate oma arutelus "sobiva leidmine" välja olulise tegelase, nimelt lapse ja sellest vaatenurgast, et mees, kes teile sobib, peab sobima ka lapsele. See on see, mis asja raskeks teeb, sellist inimest leida on suhteliselt raske.

Mulle üldiselt on siiani jäänud silma ainult üksikemad. Nendel on olemas see elukogemus mis vallalistel naistel puudub ja neilt võib oodata suuremat kodule pühendumust.
Siiani pole pikemat suhet loonud aga see sinu kogemus, et kui lahku minnes võetakse isa õigused ära mõjuks mulle kindlasti raskemalt kui suhte purunemine.
Lapsed kiirgavad nii palju positiivsust, kui nendega õigesti suhelda.

Igatahes seellise asjaga ma küll vist ei suudaks leppida, et ühel hetkel oled lihtsalt tühi koht lapsele. Huvitav kas mingit lapsendamise võimalust ka selle kindlustamiseks on?

Kui laps on vormistatud vallaslapseks, ei teki mehel kunagi õigusi ja lapsel mehe vastu kohustusi.
Kui laps on abielust või vabaabielust, saab isa nõuda oma õigusi kohtuda läbi sotsiaaltöötaja või kohtu makstes ka alimente ja lapsel on hilisem kohustus isa toetada tema vanaduspäevil.

üksikema
28. märts 2012, kl 11.40
kas mina pean vastutama selle eest, et lapse isa ei leidnud endas oskust ja tahtmist olla isa.

Ei, sina ei vastuta mehe käitumise eest. Sa vastutad enda ja oma alaealise lapse käitumise eest. Sina vastutad, kui valid mehe, kellele sünnitada laps. Vastutad ka ebaõnnestunud valiku puhul - sina ju valisid sellise, kes ei soovinud isa olla. Ja laps ei ole ese - ta on elav inimene. Tema huvid peavadki esikohal olema - abielus olevatel emadel ju on ikka laps kõige tähtsam. Emadus tähendabki ju ka eneseohverdust või mis? Mis siis üksikemadel teisiti peaks olema? Sünnitades võtad vastutuse teise elu eest. Kahjuks sünnitatakse lapsi ikka väga uisapäisa ja mõtlematult, samuti isakandidaati tõsiselt vaagimata.
Olen nõus no (28. märts 2012, kl 20.38) kirjutatuga - väga raske on leida meest, kes sobiks nii sulle kui ka lapsele. Lihtsalt neid mehi on vähe, kes on nõus võtma vastutuse võõra lapse eest ja olema talle kasuisaks (mitte ainult emme armukeseks) kuni lapse täiskasvanuks saamiseni. Algul tundub neile kõik kena, aga paraku.....Ei osatud valida lapsele isa, ei osata valida ka kasuisa. Ja kannatajaks on ikka see vaene laps.

abilelus või üldse paarisuhte solles ei ole nii õige, et laps esikohal

esikohal peab olema inimene ise , seejärel tuleb tema kaasa ja alles seejärel tuleb laps

Sa viimane ajasid nüüd sassi, jutt ei käi mitte lemikloomast ja tema positsioonist kodus, vaid lapsest.

lemmikloomast

on sellistest teemadest üsna villand. võõristav suhtumine üksikemadesse ei kao nii ehk naa. milleks siis sellega oma pead vaevata? lapsed on lapsed. mina neil vahet ei tee - see on sinu oma ja ma ei taha, too on tema oma ja ta käib mulle närvidele...selliste kommentaaride puhul tulevad mul silme ette lastekodu lapsed, kes on üksi. kellel ei ole vanemaid (või kui on, siis joodikud jne)...ei ema ega isa. mina elan oma lapsega vaikselt oma elu. tuleb keegi minu ellu siis tuleb aga paaniliselt ei otsi. aega on sellega. jah mu tutvusringkonnas on peale minu veel naisi, kes kasvatavad last üksi. neid kõiki on maha jätnud mehed peale mitmeaastast kooselu. lapsed olid planeeritud. kui sündisid, siis mehele enam ei kõlvanud. oskate teie, kes te neid naisi hukka mõistate, endale ette kujutada seda valu, mida üks naine sellisel hetkel tunda võib?? kogu elu kukub kokku. neil on endil valus, neil on laste pärast valus (kas laps oli tõesti nii kohutav, et mehele enam ei kõlba) jne. proovige ennast sellesse seisu ette kujutada...ja ikka nad leivad endas selle jõu, et edasi minna ja laps üles kasvatada! jah ma leian, et üksikemasid peaks austama rohkem. mitte sellepärast, et siin kiita ennast (kui tubli ma ikka olen, et üksi jaksan), mitte sellepärast, et ma virisen (elu on elu ja seda tuleb elada sellisena nagu ta sulle antud on). ei - nad lihtsalt on tublid naised!

