Tahan ausat vastust, kuidas Teil ülekaal tekkima hakkas, mis vanuses ja miks ?
Ise olen kogu elu kaalunud stabiilselt 55 kilo ja söönud kõike, mida tahtnud.
Tundub kuidagi müstiline, et noored naised lihtsalt ei millestki äkki kosuma hakkavad.
Vabandan, ei taha kedagi solvata selle küsimusega, vastupidi, tahan aidata .

5. aastaselt põdesin amöbioidset düsenteeriat. Enne seda olin pigem alakaaluline laps, pärast seda hakkas kaalutõus. aastad siis olid 65-66 eelmisel sajandil ja raviti mind Tartus, algul Lina tänaval, siis mingis lastesanatooriumis. hiljem pole enam kunagi nn normkaaluline olnud. neiuna püüdsin lausa nälgida, käisin korvitrennis, tegin jalgsi- ja mägimatkamist, ikka KMI ülekaaluline. aga I astme rasvumiseni jõudsin pärast rasedusi. Olen käinud toitumisnõustaja juures, paastulaagris dr Trofimova juures, jälginud kõiki nõudeid, aga normkaaluliseks pole saanud - ikka KMI järgi üle ja kõik.

sulle ei ole ometi üllatus, et inimesed on erinevad? organism, kehaehitus, kehakuju, rasvade asetus kehal, eelsoodumus, ainevahetus, hormonaalne tasakaal, haigused jne jne.

ei ole üllatus, tean seda kõike ja olen aastaid uurinud, tahan konkreetseid juhtumeid ja konkreetseid arve. Tänan esimest vastajat ja palun veel, et pane kirja oma vanus ja kaal. Tänan.

Olen ühemunaraku kaksik ja juba sülelapse east saati pontsakas. Titepiltidel vend tavaline voltidega beebi ja mina silmnähtavalt laiem ja ümaram näost. esimesse klassi minnes olin juba ülekaaluline oma pikkuse kohta ja vend oli peenike. Sporti tegime koguaeg koos ja sõime ka samu asja kuna sama pere ju. Tema isegi sõi tavaliselt minust rohkem. Mul väiksena oli väga kehv isu. Aegajalt arstid torkisid ja prooviti leida, et mis põhjus on. Kahtlustati, et hormoonid paigast ära ja siis erinevaid diagnoose, et miks nii. Teismelisena nii kui puberteet hakkas oma tunnustega hakkas ka kaal üles minema. Siis veetsin mõned nädalad haiglas, kuna arvati et hormoonid paigast ära kasvaja tõttu. Tehti op, aga midagi ei muutunud. Niisama healoomuline kasvaja oli. Lõpuks pärast igasuguseid teste ja ravimeid ei osatagi öelda, et mis värk mu kasvuhormoonidega on, et need "valesti" on. Kui 20 sain siis pärast seda sain kehakuju veidi paremaks ja ka kaal langes ise veidi. Paar numbrit väiksemaid riideid kannan, aga siiski paksuke. Paar aastat tagasi kolisin Eestisse (väliseestlaste peres kasvanud) ja nüüd siinsed arstid ka on uurinud ja puurinud. Pidi minusguseid teisigi olema, kellel eriti miski ei aita, aga hormoonid peamised süüdlased. olen 178cm pikk ja 89-95 kg raske. Päikeserohketel aegadel kaal tõuseb jubedalt. Käin iga nädal paar tundi ujumas hommikuti ja õhtuti käin kas jooksmas, jõusaalis, kuskil rühmatrennis või praegusel ajal suusatamas. Kõnnin ka iga päev paar km vähemalt kiirelt. Toitumine ekspertide poolt heaks kiidetud. Kuna pole kunagi kõhna olnud siis väga halvasti end ei tunne. Teismelisena oli küll raske, sest pidevalt riided ei mahtunud selga nendes poodides, kus eakaaslased käisid. Raseduse ajal võtsin 8kilo juurde ja kahe kuuga olin tavalises kaalus tagasi, aga inimesed tegid ikka kommentaar, et küll titekilod kaovad. :/

