noh, olen sinuga päri, et tuleb olla õnnelik selle üle mis on !
Kuid kahjuks ei oska me vahel seda näha ega hinnata ja vanus ei mängi siin rolli. Lihtsalt elu tuleb võtta nii nagu ta on, vahel on muresid ja raskusi, kuid siis jälle õnne ja heaolu, eks ta nii käibki.
Ma pole üksindusega harjunud, kui lapsi kasvatasin siis olid nemad mul esikohal elus. Nüüd kui nad on kodust välja lennanud on raske harjuda, et oled justkui üksi, samas nad nii lähedal.
Kuid see ma arvan on rohkem mõtlemises kinni, lihtsalt vahel ei jõua oma mõtteid koguaeg kontrollida mida sinna lased sisse ja mida mitte ja siis tulebki niisugune paha aeg kus tuleb endaga vaeva näha aga kõik saab jälle korda ja elu läheb edasi :)))