ei ma ei ajanud midagi sassi

nii ongi-
esikohal peab olema siis inimene ise
teisel kohal on tema kaasa
kolmandal kohal on laps
edasi tulevad muud sugulased jne


vaid nii on võimalik täisväärtuslik ja terve perekond

esikohal olija - ütleme, et naine peab teadma oma väärtust ja esmalt arvestama iseendaga.
seejärel leiab ta enda kõrvale kaasa ja alles seejärel tuleb neile laps

need emad kes seavad lapse esiplaanile kõrbevad peagi ja nende perelu laguneb

üksikema või üksikvanema puhul siiski jah on asjad nihkunud - siis on laps kohal nr. 2

Vaata sinu valiku puhul kõrbed sa lapsega, saad mingi tänavalõnguse. Kui perre on juba sündinud laps- kuidas ei ole ta siis esimesel kohal?
Imik, kes tahab rinda, ootab kuni emme meigib, ajab issiga juttu ja siis saab süüa või?

ära nii lolli juttu aja!

meikimine ja jutuajamine ei ole ju need kõige tähtsamad asjad siin ilmas.

Jah ma olen laste ema ja meie peres see mudel vägagi hästi toimib.

Alustame siis algusest.

See on minu otsustada, kas ma soovin seda meest enda kõrvale või ei soovi - mehe tahtmine ja soov antud juhul teisel kohal, minu soov esikohal.
- ma soovisin sed ameest oma ellu, omale abikaasaks.
Kuna mees oli leidnud endas soovi luua koos minuga ühine pere sis tegi ta ettepaneku abiellumiseks mille m aka vastu võtsin kuna see oli k aminu soov.

see on minu otsustada, kas ma soovin last oma perre, minu keha minu valik. Ja me soovisime mehega seda last mõlemad. Tahtsime teda oma ellu, soovisime ta eest hoolitseda. Laps sündis meie ühise soovi tulemusel.

Meil on 3 last, nad on olnud kõik rahulikud ja rõõmsad ja pole pidanud nutma.

Lapsel on kindel päevaplaan, kindlad toiduajad ja see on ju ette teada, seega lapse toitmise ajaks jõuab end soovi korral vabalt meikida ja ka abikaasaga jutua ajada. Laps ei ole ju mitte ainult minu oma!

Mõtle veidi, Ka abikaasa on enda jaoks esikohal, teisel kohal mina ja kolmandal kohal laps...

Ehk siis võidab laps ju nii palju rohkem. Sest tal on olemas 2 vanemat kes teineteisest ja temast hoolivad.

!!!!!!!!

No ei ole ju õige nii, et nüüd on laps peres, naine võtab lapse keerab mehele selja ja tegeleb üksi lapsega, on meikimata ja pole tal aega ka mehega juttu rääkida (muide ma ei kasuta meiki, pole veel vaja).