Hakkasin kaalus juurde võtma, kui otsustasin 16aastselt, et ei taha enam suusatamise ja muu spordiga tegeleda (see pole enam popp), olin pubekas ja tahtsin aega muudele tegevustele pigem kulutada, kui spordile (enne olin väga sportlik ja väga peenike). Lisaks läksin kooli puhvetisse tööle, kust sai poole hinnaga saiakesi ja šokolaade, sõin neid siis üpris palju. Sellised kaks asja juhtusid siis samal ajal minul. Suur magusasõber olen alati olnud, isegi 200 grammi šokolaadi ära süüa korraga pole mingi probleem. Varem siis lihtsalt kulutasin sporti tehes kalorid ära, hiljem aga enam mitte. Ja muidugi puberteet ka, keha muutus naiselikumaks ja kurvikamaks. Sellest ajast alates olen kaaluga võidelnud. Aga sport on taas ausisse tulnud ja tegelen sellega pidevalt, kaal langeb =)

Olen lapseeast alates pigem pontsakam kui sale olnud. Ei midagi hullu, aga siiski normide järgi ülekaaluline. Neiueas olin 162 cm/68kg, kuigi tegin palju sporti (mängisin käsipalli) ja olin väga liikuv. Ega väljanägemisel midagi viga ei olnud, lihtsalt lihastes olin ja mitte väga peenike.
Peale esimese lapse sündi tuli 10 kg laksust juurde (õigemini ei läinud peale rasedust maha). Teise lapsega midagi ei lisandunud ja nüüd olengi juba 20 aastat nii 75-78 kg olnud (pikkust siis 162 cm). Väga dieeditanud ma ei ole, vahel mõnda asja olen proovinud (näiteks ühe tuttava kõrvalt kaalujälgimist). Maha midagi sellega saanud ei ole.
Nüüd olen juba pea 43 ja viimase aasta-paariga on hakanud vöökoht vaikselt paisuma (varem olin keskelt üsna sale), see-eest puus ja pepu on väiksemaks läinud. Ilmselt on põhjus istuvas töös ja vanuses, sest kuigi käin regulaarselt ujumas ja palju jala, ei aita ei ussi- ega püssirohi.
Seega minu puhul on ka tegu ilmselt hormooniprobleemiga, sest dieedid ei mõika ning ebatervislikult pole ma ka kunagi toitunud.
Samas ei ole ma kaalu pärast kunagi muretsenud, sest tänavapildis olen täiesti keskmise väljanägemisega, mitte tüse. Kuigi kaalunumbrit vaadadates peaks nagu vägagi tubli tükk olema. Mulle tundub, et mõnel inimesel siiski on ka kont raskem ja mõnel kergem, sest mu kirjade järgi normkaalus sõbranna näeb kopsakam välja.

vanus 53, kaal 82, pikkus 164

Sündisin 2 kuud enneaegselt ja olin võrreldes teiste vastsündinutega väga väike - kõigest 1.457 kilo. Kuni 5 aastaseks saamiseni olin ma alati teistest lastest väiksem ja kõhnem. Aga peale viieseks saamist hakkas kaal tõusma, kuigi ma sõin poole vähem kui normaalsed lapsed. Ema rääkis mulle kunagi, et kui ma esimesse klassi läksin ja sealt paar ema, kes ei olnud mind oma 2 aastat näinud, ei tundnud mind ära - ma olin lihtsalt nii palju juurde võtnud. Mind kiusati koolis mis tegi muidugi asja hullemaks. Ema viis mind arsti juurde kui olin 8 ja öeldi, et see on lihtsalt mingi hormooni probleem, läheb vanemaks saades üle. Järgmine kord läksin arsti juurde kui olin 14 - ma kaalusin 87 kilo. See ei olnud normaalne ja siis leiti ,et mingit hormooni probleemi ei oole ja ka kasvajat ei ole ning kõik on normis, lihtsalt keha kogus kõike mida ma sõin. Kirjutati ravimid mis veidi aitasid ja nüüd, kui olen 23, olen ma ikka veidi pontšakas aga see pole kõige hullem - sain sellest suurest ülekaalust kaasa venitusarmid, mis katavad 90% mu kehast. Pole kunagi saanud ega saa ka ilmselt tulevikus bikiine, ilma varrukateta pluusi või lühikesi pükse kanda, sest armid on nii käte peal, õla juures, põlvede taga ja üle kogu kõhu. Isegi nüüd, kui olen peaaegu normaal kaalus, ei saa ma kanda ilusaid riideid.

