Ma pole küll kunagi mõelnud, et lapse olemasolu on väga suur takistus ja probleem. Olen näinud mitmeid suhteid algamas ja aastaid kestmas, kus ühel või mõlemal poolel on eelnevast suhtest laps(ed). Imelikul kombel nendel inimestel pole selliseid probleeme nagu siin on välja toodud. Või nad ei tee nendest olukordadest probleemi.
Ei oska konkreetselt lapsega seotud probleeme ette kujutada, kui minu teele peaks sattuma lapsega mees (teine lugu on, kui mees ise on probleemne ja pole nt lapse emaga asjad ära klaarinud või ei oska last armastusega kasvatada vms). Aga et väike armas laps tahab hommikul lohutust? Et nunnu lapsukene tahab armastust ja hoolt? Kuidas saab selline asi probleem olla? Kusjuures ma pole mingi eriline emalik laste armastaja, kes igat beebit nähes heldib, lihtsalt, ma arvan, et elus on oluliselt suuremaid probleeme ja puhtalt austusest elu vastu ei hakka pseudomuresid endale ette kujutama.

Aga teemaalgataja, kui sa viimased paar kuud oled seda meeste imelikku suhtumist kohanud, siis ei saa ju neid mehi ometi palju olla, kellega sa lähemalt suhelnud oled? Võib-olla oli lihtsalt paar juhust (+ delfis üles keerutatud teemad) ja said natuke haiget(ego pihta ;)), sest nüüd oled suhteks valmis. Varem polnud see oluline ja võib-olla sa ei märganudki neid mehi, kes sind lapse pärast ei tahtnud. Ilmselt ikka on neid mehi, kes lapsest probleemi ei tee...pealegi, sa ju tahad ikka ühte meest, mitte kõikidele meeldida. Sellisel juhul poleks sul ka lastetu ja vallalisena mingit garantiid, et sa seda meest kohtad kohe täna. Võidki kohata 15 aasta pärast ja mitte selle pärast, et sul laps on, vaid selle pärast, et elu on selline :)

Sellise suhtumisega üksikemsid on loodetavasti vähe nagu sina. Riik andku toetust, kaaskodanik respekti. Mille eest??? Et sa meest ei valinud, lapse isa tundma ei õppinud? Nii lollid ei tohikski lapsi saama. Õlale patsutada pole vähimatki põhjust.
Üksikemade saidil oleks point juhul, kui seal ausalt kirjutatakse elust nagu ta ilma meheta ja lapseisata on. Teistele õpetuseks ja hoiatuseks. Aga ei kirjutata ju muud et mees, siga, kõndis minema ja mina vaeseke pean nüüd üksi hakkama saama. Miks mees minema kõndis, miks sellise minemakõndijaga lapsi tehakse, miks mees enam lapsega tegeleda ei taha? Kui raske on uut meest leida, kui raske on lapsega beebias, kui raske koolis, kui keeruline on lapse teismelise iga ja mida laps emale on öelnud või süüdistanud et ta poolikus peres kasvas- need on teemad mida pole kombeks tunnistada.

Kaks erinevat võimalust olla üksikvanem- kas vallasvanem või üksikuks jäänud vanem. Mõlemal juhul on alati väga erinevad põhjused, mis selleni viinud on...

Ka kahe vanemaga kasvava lapse puhul tuleb arvestada oma plaanide tegemisel lapsega. ka nendes peredes võib laps öösel või varahommikul emmet vajada või issit.

Riik toetab vallasemasid ja üksikuks jäänud vanem saab kas alimente või toitjakaotusabiraha.

Laps vajab kasvamiseks armastust ja kas ta saab selle ühelt vanemalt või kahelt ei oma tähtsust. Need lapsed, keda mina olen näinud käitumishäiretega, on olnud peredest, kus on kaks vanemat, aga puudub armastus.

Teemaalgataja, su laps vajab nüüd natuke vähem tähelepanu ja sellepärast tunnetki puudust mehest. Mehi, kes ei karda lapsi on olemas küll. Aga siin tekib tavaliselt üks teine nõiaring- mees, kes sulle sobib eisobi lapsele ja vastupidi. Suurema tõenäosusega proovid paar korda ja kui õnneks ei lähe, lööd käega igasugusele suhtele kuniks laps on pesast lennanud.