Kui tõesti pead last esmatähtsaks siis oledki varsti üksikema

Räägin siis oma kogemustest ( nagu üks siinkommenteerinu soovis) üksikemana. Esiteks ei ole mul kunagi olnud raske. Tõsiselt ka, ma ei ole pidanud käsi õieli raha kerjama ei mehe ei riigi ei kellegi käest. Ma pole meestes pettunud, pole pettunud oma lapse isas. Olen rõõmuga kasvatanud oma last, ühildanud tööelu ja pereelu võimalikult paremal viisil.
Tunnistan rõõmuga, et mu rasedus kulges erandituna vaid helgetes toonides, ma ei pidanud muretsema mitte millegi muu kui oma raseduse hea käekäigu pärast. Kuna ma ei elanud ( ja ei ela ka praegu) lapse isaga koos, ei olnud kordagi ka probleeme selles, et mees soovib seksi aga minul parasjagu pole tuju või olen väsinud. Ma ei ole tundnud südametunnistuspiinasid selle üle, et peale rasedust kogunenud kilod sugugi maha ei tahtnud minna - ei olnud tunnet, et olen meest petnud ( oi kui palju on ju räägitud sellest, et mees abiellus siiski saleda naisega ja kui naine muutus priskemaks, siis see naine justkui pettis meest tema lootustes).
Mis veel... oma lapsele olen saanud pühenduda 100%. Ei ole olnud dilemmat, et kumba eelistada mingi hetk. Ausalt, ma olen olnud õnnelik üksikema. Mu laps on õnnelik laps, kes teab ka oma isast seda mida vaja teada.
Olen hästi haritud, hästi toimetulev. Mul on ka austajaid, keda ei häiri mu laps sugugi. Võibolla sellepärast, et ma pole kunagi oma lapse olemasolu varjanud. Ja kui mul last ei olnud, polnud ma ka alati 100% saadaval, oma elu on siiski inimesel ka ja olen seda meelt, et teineteise tundmaõppimine ei tähenda seda, et peab alati olema valmisolek startida, kui ainult see "keegi" kutsub.
Minu jaoks ei ole ka takistuseks mehe laps(ed).
Olen lapse teadlikult üksi saanud ja ei tunne selle pärast mingeid süümepiinu. Milles ma aga natuke süümekaid tunnen, on see, et tegelikult tahaks veel ka teist ja ehk isegi kolmandat last, nende jaoks aga ainult minust enam ei piisaks. Just selletõttu, et rohkemate laste jaoks kulub rohkem aega, rohkem raha. Mind on aga ikka ainult üks, seega jääksid kannatajateks lapsed. Nii et kui ma ei kohtu mehega, kellega tekiks tõeline soov pere luua, jäängi ühe lapsega üksikemaks.

Mina ei ole mitte kordagi tundnud ega kuskil elus näinud, kuulnud mingit negatiivset suhtumist üksikemadesse. Siis nüüd siin tuli see valgustus.

to vastutus
29. märts 2012, kl 13.38
abilelus või üldse paarisuhte solles ei ole nii õige, et laps esikohal

Jälle üks vastus küsimusele: miks üksikemadesse halvasti suhtutakse. Või et miks üksikemasid ei austata.

Sest üksikemad on sageli egoistid, kel tähtis vaid enda himude rahuldamine. Käib üks kirglik meesteotsimine - esikohal on enda mehehimu, siis tuleb mees, siis tükk tühja maad ja siis ... seal kusagil toanurgas oli vist mingi laps ka. Aga kellel tema jaoks aega - elu tahab elamist ja kas siis mina olen süüdi, et tema isa temast ei hooli! Ega siis mina sellepärast pea ilma meheta olema, et laps ei taha iga mehenässi majja, kelle mina sisse toon (vähemalt mingiks ajaks).
Vaat sellepärast ei tahagi mehed üksikemasid - väga palju on nende hulgas hoolimatuid egoiste. Ja kahjuks on nende lapsed sageli murtud hingedega - emal on esikohal oma vajadused, lapsega ei arvesta keegi.

to vastutus, kas oled paljudele üksikemadele meest teinud või oled see üksikema rolli täitja?

Ei,olen see,kes nende üksikemade hälbinud psüühikaga lastega tegeleb. Ja sealt kuuleb ikka nii mõndagi lausa uskumatut.

just nii ongi, et abielus või üldse paarisuhtes olles ei ole nii õige, et laps esikohal!

see kui laps seatakse esikohale toob mull eküll silme ette väga koomilise pildi sellest kuidas naine lapsega askeldab ja meest nagu koera kamandab.

Tuleb teile ehk tuttav ette selline tore film nagu "Väike maja preerias"
???

vaat selles filmis see poe-emand just oligi üks selline ema ja naine, kes seadis lapse esikohale!