No mina olen paks, sest söön ja joon meeletult. Olen seda eluaeg teinud, juba lapsena sõin tohutult, aga olin normaalkaalus alati, seda päevani, mil loobusin suitsust (27. aastaselt). Siis hakkasid kilod ligi hiilima ja nüüd polegi imestada, et 170 ja 75 kg juba varsti paistab. Eks pole ka vanus enam see, mis vanasti. Ja ma tõesti söön palju. Õhtu jooksul pole mingi vaev nt 300 gr pizzat ära süüa ja siis veel saiakesi peale. Õlut ka. Ehk ise olen süüdi. No on isu antud lihtsalt. Olen proovinud toitumisnõustaja abi, kes koostas trenni - ja toitumiskava, aga minu jaoks oli ulmevähe süüa 2000 kcal päevas ja ma ei salli neid pagana juurikaid ka üldse. Puuvilju veel söön. Ma lihtsalt ei saa kõhtu täis, kui söön vaid tervislikke toite. Ka LCHF on ära proovitud, pidasin nädala vastu, kaotamata kilogi, aga selle eest sain kõhukinnisuse. Nüüd ma ei teagi, mida teha. Ma ei saa endast jagu, olen õgardiks loodud.

enne, kui midagi suhu pened, joo ära klaas vett. ja siis söö. Vesi tuleb ainult kasuks, makku mahub palju vähem toitu ja kaal hakkab langema. Õlu jäta parem üldse ära, kui tunned alkoholi vajadust, joo parem klaas kuiva veini.

2 aasta jooksul kolm seljaoperatsiooni mis mind sugugi ei aidanud. Kogu aeg vaevlen valude käes, liikuda väga ei saa ja nii need kilod kogunesid. Siis jätsin suitsetamise ka maha ja no uus ports pekki maandus selga. Täitsa lootusetu on kaalu maha saada kui sa ei saa liikuda :(

Tänan Teid kõiki, kes kirjutada viitsisid ja palun veel kord, pange kirja vanus - pikkus -kaal-.
Teen koostöös ühe Jaapani arstiga uuringuid, et leida probleemidele leevendust. Just leevendust, sest häid ja kiireid universaalseid lahendusi, nagu Te isegi teate, lihtsalt pole.
Parimat !

Kõik sai alguse seoses üleminekuajaga.Võõkoht paisus nagu märkamatult. Kui tervis veel ei streigi ja tänavapildis ka eriti silma ei paista, siis polegi nagu enese jaoks probleemi. Nüüd on juba liiga sest jätsin 4 aastat tagasi suitsetamise maha ja asendasin selle söömisega.Juurde tuli kolmkümmend kilo ,nii et praegu olen 54 ja kaalun 130.Ja muidugi on mul häbi , parastada ei maksa , püüan ennast parandada.

Olen nüüdseks saavutanud normaalkaalu 168 cm 62 kg kuid minu probleemid kaaluga algasid varakult päris mitmel põhjusel. Olen pärinud oma isa välimuse ja iseloomu. Mu isa on ülesööja kes vahel ostis meile kolme peale (mulle, endale ja vennale) 10 l jäätisevanni mida me siis niimoodi pea ühe õhtuga sisse kärutasime. Kui ta magusat ja head ostis, siis ikka kamaluga. Arvatavasti sealt õppisin, et kui tuju on paha siis toit teeb veidi paremaks.

Sellest ei tekkinud mu tõeline probleem, kuid siiski tekkis lapseea depressioon, kooliprobleemid ja üldised ühiskondlikud vastuolud. Sõin kõike oma emotsioonide rahustamiseks. Suurim kaal depressiooni tõttu on olnud 16 a 168 cm 92 kg. Lihtsalt - väga palju toitu, väga tihti, väga kehvas meeleolus.

36a. 169cm lagi oli 91 kg, nüüd olen 84 peale saanud ja enam rohkem maha ei lähe, tee mis tahad :(

Mina olin kuni 20 eluaastani normkaalus. Sõin-jõin kõike, mida süda ihaldas. Midagi ei mõjunud. Jäin rasedaks, mille käigus tuli 20 kg juurde. Peale sünnitust, sain lahti sellest, aga siis hakkas millegipärast kaalu juurde tulema,kuigi toitumises ei toimunud muudatusi. Ju siis organsimis toimus. Ja lõpuks oli seda juba +10 kg juurde tulnud. Jäin teist korda rasedaks, sama - +20kg. Sain sellest aga lahti, kuid see eelnev +10 jäi. Siis kolmas laps - no see pani ehtsa punkti iile - +30 kg,kuigi ennetasin endaasrust seda, liikudes ja valides toitu raseduse ajal.Aga läksin paiste ja tekkis vedelikupeetus. Nüüdseks sellest lahti saanud vaid 11 kg. Võitlen ja piinlen, et saada tagasi oma endist kaalu. Aga juba olen 31 ja pole enam nii kerge nendest lahti saada. 5 aastat tagasi oli see kuidagi kergem. Organismi talitus on laisemaks jäänud ja pole enam see, mis 10 aastat tagasi.

