Sa ju oledki kõige ehtsam "seesamune"! Kui laps oli 2-aastane, andsid mehele jalaga tagumikku ja kõndisid püstipäi minema, nüüd, 4 aastat hiljem, hakkad ennast ja oma last võõrale mehele kaela määrima??? See on ju häbematu! Võta siis oma lapseisa nüüd tagasi, kui LÕPUKS jõudis su pähklisuurusesse ajusse, et lapsel on isa vaja ja sinul meest! Mine palu põlvili ta ukse taga, äkki saad ta tagasi! Võõrad mehed unusta küll igaveseks ära, sest lapsega ei taha sind mitte keegi. Ükski isane ei taha oma riista pista sinna sopaauku, kust on teise mehe laps välja tulnud. Karm, aga õiglane!

Mehed pistavad rõõmuga igasse auku, on sealt lapsi välja tulnud või ei. Iseasi kas peale augu muud nähakse. Lohutuseks olgu et ega sedasorti naiste augud enne ka kuigi kvaliteetsed polnud. Miks muidu sinna igasuguseid sisse lastakse.

Kogemused aitavad mõista. Minu suhte alguses tuli kohe laps. Just pärast seda kui andsin teada, et me ei sobi kokku. Naine muidugi ei olnud nõus rasedust katkestama. Ei saanud lasta lapsel kasvada ilma isata. Nüüd aastaid hiljem tegin oma otsuse lahku minna. Laps elab minu juures. Ma olen üksikisa ja uhke selle üle. Tean nüüd alles mida uuelt suhtelt ootan. Olen tutvunud paljudega. Kuid ei tekita minus keegi tunnet pikemaajalist suhet luua. Ja ega mul suurt aega selleks ei olegi. Saan lapsega koos hästi hakkama, parim aeg mu elus. Aga mis siis viga küsite? Olen üritanud naist vaadata kui kaaslast, kui lapsele ema. Otsin vist liiga perfektset inimest. Vaatan iseloomujooni, rahasse suhtumist. Mul ei ole vaja enda kõrvale vaest inimest, tudengit, kellel pole elus midagi peale läpaka ja seljakoti. Ma ei ole heategevus kelle juurde saab sisse kolida ja luksust nautima hakata. Ma ei ütle, et materiaalsus on minu jaoks esmatähtis valikute juures kuid see näitab tihtipeale inmest ennast. Kui mugavalt on saadud elada ilma, et ise peaks midagi muretsema. Aga jah, on ka selliseid kes ei taha üksikisast midagi kuulda, ei taha mu lapsele ema eest olla. Ma ei pinguta üldse, et endale kedagi leida. Kindlasti on olemas keegi ka minu jaoks kuid hetkel tunnen, et üksi on lihtsam. Ma austan üksikemasid. Kindlasti pole kõik raha peale maiad. Ma usun, et nüüd teavad nad samuti keda enda kõrval kindlasti enam näha ei taha. Ja miks tõrjutakse mehi eemale, kartes uuesti sama jama kogeda. Pean ütlema, et olen nüüd tugevam ja elukogenum inimene. Peaksin olema rumal kui oma halbadest kogemustest ei õpiks ja elu paremini ei elaks...

Kui naised hoiaks oma püksid jalas ning jalad koos siis ei eksisteerikski varsti enam inimsugu. Kunagi ei tea millal minnakse lahku. Kui olla 60aastat juba koos ja siis alles lastele mõtlema hakata, kas siis juba nagu natuke hilja ei oleks?
Igal asjal on mitu külge ning alati tuleks uurida neid erinevaid tahke

Hoidku parem jalad koos. Maakera on niigi ülerahvastatud. Sündivate laste genofond paraneks ja lõppeks see valimatult sigijate järelkasvu tootmine.

to tarkur
06. juuni 2012, kl 18.55
Kui naised hoiaks oma püksid jalas ning jalad koos siis ei eksisteerikski varsti enam inimsugu. Kunagi ei tea millal minnakse lahku. Kui olla 60aastat juba koos ja siis alles lastele mõtlema hakata, kas siis juba nagu natuke hilja ei oleks?