Delfis võetakse karmilt sõna nii üksikvanemate kui ülekaaluliste kohta. Ma olen neid lugenud ja isiklikult arvan, et sõnavõtjad ei ole tegelikult teadlikud, mida nad kirjutavad- nad on kui silmaklappidega hobused, kes mürki pritsivad.

Vahet ei ole on lapsel kaks vanemat või üks- tähtis on, et ta oleks teie elus esimesel kohal ja te teda armastaksite. Rasketele aegadele/päevadele järgnevad alati päevad täis rõõmu ja rahulolu :)

Jõudu ja vastupidamist kõigile :)

Tihti on naised need, kes ära kõnnivad, kui täpselt teada tahad. Tule mõistusele, keskaeg on läbi, üksikvanemaid ei põletata tuleriidal- teistele hoiatuseks ja õpetuseks. Kurb, et sul nii piiratud mõtlemine on.

"...kui raske on lapsega beebias, kui raske koolis, kui keeruline on lapse teismelise iga ..."

Ja, kas mitte samad problemid ei ole ka perekonnas, kus on kaks vanemat?

"...mida laps emale on öelnud või süüdistanud et ta poolikus peres kasvas..."

Ja, miks sa arvad, et üksikvanemad kuulevad süüdistusi oma lastelt? Kas sellepärast, et sinu "korralikus peres" kasvanud lapsed ütlevad sulle, mida sülg suhu toob? Nad on õppinud selle käitumise sinu pealt ja jäljendavad tegelikult sind- loe oma teksti veel kord ja ehk saad aru, kui labane see on.

loomulikult teeb üksikema iga mehe ettevaatlikulks. kui naine ei oska õigeid valikuid teha, siis ta jääbki lapsega üksi. kui ei tee õigeid valikud, järelikult on rumal.
ma ei kujuta ette, et vihuksin lapsi teha mõne sellise mehega, kes me lapsele päriseks isaks ei jääks.

Ka üksikema 23. märts 2012, kl 12.20
Kui ma tõesti olen see õige, siis on sul terve elu aega mind tundma õppida. Seda nimetatakse kannatlikkuseks.

Ja siin ongi vastus küsimusele: kuidas saadakse üksikemaks. Kõigepealt mees majja, siis laps ja no siis hakkame üksteist tundma õppima!Aega ju on.

Liisule,olen Sinuga täiesti nõus,sest olen seda ise ka kogenud.

Evale,nojah,väga tore on teada,et nii tark oled,paljud ju kahjuks seda pole...On ju nii?Nii ta on,sest hukka mõista on ikka lihtsam,kui mõista...Päikest ja rohkem mõistmist!

Eks me kõik siin elus vajame armastust.Oled sa üksikvanem või mitte.Üldjuhul on üksikvanemad rohkem elu näinud ja elult rohkem õppinud.

Mida nad õppinud on? Et ilma meheta last kasvatada on paha-paha ja et uue mehe leidmiseks peab rohkem rabelema kui sookaaslased? Mida see kogemus annab?

Ma ikka ei saa aru, miks nii küünilised on osad inimesed siin. Okei, on kehvad isiklikud kogemused, aga selle põhjal ei saa ju mitteükski terve mõistusega inimene arvata, et selline ongi maailm (pigem tasuks vaadata, mis endal viga on, et sellised inimesed elust läbi käinud on).
Jah, tõenäoliselt on raskem konkreetselt last kasvatada ilma meheta, aga loodus ju niikuinii tühja kohta ei salli ja kui mees majas, siis on teised raskused inimesel elus. Ei usu, et üldiselt kokkuvõtvalt kõigi inimeste elude põhjal vabadel-vallalistel-lastetutel on lihtsam elu kui näiteks üksikemadel. Mured on lihtsalt erinevad. Ega kõik üksikvanemad rasket elu ka ela, osadel läheb päris mõnusalt(nt teemaalgatajal ja 7. minu tuttaval üksikvanemal ehk kõigil üksikvanematel, keda mina lähemalt tunnen). Ja näiteks näen ülikoolis pidevalt siniste silmaalustega üleväsinud noori, kes üliharva nalja teevad - neil pole mingeid lapsi ja pereelu, aga tundub, et lõbusat muretut elu samuti mitte. Teistel pereinimestel ka siin delfis iga päev uued mured igasugustel teemadel ja ei jäta nad ka üldiselt sellist muljet, et nad oleks kuidagi kõrgemal kohal kui teised. Igasugused probleemid tulevad pigem inimesest endast ja tema suhtumisest, mitte tema lastest või muudest tegelastest.

