Olen lapseeast alates pigem pontsakam kui sale olnud. Ei midagi hullu, aga siiski normide järgi ülekaaluline. Neiueas olin 162 cm/68kg, kuigi tegin palju sporti (mängisin käsipalli) ja olin väga liikuv. Ega väljanägemisel midagi viga ei olnud, lihtsalt lihastes olin ja mitte väga peenike.
Peale esimese lapse sündi tuli 10 kg laksust juurde (õigemini ei läinud peale rasedust maha). Teise lapsega midagi ei lisandunud ja nüüd olengi juba 20 aastat nii 75-78 kg olnud (pikkust siis 162 cm). Väga dieeditanud ma ei ole, vahel mõnda asja olen proovinud (näiteks ühe tuttava kõrvalt kaalujälgimist). Maha midagi sellega saanud ei ole.
Nüüd olen juba pea 43 ja viimase aasta-paariga on hakanud vöökoht vaikselt paisuma (varem olin keskelt üsna sale), see-eest puus ja pepu on väiksemaks läinud. Ilmselt on põhjus istuvas töös ja vanuses, sest kuigi käin regulaarselt ujumas ja palju jala, ei aita ei ussi- ega püssirohi.
Seega minu puhul on ka tegu ilmselt hormooniprobleemiga, sest dieedid ei mõika ning ebatervislikult pole ma ka kunagi toitunud.
Samas ei ole ma kaalu pärast kunagi muretsenud, sest tänavapildis olen täiesti keskmise väljanägemisega, mitte tüse. Kuigi kaalunumbrit vaadadates peaks nagu vägagi tubli tükk olema. Mulle tundub, et mõnel inimesel siiski on ka kont raskem ja mõnel kergem, sest mu kirjade järgi normkaalus sõbranna näeb kopsakam välja.