Tubli! Loomulikult on ainult 2 varianti - kas oodata 60 aastat või lasta püksid maha kohe esimesel kohtumisel ja jääda tundmatust rasedaks. Ning siis hakata kohtu kaudu isa (raha) otsima. Ega ometi rohkem võimalusi pole?Põhikool juba lõpetastud või?

lugesin ja mõtlesin, et kas kirjutada siia või mitte ja otsustasin siiski kirjutamise kasuks.
päris ühte patta neid üksikvanemaid ei saa. vahet pole, kas siis üksikemasid või üksikisasid. kõigil on omad põhjused, miks nad just praegusel ajahetkel üksi on. olen nõus eelpool kirjutajatega, kes kirjutasid, et esmatähtis on laps(ed). kasvatan ka üksi poega, kuid mitte omast vabast tahtest. minu lapse isa suri. annan endast parima, et mu pojast kasvaks tubli mees ja tulevikus ka hea abikaasa oma naisele ning isa oma lastele. kuigi laps küsib küll üpris tihti, et millal ta endale uue issi saab jne, aga minu jaoks on hetkel siiski laps esikohal ning tema heaolu kõige tähtsam. jah, mul on võimalus käia aegajalt väljas teatris, kinos, kontserditel ja ka pubis, kuid see on pigem mu enda jaoks, et end natukenegi mahalaadida. mitte selleks, et endale uus mees leida ja tema kulu ja kirjadega elama hakata. ka ei ole plaanis otsida endale koju uus "mööbliese", et siis paari kuu pärast mittesobivusel ta enda ja lapse elust välja heita.
olen nõus meestega: enne tuleb mehel ja naisel üksteist tundma õppida ja kui tuleb see hetk, kus mõlemad tõdevad, et jah just Sina oled minu jaoks see õige, alles siis tuleks mängu tuua lapsed ning uut kaaslast oma kõige kallimatele pereliikmetele tutvustada. siis on väikegi võimalus, et tulevikus ei tehta üksteisele haiget ja kogu suhtevärk jääb toimima :)

igatahes soovin kõikidele eelpool kirjaridu kirjutanud üksikvanematele jõudu ja jaksu ning vastupidamist :)

Sul on õigus, oled lesk mitte vallasema. Su mõttemallid on teised ja laps on hoopis muudel alustel eostatud.

Tegelikkuses tehakse ikka vahet, kas tegemist lese, lahutatud abielunaise või vallasemaga. Ja üldine hukkamõist kuulub ikka viimastele. Temal pole ju olnudki mingit kindlat suhet, aga lapse tegi kergemeelselt sellele vaatamata. Mehega, kes ei olnud huvitatud ei temast ega ka lapsest.

tegelikuses on sageli nii, e tinimesed vahetavad elukohta ja kui s aoled lapsega või lastega üksi siis ei tunne keegi huvi kas oled, lesk või lahutatud või lihtsalt lapsega naine.
nii pannaksegi kõüik üht epatta - üksikema

endal juhus kus ka vahetasime elukohta ja uues koolis lapsel klassijuhataja hakkas vahettegema lastel ja pidas neid nagu mingiteks asotsiaalideks või üldse. suhtus imelikult.
Küsis nt lastelt et kus nad need riided on saanud ja isegi kahtlustas vargustes.
Põhjendas, et no aga te ju üksikema, et kas ikka jõuate lastel silma peal hoida ja kas ikka jõuate ise lastele kõiki neid asju osta - et äkki lapsed varastavad jne.

ta ei teadnud, et olen lesk ja et mu lapsi toetasid laste ristivanemad - ag aseda teadis küss et üksik olen ja lapsi 5...

Sa,nono, jätad vist midagi rääkimata.... Ainuüksi selle tõttu, et lastel ei ole isa,ei hakka keegi neid asotsiaalideks pidama. Midagi oli ikka veel. Ja sel ei olnud ilmselt mitte mingit pistmist sinu üksikemaks olemisega. Sul on ilmselt millegipärast lihtsam uskuda, et asjad olidki nii. Miks - seda tead ainult sina ise.

