Milleks on mulle vaja rääkida asju ühtpidi, kui TEGELIKULT OLI KÕIK TEISITI.
Mina ju ei halvustanud teda mitte kunagi, milleks mulle tõestada, kui tahetud ta kunagi oli ?
Kas mina põlgasin teda sellepärast, et ta teiste poolt hüljatud oli ?
Ei põlanud ju, olin ise samas seisus.
Ma ju suhtlesin temaga, ei halvustanud teda kunagi, miks oli vaja minu ees keksima hakata ja olematuid asju rääkima ?
SAAN ARU, KUI TA KEKSIKS NENDE EES, KES TEDA PÕLGASID. Miks seda teha inimese ees, kes temasse hästi suhtus ?
Loogika puudub täielikult.
Kohutavalt lapsik, kui 35-36a naine hakkab ärplema, kuidas kõik naised tema seltskonda ihaldasid ja kõik mehed teda taga ajasid, talle abieluettepanekuid tegid, tema ütles uhkelt " ei ".
Mis mõttega mulle seda rääkida, kui tegelikult teised naised ta seltskonna ära põlgasid ?????????????
Loogiline oleks, et räägib neile, kes ta ära põlgasid.
Peigmeest hakkas diskodel otsima, kui oli 15. Ise rääkis mulle.
Kui me koos käisime, oli ta pidevalt närvis, et jälle ei tulnud midagi välja.
Ma ei saanud algul üldse aru, mis " sõbrannal " pidevalt häda on ja miks ta meeste pärast nii närvis on, miks iga ettejuhtuvaga midagi peab välja tulema ???????
Imelkikud olid mu arust tema paanitsemised ja põdemised iga uue meestuttava pärast. Said tuttavaks ja vahel juba samal päeval oli tal paanika, et midagi ei tulnud välja.
MIS MÕTTEGA NÜÜD MULLE RÄÄKIDA, ET KÕIK OLI VASTUPIDI NII NAISTE JA MEESTEGA ?????
Ma olin ju kõrval ja nägin-kuulsin, kuidas asjad tegelikult olid.