Enamus üksikvanemaid võtavad enda kanda mõlema vanema rolli ja peavad ise kõigega hakkama saama, nad ei looda kõrvalisele toetusele. Last ei ole paha-paha üksi kasvatada, sest pahatihti minnaksegi sellepärast lahku, et hingerahu ja tasakaal tagasi saada. Miks need vahel kaduma lähevad on pikem teema, kes on kogenud või on mõtlemis/vaatlemisvõimeline teab niigi ja, kes ei tea, see nagunii ei tahagi teada. Ei tea, et üksikemad paaniliselt uut kaaslast otsiks, see ei ole üldse nii tähtis.

aga kui laps sünnib kooselu alguses ja inimesed ei nö ei tunne veel teineteist, sest pole saanud "tutvumisaega". neil ju ka laps, kes pidevalt tähelepanu nõuab..

läksin lahku peale 10 kooselatud aastat
peale lapse sündi muutusin närvipuntraks
tunnen, et olen oma lapsele üksikuna parem ema, kui lapse isaga koos..
karm aga nii on

kõigile - 27. märts 2012, kl 11.10 - nu sellepärast tihti lahku minneksegi, et laps tuleb enne põhjalikku tutvumist. loe uuringute tulemusi - laps ei tee pea kunagi suhet paremaks, ikka algul teeb hullemaks

Sinu juhtumi puhul oleks õigem olnud last mitte saada. 10 aastat mees sobis ja siis muutusid närvipuntraks. Ju ei sobinud emaksolemine. Või tegid kustuvasse suhtesse lapse?

kõigile
27. märts 2012, kl 11.10
aga kui laps sünnib kooselu alguses ja inimesed ei nö ei tunne veel teineteist, sest pole saanud "tutvumisaega". neil ju ka laps, kes pidevalt tähelepanu nõuab..

No milline vähegi normaalne inimene alustab suhet lapsetegemisest? Seda enam, et kaaslast õieti ei tunnegi!

Anna Abi, vastus sulle on, et tulevane üksikema alustab ;)

minu lapsega sõbranna tõmmati vaba ja vallatu mehe poolt niuhti ära, ei lugenud see laps, mehe ema vingumine ega ka noormehe sõbrannade ponnistused. ealavd koos juba 15.a. ja on ka 2 ühist last, naise lapsele on ka kasuisa rohkem isa, kui ta pärisisa.
Rahaahne lits ei ole sõbranna ka mitte, kuna mees oli toona alles üliõpilane, nüüd küll on mõelamd edukad.
Armastus on märksõna ja naise laps ei ole segav faktor absoluutselt.

valetad!!! siin välja mõelda ja labases kirjas kirja panna, oskab igaüks, kelle vähegi haridust puudu on jäänud .

Naise laps või lapsed ei sega. Lihtsalt tuleb respekteerida mehe soovi, kui ta soovib tutvuda neiuga, kellel ei ole lapsi, mitte mehele süüdistusi hakata kaela valama, miks ta lastega naist ei taha. Ju ta siis ei taha, ju tal on selleks argumenteeritud põhjused ja läbimõeldud plaanid perekonna loomiseks.


Jäävad üle ju mehed, kellel on plaanid jälle suhet luua naisega, kes kasvatab last või lapsi, ju need need mehed on ka naise lastega arvestanud kui hakkab pere loomisele mõtlema.

Milles siis küsimus, et vaidlema peaks ja survestama mehi, kes ei soovi lastega naistega tutvuda pere loomsie ettekäändel?! meil on vaba maa ja valikud teeme ikka ise, kellega peret loome.