Ma mõtlen , et ma küll võtaks lapsega naise:) laps on laps! kui Armastab siis ikka kogu kupatust mis naisega kaasas käib vms.

Tom

to tohoh

Kuna tegemist oli noore õpetajagam kellest saikohe klassijuhataja mu lapsele. Kuna õpetaja õpetas ühte võõrkeelt, aga minu laps õppis teist võõrkeelt siis see õpetaja jah ise lapsega rohkem kokku ei puutunudki kui klassijuhataja tunnis.

Rääkimata jäi jah see asi, et laps oli klassikursust kordamas arsti tõendiga. Klassijuhataja aga sellesse ei süvenenud, teadis lihtsalt et istumajääja. Pealegi oli poiss suurt kasvu ja kui vastas või rääkis siis selge ja kõva häälega.

Alles siis kui esimese õppeveerandi hinded olemas ja tunnistusi kätte anti sai õpetaja aru, et tegelikult see nii ei olnud nagu ta arvas.

tegelikult ajas õpetaja ka lapsed ja nimed segi, st talle oli kuidagi meelde jäänud, et see on minu poeg kes igasuguste lollustega hakkama saab jne. Ka se teine poiss oli suurt kasvu j klassikursust kordamas - aga seda juba oma laiskuse ja hooletuse tõttu.

Igatahes esimesel lastevanemate koosolekul luges see noor õpetaja mulle ikka väga pikalt ja kõvasti epistlit teiste ees

Mitte ei mõista, mis sel kõigel asotsiaalsusega pistmist on......

no kui õpetaja mainib, et asotsiaalse perekonnast lapsed ja nimetab su lapsenime...

Ok, võib-olla õpetaja tõepolest ütles nii (et sinu laps on asotsiaalsest perest). Aga ikka ei saa aru, kuidas seda sellega siduda, et su laps kasvab ilma isata? Kuidas on seotud need kaks asja?
Õpetaja ajas lapsed segi? Häbilugu muidugi! Samuti on häbiväärne see, kui ta tõepoolest avalikult laste nimesid nimetas. Aga üksikemadusega ei ole sel ju mingit seost!

Tavalised üksikema alaväärsus kompleksid mis muud

:)

Võiksime moodustada komuuni ja ühiselt lapsi kasvatada. Mehi, kes vahestki solgutaks ja lapsi teeks ikka leiduks. Oleks koos kergem ja lõbusam.

õpetaja oli lihtsalt eelarvamustega, noor inimene, esimest aastat õpetaja ise pärit väga jõukast perest, ainus laps ja et no kui suurem pere, lapsi rohkem ja isa ka ei ole siis ikka mingi asotsiaalne perekond on. Pealegi veel poiss näe istuma ka jäänud...

Lapsel oli isa kohta koolile antud andmed, et ei tea kus elab. Laps lihtsalt arvas, et pole viisakas anda isa
tegeliku elukoha andmeid ja seal kus tal ametlik elukoht, seal ta ju ei elanud.

Kas õpetaja ütles, et laps on asotsiaal selle tõttu, et kasvab isata?
Lõpeta ometi see enesehaletsus ära!

keegi ei haletse ennast,
asi juba vana, aga jah konkreetselt oli olukord selline, et lastevanemate koosolek ja siis klassijuhataja soovis vestelda ja küsis ühte koma teist, eluaseme ja elutingimuste kohta ja siis tegi avastuse, et näete, teil ju kõik võimalused kenasti olemas. Tavaliselt kus on palju lapsi, laps istumajääja ja ema üksinda kasvatab on ikka asotsiaalsed inimesed...

No ma tänasin siis seda õpetajat siis meeldiva vestluse eest ja tulin tulema.