Lapse seab esikohale vaid see naine, kes tahab iseenda tähtsust rõhutada ja teeb seda läbi lapse.
Vaat sellistest naistest just saavdki üksikemad sest nad lihtsalt unustavad ära mehe olemasolu mehe ja kaaslasena vaid kukuvad kamandama

või vähemalt loodan, et sellist piiratud nägemusega, eluvõõrast, vihast lõkendavat, rumalat inimest nagu to vastutus siiski ei lasta kuskil laste psüühika kallale.

Ei, sellised just tavaliselt hoolimatult lapsi treivadki. Neil ju muret nende pärast ei ole - ega siis lapsed paarisuhtes tähtsad ole - tähtis on enda ja (järjekordse) mehe heaolu! Teadagi, millised lapsed siis kasvavad!

võib olla sinu pojaga on sellised kurvad lood kelle tahtmiste järgi sa jooksid sisendades talle abitust ja ei õpetanud iseseisvust ega vastutustunnet. Ära sellepärast alanda kogu meessugu, normaalne mees ikka teab ise mida teeb, kindlustab pere ja annab oma panuse. Su jutt on ajuvaba.

kullakesed,
hea näide teile:

mõned aastad tagasi toimus õnnetus kus avariisse sattunud ja süttinud autos viibisid ema isa ja lapsed. Mees pääses autost, päästis naise ja koos nad päästsid ka lapsed,

Mõni aeg hiljem oli samalaadne olukord, kuid seal üritas mees päästa last, sai lapse kätte, kuid kahjuks oli laps juba surnud. Samuti hukkus ka tema lapseootel naine.

Seda ma räägingi, et vanemad peavad siiski koos tegutsema ja ühel meelel olema lapsi ksavatades,

Kui naine jätab mehe kõrvale siis mees tunneb seda.
Kui kui mees ise jääb kõrvale siis naine samuti tajub seda.
Üksikvanemaks ei sünnita, üksikvanemals saadakse.

Üksikvanemaks saamise põhjused on:
kas isenda soov olla üksivanem või siis iseenda oskamatus paaris suhtes elada.


Ja selle jutuga, et eisikohal on inimene ise, teisel kohal tema abikaasa/kaasa , kolmandal laps - see peab ikka paika normaalsete inimeste juures kes suhtest suhtesse ei huppa ja iga paari kuu pärast uut kaaslast ei soeta.

Eriti lame on võrrelda erinevaid õnnetusi. Sa ilmselt polnud ju kohal, et sellel teemal sõnavõtta, kes tegi õigesti ja kes mitte. Pealegi on piisavalt näiteid ka vastupidistest olukordadest.
Aga inimesed on väga erinevad...
Mehed, kes tunnevad end hüljatutena, kuna ema tähelepanu on lapsel, on ilmselt sobilikud kaaslased sulle. Ja sina sobid neile.
Normaalses peres on mõlema vanema tähelepanu lapsel ja kumbki ei tunne ennast sellepärast hüljatuna.

Nojah - ja aina uskumatult kehvemaks see suhtumine läheb, kui siinsete üksikemade postitusi lugeda. Ei ole neile kusagil liiga tehtud. Jubedalt egoistlikud naised. Eks nad selletõttu ilmselt ongi üksikemaks jäänud,et arvestavad ainult endaga ja ajavad oma olematuid õigusi taga.

eelmisega täiesti nõus!

aga need üksikemad on sageli oma egoismi peitnud osavalt sele taha, et neile on laps esikohal ja esmatähtis - tegelikult tahavad nad hoopiski rõhutada seda, et kõik teised peaksid neid tähtsateks pidama kuna nad nöe kasvatavad ju last üksinda.

igal pool tullakse rõhutama, et laps on kõige tähtsaim

miks on nad üksikvanemad?

eks nad oma egoismiga läksid nii kaugele et meest ei peetud enam millekski. ainult tema ja laps. no et laps on tähtis ja et ema on se ekes last tähtsaks peab

- lapsel on ka isa kes peab samuti tähtis olema - sest laps on osa oma isast - ilma meheta, lapse isata, poleks ju naine ka seda last saanudki - jube tunne tekkib vahel kui loed seliste naise kirjutisi
nad on nagu ühte liiki ämblikud kelledel emaõmblik peale järglaste sigitamist isase nahka paneb.