27. märts 2012, kl 17.52

No see oli küll nii kõrgelennuline ja korrektses keeles kirjutatud, et lugesin kohe mitu korda ja ... jäigi arusaamatuks, mille peale ja mida öelda taheti :O Aga ma pole muidugi ka kõrgelt haritud, kolm klassi külakooli ja ei peagi kõigest aru saama :D

mina jälle täheldan tutvudes, et need, kes lapsi takistuseks ei pea, on eriti hüljatud ja kehvad mehed. keda ükski naine ei taha ja siis lisavadki endale tutvustuseks, et "laps pole takistuseks". paratamatult tekib tunne, et üksikemad on teine rass. kuskilt kolmandast maailmast. olengi üksi, tutvuda ei saa korralikult, sest laps on väike ja hoidjat pole. need, keda netis kohtan, on enamasti pooletoobised ega mõtle peale seksi millelegi. surnud ring. ometi olen ka mina naine, kes tahab armastust pakkuda ja saada. ja mitte ainult lapsele. tahaks naerda koos, et oleks rõõmsam. tahaks kurvastada koos, et oleks kergem. tahaks kaissu pugeda ja head filmi vaadata. siinsetest kommentaaridest jääb mulje, et enne kui laps suur pole, see kõik on kättesaamatu. aga siis olen ma juba 50+.....

Kas see 17.52 on andekas parodist või eriti loll pimeda viha kandja, kes meile nüüd kandikul kätte tõi tatipritsijate hingeelu saladused????

Jah, üksikema (28. märts 2012, kl 00.28), kahjuks just nii need asjad normaalse ema puhul käivadki (nne kui laps suur pole, see kõik on kättesaamatu). Iseasi, kas sa selleks ajaks just 50 oled. Kui sünnitasid lapse, siis tuleb ta üles kasvatada ja tagada talle rahulik perekonnaelu. See, et sina tahaksid meest enda kõrvale, ei tähenda ju veel, et ka laps ka sama soovib. Tavaliselt ei ole lapsed huvitatud võõrast mehest oma kodus - eriti veel murdeea saabudes. Ja kui see mees juba sinna perre end sisse seadnud on, siis kuidas reageeriksid, kui laps ühel päeval teatab, et see võõras onu ei ole ikka talle üldse vastuvõetav? Algul nagu meeldis, aga nüüd enam mitte (erinevatel põhjustel). Kumma arvamus peale jääks, kas sinu või lapse oma?

Üksikemale.
Sinu lohutuseks võin öelda, et kõik me tahame täpselt seda, mida sinagi.
Sa ise sildistad ka mehi: kes on pooletoobine, kes lihtsalt kehv mees. Aga mis teeb neid mehi pooletoobisteks? Ikka mingi erinevus nn normaalsetest meestest. Sama kehtib ka sinu puhul, midagi pole parata.
Aga lootus peab ikka olema ja mida suuremaks laps kasvab, seda vabamaks muutub ka su elu.

olen 50+ selleks ajaks. praegu kui laps väike, oleks õige aeg harjutada teda uue elukaaslasega. lapse suureks kasvamiseni on tõesti 15+ aastat. kas tõesti pean ma niikaua üksi olema...

känd 11:07, kas mind teeb ebanormaaseks laps? kas mina pean vastutama selle eest, et lapse isa ei leidnud endas oskust ja tahtmist olla isa. kas see teeb mind ebanormaalseks? ei leia nii. niigi on mul valus ja halb, keegi peab ika surkima haavas. edu teile.

läksime lahku kui lapsed olid 6a, 5a, 3a 2a ja noorima lapse olemasolust polnud siis veele teadlik.
eelnevalt olime abielus olnud 8 aastat

Põhjuseks: no eiole viisakas teist süüdistada, aga ega ma ise ka kõiges süüdi olla ei tahaks. jah see on nii, et mul polnud võimalusi mehele pakkuda seda mida tema soovis.
Õigemini, mehest sai juhtivtöötaja ja meie senine eluase ei olnud sobilik , et ta seal nt kedagi vastu võtaks või kohtuks.
Leidis koha kus mugavused ja kõik ok ja algul väidetavalt toimusid seal töökohtumised, hiljem koliski sinna.