Issake - kas sa üldse aru ei saanud, mida õpetaja tegelikult ütles? Kas ei jõudnud pärale, milline osa jutust käis sinu kohta ja milline mitte? Kas õpetaja mõistis sinu elukorralduse hukka või - vastupidi - tunnustas sind? Ainult üks sõna jäi kontekstiväliselt meelde (asotsiaal). Kelle kohta see käis - ei sellest aru saa!
Oh aru-arukest... või pigem arutust!

vaata , sina ei olnud sel hetkel seal juures... ja väga palju ütleb hääletoon ja miimika.

selle noore õpetaja suhtumisest ja olemisest jäi kõlama siiski halvakspanu ja kuna mul on seal koolis tööl ka tuttavaid sisi eks minuni jõudsid ka sellesama õpetaja muudki arvamused ja suhtumised.



tänaseks see õpetaja enam koolis ei töt ja seda just setõttu, et tegi lastel vahet ja eelistas rikkurite lapsi

Kui sul seal kooli tuttavaid oli, kellega see noor õpetaja su lapsest rääkis ja need su kaitseks midagi ei öelnud, siis arvasid nemadki samuti?

Intrigeeriv teema.

Jätame emotsioonid kõrvale ja räägime, kuidas asjad tegelikkuses käivad. Ükskemad on enamuses rahapuuduses ja ei hiilga oma võimalustega, see on täiesti tõsi. Jõukad üksikemad leiavad üsna kergesti uue kaaslase, rahaline faktor on väheoluline ning uus meeskaaslane ei pea olema valmisolekus hakata teise mehe tehtud last ja naist ülal pidama. Isegi kui naine käib tööl, on see meie oludes pisku. Enamik üksikemasid ootavad rahalist tuge, isegi kui seda otseselt välja ei ütle.

Oletame, et üksikema tutvub lasteta mehega, kellel on enamvähem kõik olemas ja tuleb oma eluga toime. Mees soovib pere luua. Esimese armumistuhinaga ollakse õnnelikud ja ei märgata neid momente, mis hakkavad üsna peatselt valusasti tunda andma. Mees sooviks naisega palju ühist aega, jalutada majas hommikumantlites või alasti ringi ning võibolla anduda spontaansetele kirehoogudele. Stopp! Laps vaatab pealt! Emme, emme. See tekitab pingeid, kuna ei saa tunda vabalt ja peab pidevalt arvestama, et teise mehe tehtud laps satub oma ema ja uut onu alastiolekus nägema, võibolla enamatki. Tekib soov õhtul vaadata koos naisega erootilisi filme, seksida. Stopp! Küll ei tohi TV-d liiga valjuks seada, siis jälle on vaja käia lastetoas asjatamas. See rikub kogu fiilingu ära, ärge hakake üldse midagi rääkimagi. Olematud võimalused olla spontaanselt ja miks mitte teha midagi meeldivalt riivatut. Ei saa, kuna laps on kõike katkestamas. Isegi kirglikud suudlused pole päris need, sest jällegi võib laps suurte silmadega ja suu ammul seda kõike pealt vaadata. Te ei kujuta ettegi, kui liikuvad võivad väiksed lapsed olla. Magamistoa uks tehakse nii vaikselt lahti, et laps võib tükk aega kõike salamahti pealt vaadata. Kui tegu oleks emme ja issiga, poleks kogemata juhtunud olukord nii äärmuslik.

Naine on lapsega tegemistes, palju aega kulub mehe vaatenurgast täiesti tühja. Kui oleks soov midagi sensuaalset ja meeldivat korraldada, on alailma küsimus, kuhu panna laps ja kui naine plaanib nädal aega ette lapse kuskile hoiule sokutamist, pole vägisi planeeritud oleng enam päris see. Kui on tahtmine, siis on tahtmine ja ei taha hetkegi oodata. Spontaansusel on suuresti kriips peal, käsu peale planeeritud puhkepäev (naine otsib võimalust last kuskile saata) ei ole spontaanne kirehoog.

Mees ja naine istuvad elutoas mõnusasti vesteldes diivanil, selle katkestab kõne, mis tuleb lapse isalt. Naise tuju rikutud ja mingi võõras tüüp on varsti uksetaga. Kellele selliseid üllatusi vaja on? Vähe sellest, kuna lapse isa on elu lõpuni ellu tungimas, on seal veel lapse vanaema, onud, sugulased. Naine on alati lapse poolt, mehele heidetakse ette, miks ta poole piisavalt mõistlik ning võiks ju ära kannatada.