Ma olen joogaga oma ainevahetuse nii heaks saanud, et mingeid sünnitusülekilosid ei tule enam tagasi :). Soovitan. Mõjutab tugevalt ainevahetust!

Vanus 60,pikkus 162 ning kaal 95.See ülekaalulisus on ikka nii valus teema,miks ei mõtle keegi midagi välja.22 aastat kaalusin 52 kg,16 aastat tagasi tehti op,emakas,munasarjad kõik opereeriti.Peale selle hakkas kaal tõusma.Vererõhk on kõrge,kolesterool kõrge,võtan ravimeid.Olen proovinud toiduga piirata,vesiaeroobikas käinud.Maal on palju tööd,kuid kaal aina tõuseb.Mul on muidugi istuv töö.Kuigi oli ka 22 aastat tagasi istuv töö.Ma ei tea,mis teeksin ,kui saaksin kasvõi 5kg alla.

Kai, aga milline on toitumine?
Ikka kartul, sealiha ja saiad? Pannkoogid ja limunaad...? :P

Kartulid söön küll,kuid saiakesi ega magusat ma ei söö.Sealiha ka küll,kuid mitte palju,kala söön palju,eriti valget kala.

Mina olen oma menüüst üldse ära jätnud makaronid ja kartuli, saiakesed. Magusaid piimatooteid ei söö ega joo, vaid keefir, kodujuust ja piim. Lihast on siis lahja kala, pekita liha ja kana ilma nahata, eelistatult see rinnaliha, mis on rasvavaene. Aedviljad eelistatuna hautatult. Šokolaadist vaid seda Kalevi tumedat kirsi, greibi tükkidega, kuid mitte igapäev. Koogid ja küpsised olen ära unustanud. Jälgin süsivesikuid, rasvu ja kaloreid ja kaloraaž, mida tarbin söögiga jääb kuni 1200 kcal piiresse. Jaanuari algusest olen kuni tänaseni alla võtnud ilma mingite imetablettideta, abivahenditeta ja trennita 6 kg juba.

palun pane kirja ka oma vanus, pikkus ja kaal. Tänan.
Loen kõiki postitusi, teen märkmeid ja edastan Jaapanisse. Tänud Teile !

Ma ei tea kas Sa oled arst või mis koostööd Sa teed aga
mõnele siin kirjutanute jaoks on lahendus olemas, nagu näiteks Aet ja Kai. Kuigi Sa väidad, et pole lahendust.
Nende lahendus on bariaatria. Konsulteerige sellel teemal oma perearstiga, Aet ja Kai saate kindlasti abi.
Teiste kohta see ei kehti.

55-168-106

Kui ma perearsti juurde lähen,siis on esimene lause ,mis ta ütleb,on "et võtke kaalust alla".Olen küsinud ,mida teha,kuid ta ütleb,et ärge sööge magusat,ärge liialdage toiduga,kuid mingit nõu temalt ei saa.Ma ei söö ju magusat.Praegu võtan kapsleid "Bio-Fiber".Mis tähendab "bariaatria"?

vanus 34,kaal 86 pikkus 175,,võtsin mehe,,sõime koos,,magusat ja muud head paremat,,rasedus +10 kg,,ostsime auto,,mehele + 10kg,,+teine laps +5kg,,istuv töö...mida veel?
Veel mõjutavad tegurid hormoon spiraal,,vähene vee joomine,

Soovitan perearsti vahetada. Uuri natuke netist, Sulle see on ainus võimalus veel elamisväärset elu nautida.

Ma olen üsna kindel,et asi mu peas,ajus kinni ,sest tervislik toit küll aga no kogused annab sellis kuhja sisse süüa,,magu välja veninud ja vajab vaid lõikust või siis psühholoogi,,mõlemad rahaliselt mulle kättesaamatud:(

mis Su kaal, pikkus ja vanus on?