Arvamus, et ei saa armastada võõrast last, on äärmiselt eluvõõras. Võtaks näiteks kasvõi pered või üksikud inimesed, kes lapsendavad lastekodulapse. Te väidate, et neid ei armastata kui enda omasi? Küllalti pealiskaudne arvamus ja näitab väga hästi inimese tolerantsuse "taset" ning prioriteete.
Need, kes arvavad, et raha paneb asjad paika.. no võib järeldada, et raha ongi Teie jaoks esmatähtis ja enne supleksite oma eurodes kui raatsiks kulutada mündi oma "armastatud" naise lapse heaks.
Samas olen ma nõus, et võibolla ei saa armastada naise eelmisest elust last täpselt sama palju kui võibolla enda oma(si), kuid armastused on ju erinevad. Mehe-naise vaheline armastus ei ole ju sama, mis naise-lapse või mehe-lapsevaheline?
Esialgu ei saagi eeldada, et mees naise last enda omaks peab, aga ajapikku õpitakse üksteist austama (jah, see on kahepoolne), hakatakse hoolima ja sealt kasvab edasi armastus. Kõik ei saa tulla just like that ja nüüd oleme pere. Koos kasvatakse perekonnaks, leian mina.
Mul tundub, et siin foorumis laksutavad lõugu ikka äärmiselt eluvõõrad, lapsikud ning ilma kogemusteta teismelised. Üks normaalne täiskasvanud inimene ei saa lihtsalt sellist juttu ajada.
Minu tutvusringkonnas on nii vallalisi, abielus kui ka lihtsalt kooselavaid inimesi, kelle suust ma pole eales kuulnud selliseid teravmeelsusi üksikemade aadressil.