Lapse isa hilineb toetusrahaga, arved nõuavad maksmist ja naine tuleb paluva pilguga nuruma. Maksad ära. varsti veel, siis veel. Naine on närviline ja teeseldud lahkus voodis on nii läbinähtav, et kogu tegevus on lihtsalt vastumeelne. Olla abielus ja saada halastusseksi? Tänan, ei!

Kui lasteta mees soovib pere luua, enamus mehi soovivad just sellist perioodi, kus võib naisega täiesti pingevabalt koos olla, kellaajast vaatamata käia mereääres, mõnel üritusel. Kui tuju, vaadata koos täiskasvanute filme ja nautida teineteist ilma segavate faktoriteta. Mehele on selline ajajärk vägagi vajalik. üksikvanemast ema ei ole võimeline midagi sellist pakkuma, isegi kui ta püüab, jääb mehe ellu hulk kadunud aega. Kui mehel on võimalik kogeda sellist suhtejärku, on hiljem oma lastega palju lihtsam. See kõik on loomulik ja pealegi, nad on omad lapsed. Isegi kui juhtub issi pisut lohakalt vannitoa ust kinni tõmbama, pole sellest midagi. See on üks pere. Võõra lapse puhul oleks tegu võrdlemisi kahtlase situatsiooniga.

Mul on üks hea meestuttav, töökas ning heatahtlik inimene. Peale lahutust, leidis lapsega naise. Ta võttis kohustuse ja aitas lapse ülesse kasvatada, see polnud sugugi kerge. Nüüd näen teda paar korda kuus oma majaesisel õuetoolil istumas ja ta on väga tüdinud ilmega. Teise mehe tehtud laps toob oma lapsi kantseldada, et ise pidudel ringi käia. Naisele on olukord igati meelepärane ja normaalne, mehele on see lõputu kohustus. Enamus mehi ei soovi suhelda naise eksmehega. Naiste psühholoogia ei suuda aduda, et mehele on naise eksmees isik, kellele naine on sosistanud palju armsaid sõnu, on armatsenud selle mehega ja mees on seda naist igal võimalikul viisil võtnud. Elus tekivad mingil hetkel lahkhelid ning eksmees vaatab õela pilguga silma, see ongi irvitus ja mõnitus uuele mehele. Naine ei mõista, aga mehele on see tõsine pinge. Eksmees võib uut meest alandada viisil, mis võib toimuda viisakalt, ilma väliste märkideta. Mees peab seda kõike taluma.

Teise mehe lapsega võib sõbruneda, isegi saavutada väga lähedased suhted. Kahjuks jäävad meedias kõlama just need õnnelikud stsenaariumid, aga rääkimata jäävad väga paljud tõsised draamad. Oma laps on oma laps ja teise mehe tehtud laps on teise mehe tehtud laps. Kui oled juba vanem inimene, pole palju jõudu iga pisiasjaga tegeleda, teise mehe tehtud laps ja selle lapsed on koorem. Lisaks on väga tihti naiselt otsene või kaudne surve tema lastele ja lastelastele olla toetav tugi.

Oleks hea, kui üksikvanemast naine mõtleks enne suhte loomist asjad läbi. Naine ei pea jääma üksikuks, aga kas on ikka nii iseenesestmõistetav võtta mehelt suur tükk elust, jättes sinna ilmajäämised ning tekitatud kohustused? Mida sa suudad lasteta naisest rohkem pakkuda, mis on sinu ainulaadne kingitus mehele? Millega suudad meest loobumiste eest tasuda, kas see on piisav?

Kas olete valmis mehele kompenseerima antud koormuse ja loobumised? Enamus naisi pole, hoopiski heidetakse ette, et mees ise teadis suhte alguses lapsest. Tunnustage ja hoolige sellest mehest, kes on olnud valmis võtma nii suured kohustused, kui oleks olnud võimalik valida lasteta naine ja elada elu palju lihtsamaks.