Mina jäin lasteha meie ühist talu edasi pidama, kahjuks oli kõik registreeritud mehe nimele ja seega kogu tulu läks tema taskusse.
Juhtus aga nii, et peale noorima lapse sindi minu j alaste elu paranes, kuna last soovisid endale ristilapseks üks soome perekond.

Tänu sellele soome perele ja nende sõpradele õnnestuski lapsed kasvatada täiselaisteks. Õnnestus remontida maja kus elasime elamisväärseks, hiljem asuda elama teise kohta.

Kuna laste isa väga hõüivatud inimene siis ega tal jah ei olnud mahti tänaseks siis 17a jooksul kordagi lastega ühendust võtta.

Ise pidasin oma kohuseks paar korda aastas anda ülevaade laste elust ja oludest ja käekäigust. Lootsin, et ehk siis saadab laste jaoks ka natukene raha.
Laste isa on küll sageli viibinud meiega sama slinnas, sõitnud mööda meie majast kuid kuna tal uue pere tutavad ja sõbrad elavad siinkandis siis pole tal olnud tõenäoliselt sobilik neid hüljata.

Elatist ei küsinud esialgu. Kui olime 8 a lahus elanud siis soovitas sots osakond elatise nõue kohtu kaudu sisse anda. Seda sellesk, et siis oli võimalik saada lastele soodustust koolitoidu tasumisel, muidu maksin kõigilast eeest toiduraha.

Tänaseks lapsed täiesealised, 4 kõrgahridus ja oma pere, noorimal hetkel veel 3 kursus TÜ-s käsil.

Olen ikka töötanud mitmel kohal, et lastele oleks olemas kõik vajalik. Olen loobunud kulutuste tegemnisest endale.

Uut mest ei ole tulnud mõttessegi leida. Ja seda seetõttu, et minus onnagu teadmine ja arusaam, et võõras mees ei pea minu lapsi kasvatama.

Olen kõrgharidusega muide, kuid parema sissetuleku saamiseks erialast loobunud.

kas see on siis tõesti elu? elada ainult lastele ja loobuda kõigest muust. võib-olla sina suudad seda. mina leian siiski, et olen tavaline ja normaalne naine, kes ei ole elust välja heidetud üksnes seetõttu, et järeltulev põlv kasvamas. ühe mehe oskamatuse tõttu elada pereelu, see ei tee minust veel kõlbmatut naist uuele mehele. kahjuks tutvumine on üksnes piiratud. tõesti ei saa kinno minna siis kui tahan ja kohvikus teed juua siis kui pähe tuleb. miks ei võiks võõras mees kasvatada last. kas lapsel polegi õigust saada kahe vanema kasvatust ja olla nn. tavalise pere laps. mis siis, et see mees pole tema bioloogiline isa.

Üksikemale.
Ma ei pea sind ebanormaalseks, kui sa tähelepanelikult loed, näed, et kirjutasin nn normaalsetest meestest.
Kui sa tutvud netis mehega, kes hakkab sulle meeldima, teil on tore ja sulle tundub, et oled leidnud hingesugulase. Siis aga ütleb mees sulle, et ta kaotas avariis ühe jala. Süüdista keda tahes, aga fakt jääb faktiks. Kuidas reageerid?
See on tobe näide, aga saa meestest ka aru. Kui sul on väike laps, tähendab see mehe jaoks seda, et sa pole tema jaoks 100% vaba. Sinu elu on üks suur kombineerimine, mehe elu on vaba. Tõepoolest, mitte iga mees ei soovi loovutada vabadust sellise kombineerimise vastu. Ja mitte ainult mees, usun, et teie, naistega on sama lugu.
Aga ikkagi, lootust ei tohiks sa sellegipoolest kaotada, sest inimesed on erinevad. Kui kohtud mehega, kellele sa hakkad väga meeldima, ei ole üks laps kindlasti kohe mitte mingisuguseks takistuseks.