Suudate olukorda objektiivselt ette kujutada, on mees abiks ja pere on tugev. Kui ei suuda sellevõrra rohkem panustada ja nõuate, aina nõiate, siis?

Sellest kõigest tulenebki, et osad mehed jätavad lastega naised pärisnaise valikul eemale. Risk on suur ja pikaajaline. Juhuromanssi ei sega miski, aga mõnedki mehed püüavad just lasteta vallalist naist abikaasaks vaadata. Kui oleks garantii, et lapsega naine ei hakka nõudmistega meest ära lämmatama ja ei pane rasketesse olukordadesse, oleksid praegu mõnedki vallalised üksikemadest naised õnnelikus abielus. Mehed ja naised mõtlevad erinevalt, palun ärge lähenege naiste loogikaga meeste mõttemaailmale.

Aamen. Kirjeldasid ühte tahku üksikema elust väga põhjalikult. Rääkimata jäi see et naisel pidi mingi viga küljes olema kui lapsega maha jäeti või üksi lapse otsustas saada. Ei ole eesti mehed nii sead midagi et karjakaupa perede juurest põgenevad.

kas just see väljend, et lastega maha jäetud siinkohal päris õige on, aga tookisnlihtsalt mõned mõtted ja põhjused miks mehed perede juurest lahkuvad.

1. üks põhjus võiks olla, et mehel on sissetulek ja naine on kodune lastega ja mees tunneb, et ta on üksi jäetud ja tahaks ka oma elu edasi elada, pealegi ei ole rahalised võimalused perega koos edasi elades mehel eriti kiita.

Mees otsustab ja leiab endale meeldiva kaaslase kelle juures kohvil j akoogil käia, kes on huvitav jutukaslane, kellega käia üritustel ja kellega koos olles ei ole ka lapsed segamas. Kuigi naisel on endal lapsed on need juba suuremad ja või neil on omaisa kelle juurde sis lapsed aegajalt külla lähevad.
Sedasorti üksikemad oskavad elada lihtsalt.

Ja see esimene naine kelle juurest mees läks vaheldust otsima, tema vaadaku ise kuidas hakkama saab.
Mees ei taha sinna enamminna, sest seal on kitsas, lapsed kilkavad kui mees soovib rahu.
Samas ka mingid südametunnistuse piinad. Ja need piinad tekitavad mehes viha, viha iseendas mis pöördub sageli vihaks nende laste ema suhtes.
Sest. Meestahaks ka oma naisega elada samasugust elu ja suhelda samuti kui ta saab suhelda ja elada selle teise üksikemaga.
-
- vaat nii rääkis/kirjutas mulle kunagi netitutvustes üks mees. see mees ei teadnud et ma teda vägagi hästi tunnen ja tean, see mees oli mu enda laste isa. Ja see mees küsis minult kui tundmatult naiselt nõu, et kuida soleks õigem toimida, kas eluga edasi minna ja jätta minevik seljataha või siis püüda vana naisega suhteid siluda ja laste pärast koos elada.

JA ma soovitasin sellele mehele, et elugatuleks edasi minna, sets paigalseis on tagaisminek. mees võttis mu nõuannet kuulda ja elab nüüd juba aastakümneid õnnelikult oma elu uue perga.

Su pikal jutul pole saba ega sarvi. meest tuleb tundma õppida. Teie suhtlus käiski nii et pool aastat deitisite delfis, teine pool saite kokku ja tegite lapse? Pole imestada et mees minema läheb. Õppige üksteist inimestena tundma, ainult armukese või armunu suhtest lapsi teha ei ole mõtet.

Nüüd on selge, miks palju lapsi kasvavad isata. Mehed tahavad spontaanset seksi pidevalt ja igal pool. Lapsed segavad. Tahavad, et naine oleks ainult nende jaoks. Mitte mingil juhul ei tohi mehel olla mingeid kohustusi. Ja kui mõni mees vaatab lapsega naise poole, siis peab teda kummardama igavesti. Kõige parem, kui naised on süütud, kuni üks titest isane suvatseb neile tähelpanu pöötata. Lapsed on alati naisel, mitte kunagi mehel.
Tited!